Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti eakaaslane: lõpetage tibladest rääkimine

17
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«Ma hakkasin digifotograafiaga tegelema kohe, kui see 70ndatel tuli,» ütles Viru Keskuse Rahva Raamatus oma näitust tutvustanud 99-aastane Endel Uiga. | FOTO: Erik Prozes

Eesti Vabariigist vaid nädalajagu päevi noorema Endel Uiga eesti keel on veatu ja ilma igasuguse aktsendita, kuigi Ameerikas on ta elanud peaaegu 70 aastat. Omal ajal suurest vihkamisest vene keele eksamil põrunud vanahärra leiab nüüd, et ennekõike tuleks Eestis muuta suhtumist venelastesse.

Uiga tunnistab muigel sui, et ega tema arvamus paljudele ilmselt meeldi ja seetõttu «pageb» ta pärast esmaspäevast kohtumist Tallinna Tehnikaülikoolis kiiresti üle lombi tagasi. Sõidu sünnimaale võttis 99-aastane vanahärra ette üksi.

Olete viimase paarikümne aasta jooksul korduvalt Eestis käinud. Kuidas iseloomustate Eesti arengut?

Minu Eesti areng on olnud üllatav. See, mis siin nii kiiresti on sündinud, on uskumatu. Aga poliitiliselt oleme kokku varisemas, sest ega meil demokraatiat tõsiselt võttes ei ole. Kui ühte kolmandikku rahvast (venekeelseid inimesi – toim) esindab riigikogus üks esindaja, siis kas seda nimetatakse demokraatiaks?

Me ei saa ju hakata kehtestama soo- ega rahvuskvoote, see ei oleks demokraatlik.

Minu arvates on see (esindajate arv – toim) demokraatia mõõdupuu. Nemad elavad siin ja neil on oma inimõigused, aga kuidas nad saavad neid väljendada?

Viimases inimarengu aruandes öeldi, et kui venelane soovib teha Eestis karjääri, siis väga hea võimalus selleks on minna poliitikasse, sest seal on nad alaesindatud. Kas peaksime neile tegema soodustusi või on asi selles, et nad ei kasuta olemasolevaid võimalusi ära?

Meie peaksime neile võimalusi andma. See oleks riigile väga kasulik, sest neil on talenti ja omadusi, mis meil puuduvad.

Mida tuleks teha, et neid Eesti ellu kaasata?

Teha nende kodanikuks saamine lihtsamaks ja neid mitte tiblaks nimetada. Ma räägin tõsiselt. Kui vaatate esimeste aastate (1990. aastate – toim) ajakirjandust, siis tibla sõna oli väga populaarne. See mõjutab neid. Kui tahame saada kõige paremaid venelasi, siis nad peaksid olema meie kodakondsusega.

Kas peaksime venelastele kodakondsuse lihtsamalt andma? Ega Ameerika ka seda heldelt jaga.

Ameerikas on näiteks keeleseadus väga lihtne, ma olen selle testi läbi teinud. Ma katsusin läbi teha eesti keele testi, mida siin kodakondsuse saamisel nõutakse – ma ei oleks läbi saanud.

Endel Uiga ei osanud sinimustvalgele pildile kuidagi allkirja leida, kuni külla tulnud sõbra laps ütles, et see on ju Balti kett. Nii see foto omale nime saigi. Foto: Erik Prozes

Kui Eesti ühiskond ei suuda venelasi kaasata, siis kas teiste siia tulnud välismaalaste integreerimisega oleme hakkama saanud?

Nad tulevad siia nii väikesel arvul. Teil oleks päris huvitav näha, et maailmas on inimesi, kes käivad teistmoodi riides, räägivad muud keelt ja teevad teist sööki. Maailm ei ole ainult see mõnikümmend tuhat ruutkilomeetrit Eestit. On teisi eluviise ka. See laiendaks eestlaste silmaringi.

Kui teie 1949. aastal Ameerikasse läksite, siis kuidas teid seal vastu võeti? Kas olite sisserändajana sinna oodatud?

Ma ei rääkinud sinna minnes sõnagi inglise keelt, aga keegi ei vaadanud pahasti. Minu esimeses elukohas tuli naabrinaine kohe suure korvitäie juurviljadega, et kas ma võin need sulle tuua. Nii võeti meid vastu. See oli loomulik, sest me olime võõrad ja meil oli abi vaja. Mulle on seda abi ka antud.

Kas meie Eestis oskame siiatulijad vastu võtta?

Venelastega on nii, et kogemus Venemaaga on väga sügavalt meie hinges, aga sellel ei ole midagi tegemist nendega, kes siin praegu on. Nemad ei olnud toona (1940. aastatel – toim) siin, nemad ei küüditanud meid.

