Mitu Venemaad mahub parlamendihoonesse? Praeguse seisuga vähemalt kaks ning neile on oodata lisa. Unistus kaheparteisüsteemi loomisest nagu ameeriklastel ei täitu Vene suveräänse demokraatia ehitajatel küll niipea, kuid süsteemivälised erakonnad kaovad üksteise järel.
Jooksva nädala üheks peamiseks uudiseks on nüüdisaja Venemaa demokraatliku opositsiooni ühe kuulsama esindaja – Paremjõudude Liidu – varsti teoks saav rännak ajaloo prügikasti. Venemaal tuntud lühendiga SPS pole see erakond viimastel parlamendivalimistel kogunud üht protsentigi valijate häältest, kuid erinevalt põrandaalustest opositsionääridest, nagu ekspeaminister Mihhail Kasjanovi või eksesimaletaja Garri Kasparovi poliitilised liikumised, on saanud end siiani kuigivõrd teostada ametlikult registreeritud parteina.
Hingekella Paremjõudude Liidule lõi läinud nädalavahetuse eel senine esimees Nikita Belõh, kes astus tagasi ning lahkus ka erakonnast. Põhjuseks parteisisesed vastuolud tuleviku suhtes.
«SPS-lased jagunesid kaheks: need, kes tahaksid edasi Kremli tiiva all parteid mängida, sulandudes ekstaasis teiste erakondadega, ning need, kes pooldavad iseseisvat opositsiooni, nende hulgas oli Belõh,» kommenteeris Kommersandile Kremli kriitikust endine parlamendiliige Vladimir Rõžkov.
Paremjõudude Liidu esimehe kohusetäitjaks saanud Leonid Gozman märkis, et erakonnal on tõsiseid haldusalaseid ja finantsilisi probleeme. Allesjäämiseks polevat lihtsalt raha ning ainsaks võimaluseks säilitada erakond seadusliku parteimaastiku ühe mängijana oleks liituda uue struktuuriga.
Belõhi sõnul ei soovinud ta osaleda Kremli uue parempoolse partei loomises, mis haaraks endasse nii Paremjõudude Liidu kui ka eelmistel valimistel küll lati alla jäänud, kuid Dmitri Medvedevi presidendikandidaadiks esitamisele kaasatud erakonna Kodaniku Jõud ning samas ahjus küpsetatud Venemaa Demokraatliku Partei.
Kui olemasolevatele – Ühtsele ja Õiglasele – Venemaadele tekib uus juurde, hakkab see parteisüsteem sarnanema Vene muinasjuttudest tuntud kolmepealise lohega, kellel on küll kolm nägu, kuid üksainus keha.
Selline asjade käik – juhul kui tegu pole vaid edasiste liitumiste vahestaadiumiga – oleks mõneti erinev seni paljukõneldud kaheparteisüsteemi eesmärgist. «Veel eelmise aasta (2006. a – toim) sügisel oli kõrgeimal tasemel vastu võetud kontseptsioon kaheparteilisest süsteemist, mis koosneks Ühtsest Venemaast ja ühendatud sotsialistlikust Õiglasest Venemaast,» meenutas detsembris politoloog Stanislav Belkovski gazeta.ru veergudel. «Järgmisteks valimisteks jääb meil vaid kaks erakonda, mille loomise eest kuulub tänu Vladimir Putinile. Kommunistid on selleks ajaks juba mullas.»
Aastatetaguses intervjuus ajakirjale Der Spiegel sõnas Kremli administratsiooni asejuht Vladislav Surkov, et näeks heameelega võimalikult vähe ning võimalikult tugevaid parteisid. Seejuures ei piirdunud ta arvuga üks, väites, et parteide arvu üle otsustab rahvas.
Samas usutluses märkis ta paraku, et jutud Ühtse Venemaa kõrvale tema poolt teise erakonna loomisest on täielik jama. Aga Õiglane Venemaa ei sündinud ju iseenesest, vaid sarnaselt lohega peatselt külge kasvava parempoolse peaga – kolme väiksema vasakpoolse suunitlusega poliitilise jõu liitmisest.
Parteimaastiku koomaletõmbamise süsteemsest lähenemisest võimaldab rääkida asjaolu, et vahetult enne Paremjõudude Liitu jõudis samalaadse plaaniga avalikkuse ette ka vaadetelt vasakpoolne Agraarpartei, mis on Venemaa üks vanemaid erakondi ning asjatundjate hinnangul ka väga korraliku regionaalse struktuuriga.
Põhjendused on sarnased: rahalised raskused ning perspektiivitus praeguses valimissüsteemis midagi korda saata. «Juhatus oli valiku ees: vastupidisel juhul tulnuks erakonna tegevus lõpetada seoses 170-miljonilise võlaga, mis tekkis pärast valimisi.
Ühehäälselt otsustati jätkata tööd teise struktuuri osana,» nentis põllumeeste üks liidritest Sergei Lihhatšov.
Üllatav oli vaid see, et Agraarpartei ei liitu mitte justkui ideeliselt lähemal oleva Õiglase Venemaaga, vaid hoopiski Ühtse Venemaaga. Ühe vene kolumnisti mõtte kohaselt on väikese Agraarparte juhid osanud alati võitjate poolel mängida või vähemasti õigel ajal uppuvalt laevalt maha hüpata.
Kuivõrd struktuuri päästmine säilitab valijaskonna, on juba teine küsimus.
«Agraarpartei poolt on hääletanud need, kes pole rahul ei Ühtse Venemaaga ega toeta ka kommuniste. Need hääled liiguvad ilmselt Õiglasele Venemaale,» märkis Aleksandr Kõnev gazeta.ru-le.
Kas paremprojekt Kremlist suudab püüda Putini-poliitikaga rahulolematute liberaalsete vaadetega valijate hääli? Surkovi järgi pole sel tähtsust, sest kõigepealt tuleb ülevalt luua korralik struktuur ja küll siis valijad tekivad.