Kas kasinus on uus luksus?

Foto: Lexus

Oma väikseima mudeli turuletoomisega on noobelmarkide hulka arvatav Lexus teinud kannapöörde, mida ilmselt keegi oodata ei osanud.

Vildemar võpatas. Õuest kostis veidrat krabinat. Viledaks kulunud baikatekk jalgade ümber keerdunud, kargas ta akna juurde ja piilus 17 aastat pesemata kardinat vargsi nihutades õue. Ei, kõik oli korras, garaažiuks kindlalt kinni, kõik kolm rohmakat tabalukku kindlalt oma kohal. Hea ikka, et õnnestus garaažikoht kohe maja ette saada, rõõmutses Vildemar.

Ja veel nii soodsalt, ammu enne seda, kui nelja seina ja katusega asjad vanas rahas üle miljoni maksma hakkasid.  

Oma luidrat keha harjunud liigutustega diivanist turritavate vedrude vahele väänates ehmus Vildemar taas. Ent seekord oli see rõõmusegane ehmatus, elev jahmatus – nüüd võib ta ju uue sohva osta! Voodiriided pesupulbriga puhtaks küürida! Nüüd on tal ju raha! Võib-olla jätkub isegi ketšupi ostmiseks!

17 aastat oli Vildemar oma unistust teeninud. Andunult, jäägitult, kindlameelselt. Hoidnud kokku kõige pealt, kust sai: korteri, riiete ja toidu pealt. Rabas kahe koha peal, palka sai ümbrikus – riigimaksud näisid asjatu kulu. Müüs oma korteri maha – sellest oli kõvasti abi – ja kolis pärast naabrimuti surma tühjaks jäänud ühetoalisesse, mille vastu kummalisel kombel mitte keegi huvi ei tundnud.

Elektrit varastas ühistult, trepikoja üldvalgustuse arvelt, mis polnud muidugi ilus, aga Vildemar lohutas ennast, et ta ju ainult natuke – telekas ei näidanud enam ammu midagi, raadio soostus mängima vaid venekeelset kristlikku pereraadiot, mida kaua kuulata ei jaksanud, ja elektripirne ei raatsinud Vildemar osta.

Vett tõi kanistritega mõne kilomeetri kauguselt. Sõi kartuleid ja tatart, pühade puhul keetis spiraaliga vett ja pani lauale topsitäie kiirnuudleid.
Nii elas ja kannatas Vildemar oma unistuse nimel. Unistus ei olnud abstraktne ega romantiline – näiteks lihasuretuse läbi ülima valgustatuseni jõudmine –, vaid asjalik ja praktiline: uus auto. Lexus. Uhiuus, otse salongist. Istmed kiles ja kaitsevaha poritiibadel.  

Selle sihi sai Vildemari elu 17 aastat tagasi, kui ettevõtlik sugulane Saksamaalt pruugitud Lexuse tõi. Sugulane oli toona autot taevani kiitnud: mugav, elegantne, kõikide lisadega, vastupidav, võimas.

Vildemar oli selle kiitusetagi otsekui ära tehtud – ega’s žigullide ja mossedega harjunul ja korra Ford Sierras istunul pole palju vaja. Vildemar silitas hellalt luksusauto päikesesooja poritiiba – «Ära näpi, rasvased plekid jäävad!» käratas sugulane –, nuhutas nahaga polsterdatud salongi magusat lõhna ja söandas korraks rooli tahagi lipsata, kui sugulane selja keeras.

Ja oligi kõik. Vildemar, toona lustlik noor mees, kes pitsi ei süljanud ja teinekord ilma igasuguse tagamõtteta tütarlastele lilli kinkis, pööras kasinuse rajale. Viina ei võtnud, suitsu ei teinud, sümpaatiatele assortiikarpe ei kinkinud, bussiga ei sõitnud. Kogus raha, käis regulaarselt autosalongis hinnakirju lugemas ja arvutas – kaua veel?

