«Kolks, kolks, kolks!» kostab kuskilt kaugelt. Mööda pikka koridori kolksu suunas minnes jõuan pisikesse tuppa, kus poksikinnast meenutava käekaitsme ja mustade prillidega mehed löövad kummalise laua taga mingi pikliku vineeritükiga kollast palli. Viiest mehest neli on mängijad ja üks kohtunik. Nad saavad kokku kaks korda nädalas, et mängida pimedate lauatennist.
Avo Falkenberg (paremal)