Olin Bagdadis täpselt neli aastat tagasi – nüüd, olles siin juba teist kuud, võin ainult nentida tõsiasja: nelja aastaga on olukord muutunud pea tundmatuseni, Iraagist on saanud araabia mõistes toimiv riik, kirjutab Eesti kontingendi vanem Iraagis major Toomas Väli.
Julgeolekuolukorda Iraagis iseloomustavad kindral David Petrause sõnad: keskmine vahejuhtumite hulk tänavu juunis ja mais on olnud 25–30 võrreldes 160–170 rünnakuga mullu juunis.
Improviseeritud lõhkekehade (Improvised Explosive Device) kasutamisega seotud intsidente oli 2007. aasta märtsis ja juunis 2600, tänavu augustis 555 (umbes 79% vähem). Rünnakuid on Bagdadis praegu päevas keskmiselt 4, aasta tagasi oli aga 40.
Kohtudes juuli lõpus ESTPLA emaüksuse Havailt pärit 2-14CAV pataljoni juhtkonnaga, küsisin otse: kas oleme seda sõda võitmas? Ameeriklased muhelesid alguses vastuseks, kuid möönsid selle väite olevat tõele lähedase. Kuid statistika statistikaks, oht ei ole veel kadunud. Terroristide tegevus on kaootiline ning aeg-ajalt on nad võimelised lokaalseteks suurrünnakuteks. Näiteks oli Põhja-Iraagis Mosulis viimasel nädalal 60-70 vahejuhtumit, varem umbes 30 vahejuhtumit nädalas.
Mis on Iraagi olukorra muutumise põhjus? Siin on kaheldamatult mitmeid tegureid, kuid eelkõige siiski Iraagi enda sisepoliitiline areng. Ehk Iraagi esimene 2005. aastal demokraatlikult valitud valitsus ja parlament on suutnud ennast nii sisepoliitiliselt kui ka välispoliitiliselt tõestada.
Augustis saabusid esimeste araabia riigipeadena ametlikule riigivisiidile Jordaania kuningas Abdullah ja Liibanoni peaminister Fuad Saniora. Kuveit, Jordaania, Bahrein, Araabia Ühendemiraadid ja Süüria on Iraaki ametisse määranud oma suursaadikud. Iraaki on hakanud tagasi pöörduma pärast 2003. aasta sõda põgenenud haritlased. Ainuüksi 170 arsti on viimastel kuudel riiki tagasi tulnud. Riigi eelarve on tugevas plussis. Selle aasta Iraagi naftamüügitulud võivad ulatuda 79 miljardi dollarini.
Kindral David Petrause hinnangul on Iraak valmis kontrollima kogu riigi territooriumi. Praegu teenib Iraagi julgeolekujõududes (armee, politsei jne) 591 700 iraaklast. Iraagi julgeolekujõud on selle aasta kevadel planeerinud ja läbi viinud suured operatsioonid Basras ja Bagdadi idaosas võimutsenud šiia äärmuslaste vastu.
Iraagi julgeolekujõud on viis nädalat eduga tegutsenud Bagdadist põhjas Diyala provint-sis. Iraagi 18 provintsist 11-s on vastutus antud üle Iraagi tsiviil- ja sõjaväevõimudele. Septembri jooksul lisandub väidetavalt veel vähemalt kaks provintsi.
Teine põhjus on loomulikult Iraagis tegutsevate koalitsioonijõudude edukad operatsioonid terroristide vastu. Olukord on sedavõrd stabiilne, et koalitsiooni juhtriik Ameerika Ühendriigid on järgmise aasta jooksul otsustanud vähendada Iraagis olevate sõdurite hulka kuni 8000 mehe võrra. Kuid see võitlus ei ole möödunud ohvriteta, ainuüksi Ameerikal on langenud viimase nelja aasta jooksul 4169 sõdurit.
Teised koalitsiooniriigid on kaotanud 307 sõdurit. Ka meie väike riik kaotas 2004. aastal lahingus kaks hindamatut ja armast inimest – Andres Nuiamäe ja Arre Illenzeeri.
