Pruunis mantlis vanadaam Maia Verevkina asetab Urmas Oti naerusuise pildi ette lauale punasekirju, hoolikalt sirgeks triigitud vahtralehe.
Punetav vahtraleht Urmas Otile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ei tea, kas ma tohin selle siia jätta. See on sümbol. Elujõus vaher on roheline. Kui aga tuleb sügis, muutuvad lehed kirjuks ja langevad tasakesi maha,» sõnab ta vaikselt.
Eelmisel reedel 53-aastaselt surnud Urmas Oti pildi ees võbeleb küünlaleek. Kolmes teleris korratakse pidevalt tema meisterlikke intervjuusid. Eesti Televisiooni fuajees avatud mälestusraamatusse tekivad aina uued read.
Võrdlus Puškiniga
«Loojunud on eesti ajakirjanduse päike,» alustab 81-aastane Verevkina ja selgitab kohe: «Kui suri Puškin, siis kirjutati: loojunud on vene poeesia päike.»
Tema järelehüüdes on muidki seoseid. «Ilma Sinuta on maa tühjaks jäänud,» kirjutab ta ja lisab: «Kui Gagarin hukkus, siis öeldi: ilma Sinuta on maailm tühjaks jäänud.»
«Nagu alati, langevad aedades lehed ja kõik aina ruttavad kuhugi. Aga Sina kinkisid palju aastaid kõigile oma soojust, oskasid igaühega vestelda,» jätkab Verevkina, avaldades austust lahkunu mälestusele ja kaastunnet tema omastele.
«Urmas lõi oma positiivsusega, mitte üksnes naeratusega, omapärase fluidumi,» lisas ta kirjutatule.
Veidi varem oli siit läbi astunud Karl Plutus, kes septembris tähistas oma 104. sünnipäeva.
«Urmas Ott oli oma eluajal suureks eeskujuks mitte ainult maailma telereportereile, vaid ka paljudele tema saadete vaatajaile, sealhulgas ka minule. Oma tahtejõu ja järjekindlusega julgustas ta kõiki televaatajaid. Kahju, et ta nii vara siit maailmast lahkus,» on kirjutanud Otist ligi kaks korda vanem Plutus veidi tudisevate tähtedega.
Kolleegide järelehüüd
Inimesed tulevad ja lähevad, mõni istub natuke kauem, mõnel on tekst valmis kirjutatud, mõni otsib pikalt sõnu.
Enim on kolleegide järelehüüdeid, üks neist kollektiivne. «Kallis Urmas! Sina olid eesmineja ja avantürist. See tabamatu ja kaduv, mida Sa tegid ekraanil, oli maailmatasemel ja seda matkida pole võimalik. Uut Urmas Otti ei tule kunagi. Võib-olla tuleb kunagi keegi teine – üks hoopis teine inimene, aga see on siis juba üks hoopis teine jutt. Bye, Urmas! Kolleegid.» «Oleksid kõik inimesed sellised otsekohesed, nagu Sina oskasid olla,» leiab televaataja Ado.
«Meenutan Sind soojalt ja austan Sinu tööd,» paneb lühidalt kirja soome ajakirjanik Ulla-Maija Määttänen. «Me kohtusime alailma Stockmannis või Prismas, ta oli alati särav ja ikka vahetasime mõne lause,» kirjutab Määttänen lisaks.
Raamatusse on järelehüüde kirjutanud riigikogu esimees Ene Ergma, rahvusringhäälingu juhatus, poliitikud Toomas Alatalu ja Tiit Toomsalu.
Õhtuks oli Oti mälestust austanud ligi 40 inimest.