Kui räägite, et peaksime venelastesse teisiti suhtuma, siis kas teil Ameerikas väliseestlastega probleeme ei teki?

Väliseestlaste hulgas ma ei ole mitte väga populaarne, sest minu jutt ei ole n-ö õige parteiliin.

Loe ka Endel Uiga arvamuslugu: «Vaikimine oleks vale».

Millist Eestit teised väliseestlased soovivad?

Nemad tahavad isamaa riiki, aga minu põhimõte on esimeses põhiseaduses olev lause – luua riik, mis on rajatud seadusele, õigusele ja vabadusele. Tõsine, demokraatlik riik, kus kõikidel elanikkudel on ühesugused inimõigused. Seda meil ei ole.

Mis on need kolm kõige tähtsamat asja, mida tuleks teha, et selline riik tekiks?

Inimese rahvust, erinevusi peaks tunnustama ja ei tohi nõuda, et venelased saaksid eestlasteks. Venelased jäävad venelasteks, nad hindavad oma kultuuri ja oma keelt, aga peaksid tahtma olla Eestis, sest siin on hea koht, kus elada.

Käisite pärast põgenemist esimest korda Eestis 1980. aastate lõpus. Mis on selle aja jooksul olnud kõige suurem muudatus?

Ikka kiire areng. Eestlased on olnud tublid tööinimesed. See on imestamist väärt, kuidas Tallinn nii kiiresti üles ehitati.

Aga mis puudutab poliitikat, siis see on katastroof. Meil on kaks parteid (Reformierakond ja Keskerakond – toim), kes on kakskümmend aastat ainult võidelnud omavahel ega ole ühtegi sammu teinud koostööks.

Aga meil on ju parlamenti saanud uued parteid nagu Vabaerakond ja rohelised.

Mõned on tulnud juurde, aga neil pole suurt mõju. Teiseks häirib mind, et me ei ole võimekaid venelasi ära kasutanud.

Ma käisin tehnikumis (Tallinna Polütehnikum – toim) ja seal tuli jutuks, et kolmandik õpilasi on venelased. Uurisin, kas nad jõuavad eestlastega võistelda, ja mulle öeldi, et nad on tehniliselt edukamad kui eestlased. Küsisin sama Tallinna Tehnikaülikooli toonase rektori Andres Keevalliku käest ning ta ütles, et venelased töötavad siin natukene rohkem ja lähevad kiiremini edasi.

Endel Uiga sõnul kulub ühe pildi tegemiseks kümmekond tundi ja palju untsuläinud kaadreid. Foto: Erik Prozes.

Kas eesti noored on mugavaks muutunud ega viitsi enam pingutada?

Kui ma Ameerikasse läksin, siis küsiti minu käest kümme aastat hiljem, kui palju raha mul siia tulles oli, ning ma ütlesin, et mul ei olnud midagi rohkemat kui kolm last. Keelt ma ei osanud. Võõras keskkonnas tunneme paratamatult võistlustunnet rohkem ja püüame enam.

Siis võib-olla tasukski noori ärgitada välismaale minema, et nad rohkem pingutaksid.

See on küsitav, sest kui palju neist tagasi tuleb. Teistes maades võetakse nad hästi vastu.

Eestis on suur probleem, et maakohad jäävad tühjaks ja kõik kolivad linna. Kas Ameerikas on sama probleem?

Ameerikas seda muret ei ole. Maapiirkonnas saab nii kaua olla, kui seal saab raha teenida ja hästi ära elada. Aga meie põllumajandus hävitati ära, see on üks suurim patt, mida [Mart] Laar tegi.

Millised probleemid peaksid riigijuhid enne Eesti sajandat sünnipäeva ära lahendama?

Tuleb luua tõeline demokraatia, et kõigil kodanikel oleksid samad inimõigused. Kõigi inimeste talent tuleks oma riigi heaks ära kasutada.

Kui vaadata parteipoliitikat, siis nii Hitleri kui ka Stalini ajal oli alati vaenlast vaja, Hitleril olid selleks juudid, Stalinil klassivaenlased. Meil on parteidel mitu vaenlast – teine partei on vaenlane, venelased on vaenlased, Vene piiri ei ole paika saadud ja kõik see poliitika käib vaenuõhutamise ümber. Seda ei oleks vaja.

Kulutame liiga palju aega vaenlasega võitlemiseks?

Jah. Kakskümmend aastat on läinud ja kas kahe suure partei vahel on ühtegi korralikku kokkulepet olnud? Mõlemal on olnud nii head kui ka halvad ideed, aga ühtegi korralikku kokkulepet pole tehtud.

Kas teie kasutate väljendit esimene Eesti Vabariik?

Jah, kasutan küll.

Aga kas meil praegu sobib sel juhul üldse rääkida sajandast sünnipäevast?

Eesti lõi Venemaast lahku sada aastat tagasi, see oli väga suur ja otsustav samm.