Kolmandaks põhjuseks võib pidada koalitsioonivastaste rühmituste kriminaliseerumist. Šiia araablastele tuginenud Jaish al Mahdi, Katai’b Hezbolah’ või sunni araablastele tuginenud Ansar al-Sunnah ei suutnud oma terrorikampaaniaga kunagi võita Iraagi elanikkonna poolehoidu. Samas on sunni araablaste baasil tekkinud omakaitseliikumine, nn Iraagi pojad (tuntud ka kui ärkamisliikumine Sahwa) võimaldanud Al Qae-daga seotud terroriorganisatsioone edukalt ohjeldada ja piirata.
Muqtada al Sadri pooldajate nn Mahdi armee Jaish al Mahdi oli sunnitud selle aasta juulis tunnistama, et rünnakud oma «vendade iraaklaste» vastu olid viga. Praegu meenutab äärmuslaste tegevus rohkem kriminaalsete maffiagängide omavahelist jagelemist kui ühtset keskvalitsuse vastu tegutsevat vastupanuliikumist.
Inimröövid ja väljapressimised oma tegevuse rahastamiseks on tekitanud laialdast rahulolematust elanikkonnas. Seetõttu saavad Iraagi julgeolekujõud üha rohkem reaalset ja kasutatavat luureinformatsiooni, mille tulemusel peetakse kinni järjest kõrgema positsiooniga terroriste ja seeläbi likvideeritakse terveid terrorivõrgustikke.
Kuid Iraagi riigil ja tema julgeolekujõududel on veel rohkesti arenguruumi. Hoolimata edusammudest Iraagi armee ülesehitamisel vajavad kohalikud üksused siiski koalitsiooni nõustajate toetust. Seda alates baaslogistika organiseerimisest (toit, kütus, relvapuhastusvahendid jne) kuni lähiõhutoetuse tellimiseni. Eesti rühma ülema leitnant Kadaste kommentaar pärast ühist operatsiooni Iraagi armeega oli talle omaselt napp ja humoorikas: «See oli huvitav kogemus.»
Iraagi riigil on vaja selle sügise jooksul lahendada kolm suuremat valupunkti. Esiteks kurdi alade küsimus. Teiseks leping USAga ja koalitsiooniga edasise sõjalise koostöö jätkamiseks. Kolmandaks nn Iraagi poegade omakaitseüksuste tulevik.
Kurdi alade küsimuses on tihedalt läbi põimunud majandus- ja rahvuspoliitika. Ajalooliselt kurdi alaks peetud Kirkuki linna ümbrus on naftarikas ala. Saddami perioodil käis selle piirkonna intensiivne arabiseerimine. Kurdid aeti nende traditsioonilistest elupiirkondadest välja ja asendati Saddami režiimile ustavate sunni araablastega. Kurdid soovivad oma kaotatud alasid tagasi.
Sunni araablased kardavad kaotada veel üht rikast naftapiirkonda. Keskvalitsus, s.t šiia araablased kardavad liiga suurt kurdi autonoomset piirkonda, mis võib pretendeerida ka iseseisvusele.
2005. aastal Iraagi põhiseaduse vastuvõtmisega saavutati esialgne poliitiline kompromiss. Iraagi põhiseaduse artikkel 140 pikendas ajutise Iraagi haldusseaduse paragrahvi 58 kehtivust. Artikkel 140 sätestab, et enne 31. detsembrit 2007 tuleb Kirkukis ja sellega piirnevatel aladel läbi viia referendum, milles elanikkond otsustab, kas soovitakse Kirkuki alade ühendamist kurdi autonoomse piirkonnaga. Hiljem on seda tähtaega pikendatud.
Ajutine Iraagi haldusseadus 2004. aastast sõnastab, et enne referendumi läbiviimist peavad inimesed oma kodudesse tagasi pöörduma. Samuti sätestab ajutine haldusseadus Saddami-aegsete vägivaldselt muudetud halduspiiride taastamise. Sisuliselt peaksid seega Saddami perioodil Kirkuki ja vaidlusalus-
tele aladele ümberasustatud araablased lahkuma ning hinnanguliselt 250 000 kurdi tagasi oma kodudesse pöörduma.
Selle protsessi käivitas keskvalitsus 2007. aastal. Erinevalt Saddami ajast, kus kurdi perekondade väljasaatmise otsus visati telliskivisse mähituna kurdi perekonna aknasse, makstakse araabia ümberasujatele kompensatsioone. Ümber asuda sooviv perekond saab ligi 20 miljonit dinaari (ca 130-140 tuhat krooni).
Rahvusprobleemiga on seotud ka Iraagi valimisseaduse küsimused. Ehk kui valimisseadus võetakse vastu isikumandaadi põhimõttel, siis saaksid kurdid, keda on Kirkukis umbes 60%, valimistel lihtsalt enam hääli. See tähendaks Kirkukis kurdide valimisvõitu ja linna hilisemat võimalikku liitumist kurdi autonoomse piirkonnaga.
Kui aga valimisseadus võetakse vastu sunnidele meelepäraselt, siis valitakse provintsi omavalitsusse sunni, šiia ja kurdi rahvasaadikuid võrdselt. Valimisseadus võeti sunnidele soodsas variandis juulis parlamendis häälteenamusega vastu, kuid presidendinõukogu saatis selle parlamenti tagasi. Jah, mis teha, veri on paksem kui vesi, president Jalal Talibani on kurdi rahvusest... ÜRO esitatud kompromissettepaneku lükkasid Iraagi parlamendisaadikud 17. septembril tagasi.
ÜRO tegi ettepaneku viia valimised läbi vastavalt seadusele, kuid valimised edasi lükata Tamimi provintsis (mille pealinn on Kirkuk). Iraagi sõltumatu valimiskomisjon nentis juulis, et kui seadust septembri keskpaigaks vastu ei võeta, siis ei jõuta valimisi 2008. aastal läbi viia.
Kuigi hääleõiguslike kodanike nimekirjad on koostatud ja kontrollitud, ei ole võimalik kõiki valimisprotseduure (sh valimisblokkide ja parteide kampaaniad) kolme kuu jooksul teostada. Seega on valimiste tähtaeg lükkunud 2009.aasta jaanuari-veebruari.
Iraagis on hinnanguliselt ligi 17 miljonit hääleõiguslikku kodanikku. Eelmistel, 2005. aasta valimistel osales ligi 8 miljonit kodanikku, kes ei pidanud oma isikuandmed eelseisvateks valimisteks üle kontrollima. Eelmisel kuul kontrolliti 2,9 miljoni valija isikuandmeid, kellest ÜRO väitel ligi 1,8 miljonit olid sunni araablased – s.t need, kes eelmisi, 2005. aasta valimisi boikoteerisid.
Seoses sõjaliste operatsioonidega Diyala provintsi põhjaosas sattusid Iraagi julgeolekujõud ja kurdi omakaitseüksused (peshmerga) tegutsema samadel aladel. Tulemuseks oli augusti keskel sisepoliitiline kriis, kus kurdi autonoomne regioon nõudis Iraagi julgeolekujõudude lahkumist kurdidega asustatud piirkondadest (Jalula ja Khanaqeeni linn) ja Iraagi keskvalitsus nõudis peshmerga üksuste lahkumist Diyala provintsist. Õnneks siiski jõuti kompromissini. Vaidlusalustel aladel patrullivad peshmerga’d, kuid suuremates linnades tagab korra kohalik omavalitsus.
Hoolimata kohati tigedast vastasseisust (peshmerga`d liiguvad oma «põlistele aladele» ja heiskavad linnades oma regiooni lipu, mille Iraagi julgeolekujõud taas maha tirivad), näitab sellise kokkuleppe sõlmimine taas poliitiliste protsesside toimivust ja kompromisside võimalikkust Iraagis.
Teine suurprobleem, mis otseselt ka Eestit puudutab, on Ühendriikide ja Iraagi vahelise sõjalise koostöö leping. Et Iraagi keskvalitsus taotleb üha rohkem suveräänsust ja julgeolekuolukord on stabiliseerumas, ei ole Iraak soovinud ÜRO mandaadi pikendamist. Selle asemel tahetakse sõlmida Ühendriikidega nn SOFA (Status of Forces) leping.
Läbirääkimised on jõudnud lõpusirgele, kuid takerdunud teatud põhimõttelistesse erimeelsustesse. Esiteks on Iraak soovinud lepingusse kindlat vägede väljaviimise graafikut. Tundub, et selles küsimuses on osapooled jõudnud kompromissini. Väidetavalt on lepingu viimases mustandis sätestatud USA üksuste lahkumine Iraagi linnadest järgmise aasta 30. juuniks ja kogu riigist 2011. aasta lõpuks.
Eesmärgiks on vähendada koalitsioonivägede kohalolekut kohaliku elanikkonna silmis miinimumini. Iraagi välisministri Hoshyar Zebari sõnul sõltub vägede väljaviimine julgeoleku olukorrast ja ilmselt ka pärast 2011. aastat jääb Iraaki väike hulk USA nõustajaid. Seega sätestab leping soovitusliku lõppdaatumi. Iraagi välisministri sõnul jäävad lisaks Ühendriikidele Iraaki veel mõned välisriigid, mis tegelevad Iraagi julgeolekujõudude väljaõppega ja terrorismivastaste operatsioonidega.
Teiseks valupunktiks lepingus on USA ja koalitsioonijõudude immuunsuse küsimus. Vastavalt ÜRO mandaadile ei mõista võimalike sooritatud kuritegude korral süüdlaste üle kohut Iraagi kohus, vaid süüaluse päritolumaa kohus. 1. septembril avaldati ajalehes Al-Iraq selle lepingu mustand. Avaldatud versioonis on ameeriklaste soov kirjutada lepingusse: «immuunsuse õigust kogu Iraagis oma kodanikele (nii sõjaväelastele kui tsiviilisikutele), kes on USA relvajõudude teenistuses».
Ajalehe Al-Iraq andmetel on Iraagi läbirääkijad immuunsuse osas välja pakkunud järgmist sõnastust: «jurisdiktsioon hõlmab USA sõdureid ja tsiviilisikuid sõjaväebaasides ja nende ainukasutuses olevatel territooriumitel». Samuti on nad nõus andma USA sõduritele ja tsiviilisikutele immuunsust oma ülesannete täitmisel, kuni nad ei ole sooritanud «tõsiseid ja sihilikke vigu».
Ühendriikide seisukoht oma kodanike allutamises võõrriikide kohtusüsteemile on olnud alati eitav. Nagu tuttav ameerika ohvitser lõunasöögivestluses nentis: «Me ei nõustu kunagi oma kodanikke loovutama, sest tavaliselt ei taga keegi erapooletut ja õiglast kohtumõistmist.»
Tuhandete tsiviilelanike hukkumine terrorirünnakutes (augustis sai erinevates intsidentides surma 3378 tsiviilisikut) ei eruta loomulikult Iraagi üldsust nii palju kui üksikud vahejuhtumid, kus eraturvafirmade või Ühendriikide armee tegevuse tõttu hukkub tsiviilelanikke. Kuid samas unustatakse, et Ühendriikide enda justiitssüsteem tagab sõjakuritegude sooritamise korral ka kohtumõistmise.
Aga immuunsuse küsimus on peaminister Maliki hinnangul saamas tõsiseks takistuseks lepingu sõlmimisel. Peaminister Maliki sõnul on keskvalitsus isegi nõus loobuma SOFAst ja valmis paluma ÜRO-lt senise mandaadi pikendamist. Samas on mandaadi pikendamine ÜRO julgeolekunõukogus Maliki hinnangul keeruline: suurriikide suhted on pärast Gruusia-Venemaa augustisõda teadupärast pingelised.
