Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Radari» video olukorrast Ukrainas: iga päev on tulevahetus, peaaegu iga päev keegi langeb

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

​Eelmisel nädalal Kiievis toimunud Eurovisiooni varju jäi tegelik olukord Ukrainas – iga päev toimuv sõjategevus, langenud sõdurid ning tsiviilelanikud. Teisalt ka tõsiasi, et poliitiline võim tüürib autoritaarsuse suunas ning riiki räsib korruptsioon.

«Iga päev on tulevahetus, peaaegu iga päev keegi langeb,» ütleb MTÜ Ukraina Kultuurikeskus juhataja Bogdan Ljutjuk.

«Eile rünnati meie linna, tapeti neli tsiviilisikut,» lisab Ukraina parlamendi liige Mustafa Nayyem.

«Sõjaga harjumine on halvim, mis meiega saab juhtuda,» räägib Ukraina Kiiev-Mohylo Akadeemia professor, poliitiliste süsteemide uurija ja filosoof Mikhail Minakov.

Ukrainas käib sõda, aga praegu räägitakse sellest vähem. Laupäeva õhtul oli Ukraina tähelepanu keskpunktis hoopis Eurovisiooniga, mille otseülekannet jälgisid kümned ja kümned miljonid inimesed üle maailma.

Tegelikult ei jahtunud sõjategevus maha ka eelmisel nädalal. «See on veidi absurdne. Samal ajal käib Kiievi kesklinnas suur pidu. Ülistatakse Euroopa mitmekesisust, käib lauluvõistlus. Samas on väljas kalender, kus näitame päevakaupa tapetud ja haavatud inimeste arvu,» ütleb Nayyem.

Iga päev ridamisi rünnakuid

On eelmise nädala reede pärastlõuna ja toksime interntibrauserisse aadressi, millelt avaneb Ukraina konflikti kajastav detailne kaart. See uueneb igapäevaselt. Iga kaardile tõstetud märk tähistab siin mingit sõjaga seotud sündmust. Näiteks neli tundi tagasi on pandud üles teade, et Ukraina positsioonide pihta on ühes piirkonnas tehtud päev varem 53 rünnakut, milles on hukkunud kaks sõdurit ja kuus on saanud vigastada. Sõjategevuse kohta kuvab kaardirakendus teateid eranditult iga päev. Siin lihtsalt üks näide 9 päeva varasemast. 63 rünnakut Ukraina positsioonide pihta tehtud ja üks sõdur on surma saanud.

Pihta ei saa aga ainult sõdurid, vaid igapäevase rünnaku all on ka näiteks tavalised elumajad – näiteks põhja pool Luhanski juures on üks maja põlema läinud pommitamise tulemusel. See tähendab, et tule all on pidevalt ka täiesti tavalised elanikud. «Rindetsoonis elavad ka inimesed. Muidugi enamus on ära läinud, aga mõnedel pole kuhugi minna. Nad elavad kuulide all tegelikult. Neil on kõik katused läbi tulistatud, aiad on augulised. See on tegelikult õudne – kas veab või ei vea. See on tegelikult õudne,» ütleb Ljutjuk.

Eesti abi jõuab rinde äärde

Eesti ukrainlane Bogdan Ljutjuk teab Ukraina rindeäärset olukorda hästi. Tema juhitav Ukraina Kultuurikeskus Tallinnas on üks neid ühendusi, mis kogub annetusi ja saadab Ukrainasse humanitaarabi. Kokku on nad teele pannud 16 reka-täit kaupa – soojad riided, radiaatorid, meditsiinivahendid ja muu vajalik. Bogdan istub arvuti taha ja näitab ette mõned piirkonnad, kuhu kogutud annetused liiguvad. «Kõige rohkem toetame rindejoone äärset piirkonda Luganska ja Dnipropetrovska oblastites. Avdijivka, täitsa rinde lähedal. Piski – see on Donetski lennujaama kõrval. Horlivka – Horlivkast on nüüd mõned pagulased, keda me nüüd hiljuti toetasime,V ütleb ta.

«Nende piirkondade infrastruktuur on väga puudulik. Kui me räägime kogu Ukrainast, siis praegu on väga keeruline majanduslik olukord, siis seal on eriti. Seal ei ole meditsiiniabi, poode ega mitte midagi. Ja selles kontekstis on humanitaarabi väga suur asi nende jaoks. Meie mõtleme, et mis see väike pakike ikka on. See pakike toiduabi – sellega elab ta mitu kuud seal ära,» lisab Ljutjuk.

Ukraina Kultuurikeskuse esindaja käib ise alati kaasas humanitaarabi kohale toimetamas. Rekaga toimetatakse abi rindest kaugemale lattu ja sealt edasi viiakse kaubikutega. Ise käiakse ka täitsa rinde lähedal abi üle andmas. «Kui me liigume, siis meil on tegelikult konvoi kaasas, kahe-kolme sõidukiga liigume. Et kui üks saab pihta, siis on teine. Ei ole üldse selline näärivana pakivedu,» selgitab Ljutjuk.

Rinde ääres võidakse võtta ka pantvange. «Me oleme neil atraktiivsed, peab kaitsma ikkagi. Ja sellepärast me rohkem kolmekesi kunagi ei käi. Minu vend Nestoriga me käisime koos Anatoliga, isaga. Aga kuna see on ikkagi ohtlik, siis me otsustasime, et üks läheb,» ütleb Ljutjuk.

Ljutjuk näitab pilte viimases korrast, kui tema isa, Ukraina Kultuurikeskuse asutaja Anatoli Ljutjuk, käis ise kohapeal, majad on puruks pommitatud, igal pool on näha sõjatehnikat, sõdureid. «See ongi rindetsoon ja Ukraina positsioon. Niimoodi see näeb välja. Aga seal kõrval elavad inimesed ja peab abi viima,» ütleb ta ja lisab, et kogu aeg peab valvel olema, et ise näiteks miini otsa ei jookse. Tema isa Anatoli näiteks on sellest napilt pääsenud. «Jumal päästis ta tegelikult. Auto lihtsalt oli Ukraina territooriumil ja seal oli lihtsalt selline – nemad nimetavad tsitrus, limonka – oli kusagil puu külge teibiga kinni pandud, oleks lennanud kõik õhku,» ütleb ta.

Bogdan näitab meile paari fotot sellest, millega sõja eest põgenevad pered peavad toime tulema ja kuidas elama. «Nemad on pagulased Donetski regioonis. Selline vana ja kena paar, neil ei ole mitte midagi. Neil on üks voodi ja kõik,» räägib ta. Siis näitab järgmist. «See on üks vana koolihoone, kus on lihtsalt nagu näete – linadega eraldatud ruumid. See on üks suur ruum, kus elab viis peret ja selline üsna keeruline olukord – elad, siis teki taga elab su naaber,» räägib ta olukorrast.

Meditsiinivahendeid napib

Ljutjuk toob välja, et eriti kitsas on Ukrainas meditsiinivarustusega. «Võib-olla näiteks võiks tuua seda, et kui sa lähed Ukrainas röntgenit tegema, siis sa pead selle röntgenipaberi endale ostma, selle kile. See on see tase. Ise lähed ostad, tuled sellega – siis sulle arst teeb. Ja ülejäänu on samamoodi,» ütleb ta.

Eesti ukrainlastel on hea kontakt üsna rindejoone lähedal asuva Volnovahha haigla kirurgi Andrei Hadzynoviga, keda on koostöös Eesti välisministeeriumiga toetatud meditsiinivahendite ostul. «Mõnda aega ta tegi operatsioone ehitustrelli kasutades. Mille peale ta siis palus abi ja siis me ostsime talle meditsiinilise trelli,» räägib ta.

Mõni aeg tagasi sattusid rünnaku alla sattusid elumajad ja kirurgi töölaulale jõudis noormees, kelle jalast tuli sõna otseses mõttes mürsk välja võtta. «Koos demineerijaga tegi operatsiooni ja sai selle välja ja sai jala ka nagu terveks. Ja tema teeb sellist tööd,» ütleb Ljutjuk.

«Rahu pole isegi kolmeks päevaks.“

Praegu on olukord rindel selline, et vastamisi seisavad umbes 80 000 ukraina sõdurit ühel pool rinnet ja teisel pool on kuni 40 000 separatistide võitlejat. Separatistidele lisandub erinevatel andmetel ka kuni 7000 Venemaalt pärit instruktorit.

Tegelikult peaks piirkonnas kehtima ka vaherahu. Nn Minski lepete sõlmimisest, mis pidanuks relvad vaikima panema, on möödas juba üle kahe aasta. Ukraina parlamendi liikme Mustafa Nayyemi sõnul pole neist lepingutest midagi kasu olnud. «Vaherahu pole isegi kolmeks päevaks,» ütleb ta.

Kohtume Nayyemiga Tallinnas, kus ta osaleb Lennart Meri konverentsil. Nayyem on pärit Afganistanist, kuid tema pere kolis Ukrainasse juba 91. aastal. Ta on endine ajakirjanik ja on oma töö eest pälvinud ka rahvusvahelise tunnustuse.

Lisaks sellele hüütakse teda ka revolutsiooni isaks. Just tema Facebooki postitus 21. novembril 2013. aastal kutsus üles välja tulema ja protesteerima selle vastu, et toonane president Viktor Janukovitš otsustas järsult kurssi muuta ja mitte alustada assotsieerumisläbirääkimisi Euroopa Liiduga. Inimesed tulid tänavale ja sealt algasid kuude kaupa kestnud protestid, mida tunneme Euromaidani nime all.

Venemaa roll otsene​

Nayyem toob välja, et ei maksa endale luua mingeid illusioone. Ida-Ukraina separatistide tegevust koordineerib Venemaa ja tema esindajad on kohapeal. «Need, kes seda konflikti juhivad ja juhiseid annavad, samuti ohvitserid ja ülemused, on peamiselt venelased, sest neil on kogemus. On ju arusaadav, et kaevuril pole täismõõtmelise sõja kogemust,»  ütleb ta.

Kõige otsesem näide Venemaa abist separatistidele on relvastus. «Meil on andmed, kui palju oli piirkonnas relvi enne sõda. Me näeme, mis neil on praegu. See on, saate aru... Täiesti teine olukord. Selge, et relvi ei ostetud poest, nagu väitis härra Putin. Sellel rajoonil on piir ainult ühe riigiga. Venemaaga. Või siis peame arvama, et keegi marslane tõi neile  relvad. Ja tankid ja suurtükid. Või saame kohe aru, et Venemaa rahastab neid otseselt,» selgitab Nayyem.

«Kui Kiievis tehti Maidanil konfiskeeritud või seal sõjas kätte saadud tehnika näitus. Seal oli tanke pikalt-laialt, sellist tehnikat Ukrainas ei ole. Kas sellest on vähe, ma ei tea. Rääkimata passidest ja pantvangidest, kes seal – see on terve armee seal,» lisab omalt poolt Ljutjuk.

Inimesed rändavad välja

Oleme Tallinnas Nõmmel külas Oksana Puzikoval. Oksana tuli koos abikaasa ja kahe pojaga Eestisse poolteist aastat tagasi Harkivist. Abikaasa töötab IT-alal ja talle pakuti siin tööd. Noorem laps käib lasteaias, vanem koolis. Puzikova ise on jurist ja praegu Eestis keeleoskuse puudumise tõttu ei tööta. «Õpime eesti keelt. Pikkamööda integreerume teie ühiskonda,» ütleb ta.

Harkiv ei ole rindejoone lähedal ja sõjategevust seal ei olnud. Kuid sõja kohalolu oli tunda ka seal iga päev. «Meie linna tekkisid pagulased. Inimesed, kes põgenesid sõjategevuse eest. Asutati heategevusorganisatsioon «Harkovi Jaam». Miks selline nimi? Harkovi raudteejaamas võeti inimesi vastu, majutati, aidati. Pakuti moraalset tuge. Käis suur töö. Linn üksmeelselt aitas neid inimesi. Tõime asju, toiduaineid. Aitasime, nagu saime,» räägib Puzikova.

Ta tunnistab, et harjuda sõjaga ei saa. «Võimatu on harjuda. Harkovis lendavad pidevalt kopterid. Toovad haavatuid. Noori poisse. Sellega ei saa harjuda. Hirmus on,» lisab ta.

Puzikova sõbranna Julia Kravchuk elab tütre ja mehega Eestis juba kaks aastat. «Arutasime, et oleks tore kuhugi teise riiki elama minna. Näha nende kultuuri ja nii edasi... Kui Ukrainas olukord halvenes, sai veendumus tugevamaks. Kohe, kui sain tööpakkumise, kolisime Eestisse. Ukrainas olevate pingete pärast,» sõnab Kravchuk.

Ka tema töötab Eestis IT-alal, kusjuures ta tunnistab, et tema teenistus siin on tegelikult väiksem, kui oli Ukrainas. Samuti selgitab ta meile, et ehkki konfliktipiirkond on lokaalne, on sõjast haaratud kogu riik. Kõik teavad kedagi, kes on oma lähedase kaotanud. «Minu kolleegi vend sai surma. Mõned naabritest said surma või haavata,» räägib Kravchuk.

Nii Julia kui Oksana tunnistavad, et mõtlevad koju tagasi pöördumisele. Kuid seni on nad siin ja ühed tuhandetest Ukraina emigrantidest. Ainuüksi siia Eestisse sai mullu tähtajalise elamisloa ligi 1800 ukrainlast. Kiievis asuva Kiiev-Mohyla akadeemia professor ja poliitilisi süsteeme uuriv filosoof Mikhail Minakov räägib meile Skype'i vahendusel, et Ukrainast lahkuda saavad edukamad. «Noored spetsialistid lahkuvad. Nemad on konkurentsivõimelised,» ütleb Minakov.

Majandus kiratseb, vohab korruptsioon

Lahkutakse, kuna olukord Ukrainas on halb, seda nii majanduslikult kui poliitiliselt. Sisemajanduse kogutoodang on alates Maidanist kukkunud umbes 16%, hinnad on tõusnud ning maad on võtnud varimajandus. Poliitiline eliit on korrumpeerunud. «Elame väga keerulises olukorras, kus peame sõdima kahel rindel. Üks rinne on Venemaa, teine on riigisisene korruptsioon. Reformid. Nõukogude-stiilis juhtimine. Vanad poliitikatraditsioonid,» ütleb Nayyem.

Tema sõnul tähendab kahel rindel võitlemine ühiskonna jaoks ühelt poolt seda, et kõik on valmis oma panuse andma, et riiki kaitsta. «Me ei suutnud ellu viia Maidani plaane. Miks? Aga kohe pärast Maidani algas sõda. Kõik inimressursid ja sotsiaalne mobilisatsioon suunati sõja vastu. Rahvas peab oma riiki kaitsma. Näiteks minu vend oli aasta aega rindel. Kogu riik on valmis vabatahtlikult sõtta minema,» ütleb ta.

Teisalt aga tähendab see seda, et sõjaseisukorras riik on kiirelt kaugenenud Euromaidani protestijate loodetud reformidest ja väärtustest ning tüürib autoritaarsuse suunas. Ja seda kõike eesotsas president Petro Porošenkoga. Mustafa valiti parlamenti president Porošenko Bloki esindajana, kuid tänaseks on ta sellest eemaldunud.

«Arvan, et selline pole ainult mina, paljud eemalduvad Porošenko Blokist. Kahjuks pärast Maidani kohtus ta mitte oma partneriga, oma rahvaga, vaid kohtus oligarhidega. See on suurim probleem. Meie riigis on oligarhide omanduses kogu meedia ja suurem osa varadest. Härra Porošenko üritas kahjuks nendega kokku mängida. Ta on sama eliit, samast süsteemist,» ütleb Nayyem.

Professor Minakov selgitab, et Ukrainat on kogu aeg valitsenud erinevad klannid ja praegu on Porošenko klann koondamas võimu enda kätte. «Nüüd Porošenko selle suure rühmituse juhina kontrollib presidendi ja peaministri ametikohta, enamiku kabinetiministrite ametikohti. Oma abiliste kaudu kontrollib ka parlamenti. See on väga hea keskkond igasugusele korruptsioonile,» ütleb Minakov.

«Seejuures võidavad sellest ka Porošenkole endale kuuluvad ettevõtted. Saate vaadata tema isiklikke kompaniisid ja korporatsioone, mis Ukrainas õitsevad, samal ajal, kui majandus kiratseb. Aga üks majanduslik või rahanduspoliitiline grupp kasvab,» lisab ta.

