Ginter Tartu peksjate kinnipidamisest: avalikkus ootas politsei kiiremat tegutsemist

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
9. märts 2016 14:10
Esialgsetel andmetel tekkis konflikt sellest, et üks joobes meestest lõi reede õhtul Tartu kesklinna keskusest väljunud mehe jalge ette kummuli pildil oleva prügikasti. Mees kutsus vandaalitsejat korrale, kuid teda ründasid seepeale mitu meeskodanikku. Peksmise järel kaotas mees teadvuse. | FOTO: Risto Mets
Professor Jaan Ginter. | FOTO: Margus Ansu

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor Jaan Ginter märkis Tartu peksmisjuhtumit analüüsides, et avalikkus ilmselt ootab, et politsei sellistel juhtudel reageeriks kiiremini ja peaks vägivallatsejad kinni kohe, isegi kui pole vahistamiseks piisavalt alust.

Möödunud reede õhtul peksis kamp noormehi Tartu kesklinnas pereisa, kes tegi neile märkuse ümber lükatud prügikasti kohta. Politsei tabas kahtlustatavad pealtnägijate täpse kirjelduse põhjal peagi, kuid lubas nad järgmisel hommikul kainestusmajast uuesti vabadusse. Hiljem pidas politsei nad siiski uuesti kinni.

Ginter arvas, et põhiline on see, et üks nendest kahest, kes algul kainenema viidi, on jälle kinni peetud. «Kui see nii poleks, oleks avalikkuse jaoks juhtum keerulisem,» arvas Ginter. Teist tagaotsitavat algul kainenema ei viidud.

Ta märkis aga, et peksjate kinnipidamise üle otsustamine sõltus sellest, millal politsei sai selleks piisavad alused. «Sõltub, millal sai politsei kätte turvalindid, mille järgi nad menetlusotsuseid pidid tegema – kas nad said need kätte selleks ajaks, kui meeste kainenemise periood lõppes, või ei olnud siis veel seda infot. Antud juhul ei olnud politseil ju kohe fikseeritud ka pealtnägijate ütlusi,» lisas ta.

See on nüüd kriminaalpoliitiline otsus, kas hakata 48 tunniks kinni pidama inimest isegi siis, kui hilisemaks vahistamiseks alust pole.

«Võimalik, et politsei oleks pidanud tegutsema kiiremini ja püüdma saada informatsiooni selleks ajaks, kui nad pidid need kaks meest kainenemast lahti laskma. Aga jällegi, ma ei tea seda, kas nad saanuks info kiiremini kätte,» nentis professor, et peamine etteheide on politsei tegutsemise kiiruses.

Vägivallatsejate kahtlustatavana kinnipidamiseks piisaks Ginteri sõnul põhimõtteliselt sellest, kui on olemas pealtnägija väited. Kinni saab politsei kahtlustatavaid hoida 48 tundi, seejärel tuleb kogutud tõendite puhul otsustada, kas taotleda kohtult vahistamist.

Kui praegu on avalikkusel mulje, et peksjad pääsevadki üpris lihtsalt ja sageli karistuseta, siis Ginter päris nõus sellega pole. «Tuleb arvestada, millised alused on kinnipidamiseks. Kas on alust arvata, et vägivallatseja jätkab kuritegude toimepanemist või läheb pakku. Tavaliselt, kui on tegemist kergema vägivallaga, siis kumbagi alust eriti ei ole,» selgitas Ginter ja lisas, et antud juhul muidugi oli tegu väga karmi vägivallaga.

«Elanikud jah tahaks ka kergema vägivalla puhul näha rohkem politsei tugevamat tegutsemist. Kuid kas selleks on väga vajadus? Vähemalt vahistamise alust sageli seal ei ole. See on nüüd kriminaalpoliitiline otsus, kas hakata 48 tunniks kinni pidama inimest isegi siis, kui hilisemaks vahistamiseks alust pole. Menetlusseadustik seda võimaldab, aga siin on küsimus ressursis – ega meil neid arestimajade kohti liiga palju ei ole,» arutles Ginter. «Ilmselt käib kaalumine, milliste tegude puhul seda rakendada, milliste puhul mitte. Antud juhul see konkreetne kuritegu oli küll selline, kus alus olemas. Nüüd saaks välja selgitada, millal politsei sai piisava info, et oleks saanud seda otsustada.»

«Mõistan, et inimesed tahavad, et politsei suudaks kiiremini reageerida. Ma ei oska ütelda, kas me sel puhul saame seda politseile ette heita või mitte,» ütles professor.

Teiste riikide võrdluses Ginteri sõnul Eesti regulatsioonis erilist vahet pole. «Erisusi on kriminaalpoliitilises hoiakus. Mõned riigid võtavad näiteks peretülide puhul hoiaku, et nii kui väljakutse on, võetakse probleemi tekitaja kohe 48 tunniks kinni ja viiakse automaatselt ära. Näiteks on selline seisukoht Ameerika Ühendriikides. Meil Eestis see nii tugevalt levinud ei ole, kuid on inimesi, kes leiavad, et preventsiooni jaoks oleks selline lähenemine tarvilik,» märkis õigusteaduse professor.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL