Priit Pullerits: USA juba paistab

Priit Pullerits. Foto: .

Summa 1507 krooni on suur. Isegi neile, kel jätkub raha osta edasi-tagasi lennupilet Ameerikasse. Just nii palju tuleb kanda üle USA suursaatkonnale selle eest, et seal teie viisataotlusdokumendid läbi vaadataks.

Lõpuks, tänu mitmetele asjaoludele, alates Eesti riigimeeste headest suhetest president George W. Bushiga ja lõpetades USAd toetavate Eesti kaitseväelastega Iraagis ja Afganistanis, on koitmas päev, mil saab 1507 krooni kokku hoida. Poliitilised protsessid viitavad, et need tuhanded eestlased, kes ostsid hiljuti Estraveli sooduskampaania aegu lennupileti üle Atlandi, ei pea varsti viisa pärast enam muretsema. Seda pole vaja.

Kentsakal kombel tuleb viisavabaduse eest tänada ka tõsiasja, et vähemaks on jäänud teletöötaja Maire Aunaste suguseid kaasmaalasi ehk neid, kes jäävad USAsse lubatud ajast kauemaks, pole enam kahte protsentigi. See on piir, mille ühise ületamise korral peaks 1507-kroonist lõivu USA riigikukrusse edaspidigi maksma igaüks – viisavabadust poleks siis lootagi.

Teine näitaja, mis Eesti kodanikke USA riigikassa täitmisest peagi vabastada aitab, on viimasel ajal vähenenud viisa andmisest keeldumiste arv. See protsent, mis ei tohi ületada kümmet kõigist viisataotlejate arvust, oli mullu neli.

Järeldus: arvestades, kui pingsalt püüab Ameerika läbi näha igaüht, kes üle nende riigipiiri üritab tulla – v.a mehhiklased ja teised ladinaameeriklased, kes moodustavad enamiku riigi tosinast miljonist illegaalist –, on viisavabadus USAga tõlgendatav kui kolmas samm NATO ja euroliiduga ühinemise järel, mis kinnitab, et Eesti inimesed on usaldusväärsed ja korralikud.

Viisanõue, mis siin salata, on alati ajanud hirmu nahka. Eriti pärast 9/11 sündmusi, mil Los Angelese immigratsiooniametnik oleks mind äärepealt koju tagasi kupatanud, sest olin turismireisile saabunud pahaaimamatult ajakirjaniku viisaga. Kolmel varasemal käigul, enne 9/11, polnud see probleem. Ametniku inimlik halastus oli see, mis tookord mind päästis.

Aga ebameeldiv tunne seoses USA piiriületusega on tollest intsidendist jäänud tänini. Sel suvel takseeris kahtlustava pilguga immigratsiooniametnik Atlantas üle viie minuti mu naise passi kogunenud arvukaid aegunud viisasid. «Nalja teete või?» küsis ta mühatades.

Mõni ime siis, et reisihimuline telemees Vahur Kersna, kes teinud saatesarju nii

Aasiast, Ladina-Ameerikast kui Aafrikast, pole kordagi tahtnud USAsse minna. Ja eile kinnitas, et enne ei lähe ka, kui viisavabadus käes. Kersna ei salga, et talle käib vastukarva, kui temasse suhtutaks juba viisat taotledes nagu kahtlasse elementi.