Suuremat pagulastelainet lähiajal Eestisse oodata ei ole

Politsei -ja piirivalveameti staatuse määramise büroo juhataja Maige Lepp. Foto: Mihkel Maripuu

Eestisse saabuvate varjupaigataotlejate arv on väiksem kui ükskõik millises teises Euroopa Liidu (EL) riigis ning pole põhjust arvata, et see märkimisväärselt ka tulevikus suureneks. ELis on arutatud varjupaigataotlejate ümberasustamist nii, et riigiti oleks taotluste menetlemise koormus ühtlasem, kuid lähitulevikus Eesti veel ümberasumisprogrammis ei osale, märgivad politsei- ja piirivalveameti (PPA) kodakondsus- ja migratsiooniosakonna  staatuse määratlemise büroo juhataja Maige Lepp ning rahvusvahelise kaitse talituse juhataja Ellen Lebedeva intervjuus Postimehele.

Kuidas põgenikud üldse Eestisse satuvad – riiki, mis ei ole maailmas kuigi tuntud ning mis on väike, külm ja väga kaugel näiteks Iraagist ja Afganistanist, kust pärineb suur osa Eestisse tulnud varjupaiga saajatest?

Maige Lepp: Üldjuhul satuvad varjupaigataotlejad Eestisse ebaseaduslikult piiri ületades. Arvestades Eesti geograafilist asendit ei ole Eesti siiani olnud sihtriik, vaid transiitriik. Siit loodetakse jõuda teistesse riikidesse, eelkõige Põhjamaadesse. Eestisse jõudes soovivad paljud ka siia jääda.

Millised on tulevikusuundumused seoses varjupaigataotlejatega?

Maige Lepp: Milliseks kujuneb varjupaigataotlejate arv ja profiil, see sõltub peamiselt ELi migratsioonipoliitikas tehtavatest sammudest. Asüülitaotlejate arvu kasvu on väga raske prognoosida. Eelkõige sõltub see mitmetest välistest teguritest nagu näiteks kolmandate riikide poliitilised olukorrad. Eesti puhul tuleb ka edaspidi võimalike põgenike arvu hindamisel arvestada Eesti geograafilist asendit, Eestiga piirnevaid riike ning nende olukorda.

Kui vaadata 2011. aastal esitatud varjupaigataotluste arvu, siis kahe esimese kuuga on esitatud juba 11 taotlust, mis on 8 võrra rohkem kui eelmisel aastal. Eeldada võib, et taotlejate arv jääb 2009. aasta tasemele (40 ligi) või veidi ka suureneb.

Kuigi ELis on suundumused sinna, et neisse liikmesriikidesse, kus praegu on vähem taotlejaid, võiks taotlejaid juurde suunata, ei plaani Eesti lähiajal ümberasustamisprogrammis osaleda, seda eelkõige seoses ressursipuuduse ja esmase vastuvõtukeskuse puudumisega.

Kas on ka teatud piir olemas, millest üle Eesti ei soovi või ei suuda varjupaigataotlejaid vastu võtta?

Maige Lepp: PPA on valmis ka rohkem taotlusi vastu võtma ja menetlema, kuid siin on üks murekoht. Murekohaks on siis see, et taotluste arvu tõusuga kasvab vajadus varjupaigataotlejate esmase vastuvõtukeskuse järele. See on vajalik selleks, et asüülitaotlejaid 48 tundi kinni pidada ja kohtu loal ka kauem, kui varjupaigataotleja isik ei ole tuvastatud või kui on põhjust arvata, et varjupaigataotleja võib endast kujutada ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale.

Hea märk on see, et siseministeeriumil on 2011. aastal kavas rajada esmane vastuvõtukeskus.

Kui näiteks noormees Iraagist või Afganistanist on tulnud Eestisse ja saanud siin varjupaiga, siis  enamasti ta ei oska kohalikku keelt ja halvemal juhul ei oska ka inglise keelt, samuti ei ole tal siin mingit tugivõrgustikku, kes teda toetaks. Kas, kui palju ja millistes küsimustes varjupaiga taotlejaid aidatakse?

Ellen Lebedeva:Peamiselt viibivad varjupaigataotlejad Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskuses, mille ülesanne on taotlejaid majutada, toitlustada, varustada esmavajalike tarbeesemetega ning korraldada taotlejatele toetust ja teenuseid vastavalt vajadustele, näiteks arstiabi või transporditeenused. Seaduse järgi rahvusvahelise kaitse saaja kohaliku omavalitsuse üksusesse elama asumisel kaetakse riigieelarvest eluaseme üürikulu, sotsiaalkorteri remondi- ja sisustamise kulu ning võimaldatava eesti keele õppe kulu. Reaalses elus kaitset saanud isik pigem leiab endale töö ja elukoha ise. Loomulikult iseseisvalt on väga raske hakkama saada, kuna varjupaigataotlejad ei oma tihtipeale isikut tõendavaid dokumente, ei valda keelt. Lisaks võib kaitset saanud isiku haridus- või töökogemus olla väga erinev sellest, mida nõutakse Eestis tööle asumisel. Väga palju sõltub tugiisikute abist, kes oskavad suunata ja nõustada isikut, abistada vajaliku info leidmisel, aga ka tavakodaniku tolerantsus on üheks eeltingimuseks edukaks integreerimiseks.