Kommunaalkulude meeletu kasv

Kuid inimeste enda elujärg läheb selle kõrval kehvemaks. Üks näide on kommunaalteenuste reform möödunud aastast. Seni oli valitsus jõuga kommunaalteenuste hindu madalal hoidnud, kuid nüüd sellest loobuti.

«Valitsus subsideeris tugevalt kõiki kommunaalkulusid. Möödunud aasta septembrist kukkusid toetused peaaegu nulli. Muidugi kasvasid üüratult kulud gaasile ja soojusele. Mul on Kiievis väike korter. Pidin kommunaalkuludeks maksma rohkem, kui on minu professoripalk ülikoolis. Siis tegin uuringu oma majas. Selles on 26 korterit. Käisin naabrid läbi ja tegin küsitluse. Selgus, et üle 90 protsendil naabritest on võlg riigi ees,» räägib ta.

Keskmine palk Ukrainas on umbes 230 eurot ja näiteks kahetoalise korteri kommunaalkulu jääb sarnasesse suurusjärku. Ja neidsamu energiahindu kujundavad monopoolses seisus ettevõtted. Üks neist kuulub endisele Janukovitši toetajale, Ukraina rikkaimaks meheks peetavale Rinat Akhmetovile, kes praegu teeb koostööd Porošenkoga.

«Akhmetovi käes oli energeetikamonopol Janukovitši ajal ja on ka täna. Nad ütlevad, et ostavad sütt maailmaturu hinnaga, aga tegelikult ostavad sütt separatistidelt poole hinnaga. Aga rahvale soojusenergiat müüakse kõrgema hinnaga,» räägib Nayyem.

Samas korruptsioonivastane võitlus riigis siiski mõnevõrra toimib ja seda tänu korruptsioonivastase võitluse büroole, mille sõltumatust aitavad hoida muu hulgas ka lääneriikide saatkonnad. Näiteks vahistati nende eestvedamisel märtsis Porošenko hea sõber, maksuameti juht Roman Nasirov, keda samuti süüdistatakse korruptsioonis. «Nad näitasid, korruptsioonivastane agentuur võib olla sõltumatu. Meie riigi jaoks on see midagi erakordset,» ütleb Nayyem.

Kontroll ka meedia üle

Kuid arengud tervikuna pole riigis siiski kuigi meeldivad. Lisaks muule on võimalik märgata ka ajakirjanduslikku tsensuuri, kui oligahidele või ka näiteks Porošenkole kuuluvad meediakanalid piiravad inimesi ja teemasid, mida kajastada. «Me näeme seda väärastunud tegelikkust. Oleme näinud administratsiooni püüdlusi seda kontrolli alla saada. Näeme, et administratsioon vahel keelustab isikuid teleekraanil. Näiteks mind ole kaks aastat suurtesse kanalitesse kutsutud,» räägib Nayyem.

Sõjaolukord nii sisemisel rindel kui välimisel on Ukraina praegune reaalsus. «Ukraina ühiskond harjus sellega, poliitiline süsteem kohanes. Nüüd on sellest saamas osa normaalsest elust. Sõjaga harjumine on halvim, mis meiega saab juhtuda. See soosib mittedemokraatlikke tegevusi ja poliitilisi jõude,» ütleb Minakov.

Ja viimaks siiski küsimus: kas sellises olukorras, kus riik on, oli üldse sobilik Eurovisiooni korraldada? Kõik ukrainlased, kellelt küsime, ütlevad, et ikka. «Teie olete liiga ratsionaalsed. Arvan, et meie oleme emotsionaalsemad inimesed. Me vajame Eurovisiooni lauluvõistlust mitmel põhjusel. Esiteks, et inimesed saaksid natukenegi elu nautida,» sõnab Minakov.

Ukraina investeeris sellesse hea hulga raha, tehes sisuliselt riigile kampaaniat. «Olen teiega nõus, et seda raha võinuks kulutada ka kriisialal. Aga teisest küljest inimesed, kes praegu Kiievit külastavad ja meie kultuuriga tutvuvad, näevad oma silmaga, et oleme heasüdamlik külalislahke rahvas, kes on valmis näitama ja jagama kõike, mis meil on,» lisab Puzikova.

Tagasi üles