Kui mõelda esimese vabariigi lõpuaastate peale, siis kas toona oleks pidanud midagi teistmoodi tegema?

Oleks küll. Kogu eesti rahvas jäi Venemaa kätte, ära pääsesid vaid saadikud August Rei (1940. aastal oli Eesti saadik Nõukogude Liidus, pärast Eesti okupeerimist põgenes Rootsi – toim) ja Karl Selter (esindas toona Eestit Rahvasteliidu juures Genfis ja oli Eesti saadik Šveitsis – toim).

Me oleksime lepingute ajal (28. septembril 1939 sõlmitud Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt – toim) pidanud tuhanded saatma välismaale meie saatkondade juurde, päästma meie poliitikud. [President Konstantin] Pätsil olid head suhted Venemaaga ja ta usaldas neid. Arvas, et see on tavaline riik, aga see oli tõeline terroririik.

1930. aastate lõpp oli Eestis tõeline õitsengu aeg. Ka praegu öeldakse, et me pole kunagi nii hästi elanud. Kas see võrdlus peab paika?

Eestis oli esimese kümne iseseisvusaasta jooksul kümme valitsust. Kuidas te saate riiki üles ehitada, kui iga poole aasta tagant vahetub valitsus? Meie riigi ülesehitamine oli äärmiselt närune ja rahvas nurises. Kui Päts võimu üle võttis, siis pani ta parema korra mängu. Tal oli see eelis, et siis lõppes ära suur majanduskriis. Nii et meie elujärg läks palju paremaks.

Kogu see isamaavaimu tekitamine oli Pätsi looming ja see on jäänud meie eestlaste mällu sellest ajast peale. Ta oli selles suhtes edukas, aga see, kuidas ta meid võõraste kätte andis – see oleks võinud teistmoodi minna. Ega me oleks pääsenud, aga me oleksime olnud vähemalt teadlikud, mis meid ees ootab.

Kas Eesti vajab praegu Pätsi-tüüpi juhti, kes oleks kõva käega ja võib-olla kõige demokraatlikumalt ei käituks?

Meil Ameerikas on see kogemus olnud – oli kõva käega president ja kui ma teda kuulasin, siis ega see kõva käega mees vist päris õige ei ole.

Kas rahvas peaks tänapäeval poliitikas rohkem kaasa rääkima? Eestis on parteidega seotud väike hulk inimesi, enamik lihtsalt kirub ja lepib olukorraga.

Kogu see parteipoliitika on vaenuõhutamise peal ja seda ei oleks vaja. Me oleksime pidanud [Boriss] Jeltsiniga suhted korda jätma. Jeltsin kohtles meid väga hästi ja me oleksime pidanud jääma korralikuks Venemaa naabriks. Meist sai Ameerika sõjaväebaas Venemaa vastu. Seda ei oleks meil mitte vaja olnud.

Me oleksime võinud võtta Soomest eeskuju. Seal oli sõda, ta kaotas palju rohkem maad, maksis Venemaale kahjutasu, aga ehitas oma majanduse üles Venemaa arvelt. Oli sillaks Venemaa ja lääne vahel. Meie oleme värav ja ei lasknud kedagi läbi.

Eestisse tuleb praegu aina enam NATO sõdureid. Kas see ei ole siis tegelikult Eesti huvides?

Seda on väga raske öelda. Me oleme väga kurjad, et Venemaa võttis Krimmi üle. Krimmis oli 14 Venemaa sõjaväebaasi ja kui nüüd Ukraina tahtis tulla lääne poolele, siis mis jäi Venemaal üle? Kas jätta kõik need baasid Ukraina kätte? See oli loomulik, et ta neid kaitses.

Sama olukord on Läänemeres. Põhja pool on suur Vene laevastik, Läänemeri on Vene laevastiku huvides. Need lennubaasid ja 4000 (NATO – toim) meest ei kaitse meid üldse, aga ärritavad tublisti Venemaad.

Kas sel juhul on meil üldse põhjust nii suurelt riigi sünnipäeva tähistada?

Ikka on. Küsimus on, kas teha Pätsile suur ausammas või mitte. Seda ma ei tea. Kui ma Ameerikas olin, siis olid igas eestlaste majas Pätsi ja Laidoneri pildid. Nad olid meie jumalad seal. Kui ilmus Magnus Ilmjärve uurimistöö, siis seal oli Pätsi teine külg ka kirjas.

Millest see tuleb, et hiinlased suudavad oma rahvust hoida, aga eestlastest saavad ameeriklased?

Kõigepealt – eestlasi on vähe. Hiinlasi on palju ja neil on väga kõrge intelligents. Kui ma võrdlen musti ja hiinlasi Ameerikas, siis nemad olid omal ajal samal tasemel. Aga kuhu nüüd hiinlased on jõudnud? Nende edasipüüdlikkus ja hariduse hindamine on neid aidanud.