Kui palju ollakse kursis, kuidas varjupaiga saanutel hiljem läheb?

Ellen Lebedeva:Siiamaani on varjupaiga saanud isikute arv olnud piisavalt väike, et olla kursis, kuidas nad elus hakkama saavad. Seaduse järgi on PPA-l õigus kontrollida, kas kaitset saanud isik viibib, elab ja töötab Eestis ning täidab kõiki kohustusi ja tingimusi.

Kui te olete saanud info põhjuste kohta, miks inimene varjupaika taotleb, siis millised on teie järgmised sammud ja kuidas täpselt otsuseni jõuate?

Maige Lepp:Menetluskäik sõltub paljuski sellest, mis põhjusel isik varjupaigataotluse esitab. Põhjused võivad olla näiteks poliitiline aktiivsus, usulisse vähemusrühma või iseseisvuse eest võitlevasse organisatsiooni kuulumine. Põhjusest tulenevalt algab informatsiooni kogumine: tutvutakse päritoluriigi infoga, püütakse leida kinnitusi neile tõenditele, mida taotleja on oma olukorra kohta esitanud. Loomulikult tehakse palju taustatööd, otsitakse informatsiooni eelkõige internetis, tutvutakse teiste riikide poolt koostatud raportitega. Näiteks kui isik väidab end kuuluvat päritoluriigis mingisse sekti või organisatsiooni, mille tõttu teda taga kiusatakse ja ta esitab tõendid, et on selle organisatsiooni liige, siis tuleb meil esmalt selgeks teha, kas ja millised organisatsioonid sealses riigis tegutsevad, uurida, kas varjupaigataotleja on selle ühingu ametlik liige ja mis see talle kaasa toob.  Taustainfo kogumine on väga mahukas töö. Lisaks viiakse taotlejatega läbi küsitlusi ja sealt selgub, kas inimene räägib tõtt või mitte ning kas tal on tõsine soov varjupaika saada või ta pigem tahab elamisluba, millega omale siin paremat elu saada.

Kui need põhjused, mille isik esitab, ei ole põhjendust leidnud, saab ta keelduva otsuse ning ta saadetakse riigist välja või lahkub ta vabatahtlikult. Põhjendatud kaitsevajadus rahuldamata ei jää ning positiivse otsuse korral saab varjupaigataotlejast pagulane.

Vastavalt 2010. aastal siseministeeriumi tellitud uuringule peaks 71 protsendi vastanute hinnangul rändepoliitika olema pigem sisserännet takistav. Kuidas kommenteerite neid uuringutulemusi ja milline on suhtumine pagulastesse mujal?

Ellen Lebedeva: Soov sisserännet takistava varjupaigapoliitika järele on hetkel üldine meelestatus Euroopas.Kui vaadata Põhjamaade migratsioonipoliitikat, siis see on hiljuti karmistunud ja üheks põhjuseks oli see, et elanikkonna hinnangul oli välismaalaste arv liiga suureks kasvanud. Samas, karm migratsioonipoliitika ei tähenda seda, et teistes liikmesriikides oleks varjupaigataotlejatesse või pagulastesse negatiivne suhtumine. Eestis inimesed tihti ei tea, kes on varjupaigataotleja ja ei tehta vahet, kas tegemist on illegaali või pagulasega. Siin on oluline elanikkonna teavitamine sellest, kes see pagulane on ning miks me teda aitama peame. Paljud varjupaigataotlejad on sunnitud oma kodumaalt põgenema ning selline kogemus on äärmiselt traumaatiline, tegu võib olla füüsiliste või emotsionaalsete kannatustega, pere ja kodu kaotamisega ning muu tagakiusuga. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti on võtnud endale rahvusvaheliste konvensioonidega kohustuse põgenikke aidata. Üldjuhul ei lahku inimesed enda kodumaalt põhjuseta ning vajavad uues riigis elu alustades kindlasti meie poolset mõistmist ning tuge.

Statistika

28.02.2011 seisuga on sel aastal esitatud 11 varjupaigataotlust ja 2 rahvusvahelise kaitse pikendamise taotlust.

Samal ajavahemikul taotluste suhtes jõustunud lõplikud otsused:

-          Antud varjupaik – 1

-          Antud elamisluba pereliikmele – 3

-          Varjupaigataotlus tagasi lükatud – 1

-          Rahvusvahelise kaitse pikendamise otsus (varjupaik) – 1

Mõisted

• Varjupaigataotleja – välismaalane, kes taotleb Eestis viibides varjupaika ja kelle taotluse suhtes ei ole jõustunud lõplik otsus (ei ole ammendunud kõik edasikaebamise võimalused).

• Pagulane– välismaalane, kellele on antud kaitse 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni alusel, st on tuvastatud põhjendatud tagakiusukartus rassi, usu, rahvuse, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitilise meelsuse alusel.

• Täiendava kaitse saaja– välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle tagasisaatmine võib talle kaasa tuua tõsise ohu:
  • surmanuhtlus
  • piinamine, muu ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ja karistamine
  • rahvusvaheline või riigisisene relvakonflikt.
• Rahvusvahelise kaitse saaja-  koondtermin pagulase, täiendava kaitse saaja ja ajutise kaitse saaja kohta.