Politsei- ja piirivalveameti juhtivkriminaalametnik Anu Baum ütleb intervjuus Postimees.ee'le, et peresiseseid lapse seksuaalse ärakasutamise juhtumeid on kindlasti raskem avastada, kuna pereasjadest tihti ei räägita. Lisaks on ohver kurjategijast sõltuvussuhtes.
Enamasti panevad laste kallal seksuaalkuritegusid toime mehed. Kas teie praktikas on ette tulnud ka naissoost seksuaalkurjategijaid?
Minu praktikas ei ole ette tulnud. Tuleb märkida, et ka mujal maailmas moodustavad naissoost seksuaalkurjategijad selge vähemuse – eriti naissoost kurjategijad, kes kuritarvitavad lapsi. Tegemist on üldjuhul erandiga. Enamiku juhtumite puhul mujal maailmas on tegemist n-ö õpetaja-õpilase juhtumitega, kusjuures tuleb ette ka seda, et nooruk on suhtes vabatahtlikult.
Kas seksuaalkurjategijad ise mõistavad ärakasutamise ajal oma teguviisi õõva ja mõju lapse psüühikale? Või tuleb see mõistmine alles hiljem, kui nad on juba ravi saamas (kui siiski)?
Kaldun arvama, et üldjuhul mitte. Ma ei saa väita, et keegi ei mõistaks, kuid üldjuhul nad siiski ise ei taju seda tegu nii nagu üldtunnustatud moraali ja eetika norme järgivad inimesed seda tajuvad. Üks ravi põhilisi aluseid ongi saavutada olukord, kus seksuaalkurjategija ise hakkaks aru saama, miks sellised teod ei ole ühiskonna jaoks vastuvõetavad.
Mis ajendab pedofiile sellistele kuritegudele, mis on need põhjused?
Tsiteerides dr Imre Rammulit: «Tegemist on haigete inimestega». Paljudel juhtudel on pedofiil näiteks ise kunagi ohver olnud. Lisaks veel domineerimise vajadus ja agressiivsus. Aga ka näiteks suutmatus (erinevatel põhjustel) luua kontakte omaealistega. Seega põhjused on erinevad.
Olete varasemalt öelnud, et suur osa seksuaalkurjategijaid leiab oma ohvri interneti teel. Millised on teised peamised viisid, kuidas ohver leitakse? Aastaid tagasi räägiti palju nt kommionudest, kes lapsi n-ö ära rääkisid.
Eks suur osa nn «kommionudest» on kolinud tänavatelt internetti. Tema vaatenurgast: milleks püüda lapsi ära rääkida ühekaupa tänavalt, kui interneti kaudu on võimalik püüda korraga sadu? Õnnestumise tõenäosus leida endale ohver on internetis suurem lihtsalt. See on kindlasti ka üks põhjus, miks alustas tööd veebikonstaabel.
See loomulikult ei tähenda seda, et kommionud tänavalt oleksid ära kadunud.
Üldiselt võib jagada laste ärakasutajaid kaheks. Esiteks võõrad, kes ärakasutamise hetkeks enamasti enam nii võõrad ei olegi, kuivõrd laps ei taju neid enam võõrastena. Teiseks on ärakasutajad lähisugulased või teised, kes on lapsele lähedased.
Kuidas pedofiiliajuhtumid tavaliselt avastatakse?
Tulenevalt ärakasutaja isikust on ka kuriteo avastamise võimalused erinevad. Raskem on kindlasti avastada juhtumeid, mis toimuvad perekonna sees. Pere siseasjad jäävad tihtipeale perekonda, samuti on ohver kurjategijast sõltuvussuhtes. Inimesed ei räägi eriti, mis nende peredes juhtub. Eriti veel siis, kui kodus ka rõhutatakse, et toimuvast ei tohi kellelegi rääkida.
Juhtumeid on erinevaid. Kui laps on kasvanud perekonnas, kus teda väärkoheldakse, siis ta tihti ei taju, et tema seksuaalses ärakasutamises oleks midagi imelikku. Ta võib seda pidada täiesti loomulikuks. Raskeks teeb kodus toimuvate juhtumite avastamise ka olukord, kui ema asub mitte lapse, vaid kuritarvitaja poolele. Näiteks juhtumid, kus kasuisa peab peret üleval ja on emaga lahke ning hea ema pigistab silma kinni, et kasuisa last kuritarvitab.
Internetis või mujal võõraste poolt toime pandud juhtumid jõuavad siiski kergemini politseisse, kuigi laps ise tavaliselt ei teata. Kuid lapsed ikkagi räägivad vanematega. Tihti vanem ka märkab, et midagi on lapsega valesti ja hakkab ise uurima, mis on juhtunud.
Tuleb märkida, et Eesti laps on õnneks suhteliselt tark – suhtlusportaalides «külgelööjad» blokeeritakse enamikul juhtudel. Õnneks on tekkinud noortel ka julgus aina enam sellistest isikutest ja nende katsetest informeerida kas politseid või saata teavitus lasteakaitse liidu poolt hallatavale selleks otstarbeks loodud vihjeliinile, mis asub aadressil www.vihjeliin.ee
Millist tuge pakutakse ohvritele ehk lastele, keda on seksuaalselt ära kasutatud?
Esiteks muidugi võimalikult ohvrit säästev kriminaalprotsess. Kindlasti suuname ohvrid ning vajadusel ka nende lähedased ohvriabisse, kus pakutakse psühholoogilist tuge, nõustamist ja teraapiat.
Kas usute, et pedofiile on võimalik muuta? Kuidas neil aidata muutuda?
Lootma ja uskuma ikka peab, kuigi enda igapäevast tööd tehes ei ole ma selles muutmise võimaluses alati päris kindel. Seksuaalkurjategijate ravi on pikaajaline protsess, mille edukuses ei saa alati kindel olla. Siiski kinnitab ka muu maailma praktika, et kuigi ravi edukus ei ole 100 protsenti, on siiski isikuid, kes ravi tulemusel lõpetavad sellise käitumise.