Kolmandaks suuremaks valupunktiks on sunni araablastest ligi 90 000 mehest koosneva «Iraagi poegade» liikumise integreerimine Iraagi ühiskonda ja julgeolekujõududesse. Iraagi šiiadest koosnev keskvalitsus suhtus umbusklikult USA teostatud sunni omakaitse loomisesse. Keskvalitsuse väitel on paljud sunni omakaitseüksuste liikmed endised vastupanuvõitlejad, kelle lojaalsus tugineb ainult ameeriklaste rahale.
Seni on USA neid üksuseid varustanud ja välja õpetanud ning neile ka palka maksnud (keskeltläbi 300 dollarit kuus). Keskvalitsus on lõpuks nõus kompromissiga. Alates oktoobrist hakkab omakaitseüksuste liikmetele palka maksma keskvalitsus.
Valitsuse pressiesindaja sõnul on «Iraagi pojad» teinud auväärset, julget ja patriootilist tööd, kaitstes Iraaki ja tema kodanikke terroristide ja teiste relvastatud rühmitiste eest. Tema sõnul liidetakse ligi 20% «Iraagi poegadest» julgeolekujõududega ja teistele tagatakse tsiviiltöökohad pärast täiendväljaõppe saamist vastavates loodavates koolituskeskustes.
USA armee on loonud keskused, kus omakaitseüksuste liikmetele õpetatakse tsiviilelus vajalikke ameteid. Näiteks torulukksepa või puusepa oskusi. Kuid osas piirkondades on selle programmiga liitunud ainult 10% isikkooseisust, sest pakutavad ametid ei ole araabia mõistes auväärsed. Relv käes kohalikku küla valvata on aga auväärne tegevus.
Lisaks ei ole sunni šeikidele selline demilitariseerimine väga meeltmööda. Viimased suured enesetapurünnakud on olnud suunatud omakaitseüksuste juhtide vastu.
Lõppkokkuvõtteks võib öelda: Iraak on muutunud stabiilsemaks. Iraak on muutunud araabia mõistes toimivaks riigiks, kellega arvestavad hoolimata koalitsioonijõudude kohalolekust ka regionaalsed naabrid. Kahjuks kiputakse Iraagi olukorrale hinnanguid andma iseenda vaatenurgast.
Siinkohal on vaja meelde tuletada Araabia Lawrence’i kuldseid sõnu: «Ära tee kõike araablaste eest oma kätega. On parem lasta araablastel teha asju enam-vähem kui teha nende eest asju ideaalselt. Nad teevad asju omamoodi.»
Jah, demokraatia araabia moodi on teistsugune kui Lääne-Euroopas. Turvalises Euroopas oleks ennekuulmatu, kui valimispäeval mõni terrorist ennast õhku laseb või valimisjaoskonnas puhkeb massikaklus. Arenevas muslimi demokraatias on see normaalne.
Kas Iraak on muutunud Eesti sõdurile ohutumaks? Kindlasti mitte. Teepeenrasse kaevatud lõhkekeha ei tee vahet naaberküla šeigil, keda tahetakse seoses mitmesse inimpõlve ulatuva vaenu tõttu tappa, ja koalitsiooniväe sõduril. Võimu- ja huvigruppide vendeta ei kao ilmselt Iraagi ühiskonnast kunagi täielikult.
Näiteks augustis lasti Basras maha mõõdukas šiia vaimulik Haider al-Saymari. Ta oli suur-ajatolla Al-Sistani soosik ja suhteliselt mõõdukate vaadetega usujuht, kes oli avalikult kritiseerinud Muqtada al-Sadri Mah-di armee tegevust. Septembris lasti Basras maha Muqtada al-Sadrile lojaalne šeik Odai Ali Abbas al-Ajrish.
Silm silma ja hammas hamba vastu? Seega: valvsust ei saa Iraagis kaotada. Kas Eesti sõdureid on ka edaspidi Iraagis vaja? Seda otsustab riigikogu pärast Iraagi valitsuse vastavasisulist palvet.
Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti ning tugineb avalikult kättesaadavale allikmaterjalile.