Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Imelugu Saaremaalt: kolm ööd metsas ekselnud kaheaastane jäi ellu

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Risto Berendson

Täpselt 21 aastat tagasi eksles Saaremaal kolm pikka ööd üksi metsas toona vaid kaheaastane Timo, kelle kadumislugu lõppes siiski õnnelikult.

«Eks ilmad olid siis palju soojemad kui praegu,» võrdleb toonast juhtumit praeguse Läti kadumislooga 21 aastat tagasi Saare politseiprefektina lapse otsinguid juhtinud praegune riigikogu liige Kalle Laanet.

Ta peab silmas seda, et kui vaid kaheaastane Timo leiti metsast lõpuks hea tervise juures, siis temast kolm aastat vanema Ivans Berladinsi elutee lõppes alajahtumise tõttu. «Kuigi ka meil olid neil kolmel ööl metsas toimetades joped seljas, sest ööd olid ikka külmavõitu,» ütleb Laanet.

Väikese Timo eluga metsast väljatulek oli üks 1996. aasta unisevõitu juulikuu rõõmustavamaid uudiseid, sest kolm ööpäeva kestnud otsingute käigus jõudis õnneliku lõpu võimalus kahaneda imeväikseks. «Usk edusse oli meil kogu aeg olemas,» meenutab siiski Laanet.

Timo läks kaduma oma vanavanemate talus Valjala vallas Tõnija külas, kui ta suundus vanaisaga karjamaal asuva kuuri juurde seina laudu lööma. Tööhoos poisi mõneks minutiks üksi jätnud vanaisa avastas uuesti Timo järele kiigates, et last pole. Väikemees ei vastanud ühelegi kutsumisele.

Esialgu ei tundunud seis hull, sest ehkki kohe pärast talumajapidamist algas kadakate ning madalamate puudega mets, tundus väikemehe ümbruskonnast leidmine vaid aja küsimus.

Politseisse pöördus Timo pere pärast seda, kui külaelanike tunde kestnud otsingud tulemuseta jäid. Prefekt Laanet kuulutas Saare politseis kohe välja üldhäire, ajades ümbruskonda läbi kammima 56 politseinikku. Koos külarahvaga otsis poissi juba esimesel õhtul umbes 80 inimest.

«Meie põhirelvaks oli siis otsingutel jäljekoer,» meenutab Laanet. Kadumise hetkel oli Timol seljas dressipluus, jalas pikad püksid ning kummikud.

Teisel päeval liitus otsijatega bussitäis vallaelanikke ja paarkümmend kaitseliitlast, kuid Timo jäi ikka leidmata. Otsingud ei andnud tulemust kolmandalgi päeval. «Me panime kõik need ööpäevad sisuliselt magamata edasi. Käisime isegi nüüdseks kadunud Vigala Sassilt abi küsimas. Sass ütles, et poiss on elus ja jälgigu me loodust,» räägib Laanet.

Kolmandal ööl kippus asi juba nutuseks, sest otsingute piirkonnas sadas tugevat vihma. See ei saanud väikelapse tervisele kuidagi kasuks tulla. Neljanda päeva hommikul juhtus aga ime – kadumiskohast mõne kilomeetri kaugusel Kallemäe külas sattus hommikul kella üheksa paiku lambaid karjamaale vaatama läinud pensionär Anastassia silmitsi ootamatu külalisega.

«Läksin eemaloleva puu juurde uurima, miks seal rohi liigub, ning seal ta käpuli maas oli, üleni märg. Vaatas paksu rohu seest mulle oma ilusate suurte siniste silmadega otsa ja tõmbas ennast mööda rohtu kätega minu poole. Käia ta ei suutnud,» kõneles poisi leidnud naine toona minule, ajalehe Meie Maa noorele reporterile.

Naine viis poisi tuppa ning jooksis kauplusse helistama. Kuressaare haiglas mõõdeti kolm ööd metsas veetnud väikemehe kehatemperatuuriks 35,9 kraadi. Haiglarežiimil veetis poiss vaid mõne päeva.

Tagasi üles