Millal väliseestlaste amerikaniseerumine algas?

Ega meie väliseestlased kunagi päris ameeriklasteks ole muutunud. Mina olen üks erand. Suurem enamik emigreerunutest jäid eestlasteks viimase veretilgani.

Mida soovitada võõrsile kolivatele noortele – kuidas kasvatada oma lapsi nii, et neist saaksid ikkagi eestlased?

See on raske küsimus. Kui mina Ameerikasse läksin, siis ma ei tundnud nende kombeid, ameeriklased tundusid väga lollid ja imeliku käitumisega. Ma vaatasin, et ega minust kunagi ameeriklast saa. Aga ma tahtsin, et mu lapsed tunneksid end Ameerikas kodus.

Kelleks teie lapsed end peavad?

Üks abiellus eestlasega, on eesti organisatsioonides. Ma rääkisin kodus eesti keelt, aga kui nad kooli läksid ja abiellusid, jäi nende keel kehvaks.

Mõni päev tagasi ütles Integratsiooni Sihtasutuse juht Irene Käosaar Postimehe intervjuus, et keeleoskus ei ole alati lojaalsuse näitaja, et mõni venelane, kes eesti keelt ei oska, on suurem patrioot kui eesti keeles vabalt kõneleja. Mida teie arvate?

Ma arvan, et keeleoskus ei ole tähtis. Mind ei sundinud keegi inglise keelt õppima, aga mind võeti seal hästi vastu, ma leidsin kodu. See oli loomulik, et ma keele ära õppisin. Neile (venelastele – toim) oleks ka see (eesti keele õppimine – toim) majanduslikult vajalik, aga nad ei ole sugugi võrdsed kodanikud.

Kui kooliharidus oleks ainult eesti keeles, kas siis saaksid venelased Eestis paremini hakkama?

Vanas Eestis olid vene-, saksa-, rootsikeelsed koolid. Minu meelest peab see õigus olema. Ei saa keele õppimist sundida. Mina ise olen hea näide.

Kui Nõukogude okupatsioon algas, siis ma vihkasin seda nii kohutavalt, et kui ülikoolis oli kohustuslik kirjalik vene keele eksam, siis ma ei õppinud tähtigi selgeks. Ma kukkusin selles läbi, see on ainus eksam, kus ma olen läbi kukkunud. Kui sakslased poleks tulnud, siis ma oleksin ülikoolist välja kukkunud ja Siberisse saadetud.

Ega see õige ei olnud. Ma oleksin võinud seda süsteemi kuidagi mõjutada, parandada. Puhta vastuhakuga ei saavuta midagi.

Mis on teid motiveerinud Eestiga sidet hoidma, kui teie sõpru ja eakaaslasi enam palju alles ei ole?

Mul on Eestis paarkümmend sugulast. Mina olen võib-olla üks väheseid eestlasi, kellel on sama palju nii eestlastest kui ka ameeriklastest sõpru. Mul on suusasõbrad, kes käivad mu kodus saunas, ma mängin ameerika seltskonnas iga nädal bridži. Ma olen Ameerikasse sisse elanud.

Kelleks te end peate – ameeriklaseks või eestlaseks?

Ma olen Ameerika eestlane.

Endel Uiga

Sündinud Tallinnas 3. märtsil 1918.

1937. aastal asus õppima Tallinna Tehnikaülikooli elektrotehnika erialal, mille lõpetas 1944. aastal. Seejärel õnnestus tal pärast Kuramaa lahinguid Saksamaale pääseda. 1949. aastal, doktorikraadi omandamise järel Saksamaal Stuttgardi Tehnikaülikoolis, kolis perega üle ookeani ning 1955. aastal sai temast Ameerika Ühendriikide kodanik.

Aastatel 1951–1974 töötas ettevõtetes Ballantine Laboratories ja Boonton Electronics projektijuhi, peainseneri ja asepresidendina. 1974. aastast oli esimese asepresidendina tegev trükitööstuse kaamerate automatiseerimise ja valgustuse elektronkontrolli alal Kenro Corporationis. Töö kõrvalt õpetas korralise professorina ülikoolis County College of Morris optoelektroonikat, fototeadust ja elektrotehnikat.

Ameerika Elektroonikainseneride Ühingu eluaegne liige ja Ameerika Optikainseneride Ühingu liige.

Elab New Jerseys Hope’is. Hobideks on fotograafia, bridž ja suusatamine.

Avaldanud arvamusartikleid ka Eesti meedias (Postimehes, Õhtulehes, Meie Maas, Kultuuris ja Elus).

Ebays on praegu võimalik osta tema raamatut «Optoelectronics» (1995).

Tagasi üles