Ja kui siis autoajakirjad hakkasid kirjutama, et Lexuselt on oodata väikest, odavat mudelit CT 200h, jäi Vildemar otsekui haigeks. Silmad hiilgasid kui palavikus, süda tagus, kõrvus kohises ja und ei olnud, ei maitsenud ei tatar ega kartulid.

Hakkas kaks korda sagedamini autoesinduses käima, ei jõudnud uusi hinnakirju ära oodata. Ja oh seda rõõmu, kui lõpuks hinnad selgeks said – Vildemaril oli see raha peaaegu olemas! Vaid mõni euro jäi puudu, aga küll needki leiab! Tõsi küll, raha oli tõesti vaid parasjagu, sellest jätkus vaid odavaima, igasuguse lisavarustuseta auto jaoks, aga Vildemar enamat ei ihanudki.

Viimaste vajalike eurode kokkusaamiseks loobus Vildemar tatrast, sõi ainult kartuleid ja neidki soolata. Kolm tükki päevas. Ja käis internetipunktis autouudiseid lugemas.

Esimesed arvustused tegid nõutuks. Žurnalistid ei näinud sõidukist vaimustuses olevat. Imestati, et Lexus järgib henrifordilikke põhimõtteid ega paku võimalust valida ei keretüüpi ega mootorit. Ennekõike kurdetigi kapotialuse üle, sest ehkki üksmeelselt mööndi, et hübriidmootor kulutab kütust vähe ja saastab loodust vähe, peeti jõuallikat nooremale ostjaskonnale sihitud auto kohta liiga nõrgaks ja tuimaks. See Vildemari ei huvitanud, tema kihutada ei kavatsenud.

Samas kiideti salongi – ehkki Lexuse odavaim mudel, olla CT sisemus siiski oodatud tasemel, maitsekalt kujundatud ja korralikest materjalidest. Tihti märgiti käigukangi puudumist – seda asendavat väike hoovake, mille abil saab valida edasi- või tagasikäigu ning kasutada mootoripidurdust, mis veelgi enam kütust säästa aitab. Salongi kiideti vaikseks, mugavaks ja avaraks, koguni ruumikamaks kui suuremas ja kallimas IS-mudelis.

Küll aga kurvastasid Vildemari ajakirjanike märkused, et lisavarustust on autol õige napilt, põhivarustuses pole kiirusehoidjatki ning ka vingeima ja kalleima varustuspaketiga ei saa kaasa kõiki neid vidinaid, mida näiteks märksa odavamale Ford Focusele pakutakse.

Auto sõiduomadustele ei teinud keegi etteheiteid. Need vastavat kõigiti Lexuse standardile ega üllata millegagi – auto kuuletub taltsalt roolikeeramisele ega kipu kurvides kaldu vajuma, triigib suurema osa teekonarustest pea märkamatuks ja on rahuliku käitumisega, sobides seega ka pikemateks sõitudeks.

Ent kõik need targutused ununesid, kui Vildemar ühel kevadhommikul Lexuse salongi ees jalalt jalale tammudes kannatamatult selle avamist ootas. Eelmisel õhtul oli ta trepikojast leidnud viimased puudu olnud 20 eurot. Unistus oli täide läinud.


Andmed
Lexus CT 200h

Mootor
töömaht: 1798 cm3
võimsus: 100 kW (136 hj)
suurim pöördemoment:
bens. 142 Nm, el. 207 Nm
 
Dünaamika
suurim kiirus: 180 km/h
0–100 km/h: 10,3 s
 
Kütusekulu
linnas: 4,1 l / 100 km
maanteel: 4,0 l / 100 km
keskmine: 3,8 l / 100 km
CO2 g/km: 87
 
Mõõdud
pikkus: 4320 mm
laius: 1765 mm
kõrgus: 1430 mm
teljevahe: 2600 mm
 
Lexus CT 200h hind algab 29 393 eurost. Proovisõiduauto hind 34 806 eurot.