Laste ja perede arengukava aastateks 2012-2020 näeb muu hulgas ette Austraalias Queenslandi Ülikoolis välja töötatud vanemlusprogrammi Triple P toomise Eestisse. Vanemaid laste kasvatamisel toetav programm on edukalt kasutusele võetud juba 22 maailma riigis ning Postimees.ee vestles selle looja, professor Matt Sandersiga.
Kas olete kursis Eesti rahvast hiljuti šokeerinud juhtumiga, mis rääkis neljast väärkoheldud lapsest, kes kasvasid vanemliku hoolituseta, olid haiged ja alatoidetud?
Jah, olen küll, see oli väga kahetsusväärne juhtum. Paraku tuleb selliseid koletuid väärkohtlemise juhtumeid ette kõikides riikides.
Sellisel juhul tuleb endalt küsida – kas seda juhtumit oleks saanud ära hoida? Ma usun, et paljusid juhtumeid on tegelikult võimalik ennetada, aga siiski mitte kõiki, sest alati on olukordi, kus näiteks perekond kolib võõrasse keskkonda, kus neid ei tunta, kus nad on isoleeritud ja kus neid ei panda tähele enne, kui on juba hilja.
Järelikult lapsevanemaks ikkagi ei sünnita. Vanemaks olemine pole meile looduse poolt kaasa antud oskus, vaid seda tuleb õppida?
Mingil määral on oskus olla lapsevanem instinktiivne, kuid paraku tuleb väga paljut siiski õppida.
Laste kasvatamine võib vahel olla väga raske ja stressirohke töö. Kas oskate välja tuua mõned nipid, kuidas iga vanem saaks selle enda jaoks lihtsamaks muuta?
Eesti lapsevanemad kogevad täpselt samasuguseid probleeme laste kasvatamisel nagu kõik vanemad üle kogu maailma. Võtame kasvõi ühe väga lihtsa näite: ilmselt on kõik inimesed näinud poes või tänaval pealt juhtumit, kus laps jonnib, nutab kõva häälega ja trambib jalgu, sest ta tahtis midagi, aga ema või isa ei lubanud. Olgu see siis kasvõi üks väike kommike enne õhtusööki.
Mõnikord suudavad lapsed uskumatult kõva lärmi teha ja käituda avalikus kohas väga inetult ja loomulikult tunneb iga lapsevanem siis häbi. Kõige hullem on, kui vanem sellises olukorras alla annab, ainult selleks, et laps vait jääks.
Selle asemel võiks proovida järgmist nippi: vaata lapsele silma ja ütle rahulikult ja konkreetselt, aga mitte karjudes, et aitab nüüd küll! Ma räägin sinuga edasi ainult siis, kui sa enam ei jonni ja räägid ilusti, milles on probleem. Kui laps rahuneb, kuulad ta ära ja siis selgitad talle rahulikult ja sõbralikult, miks ta ei tohi süüa magusat enne õhtusööki ja millal ta võib kommi saada.
Ja tegelikult koosnebki laste kasvatamine sellistest väikestest lihtsatest nippidest. Kõige tähtsam on alati jääda rahulikuks, positiivseks ja julgustavaks. Karjumine, karistamine, kritiseerimine tuleks unustada, need ei too kunagi positiivseid tulemusi.
Ilmselt ükski lapsevanem ei taha tegelikult lapse peale karjuda või teda lüüa, aga mõnikord on stressi nii palju, et vanemal lõppeb mõistus või kannatud otsa ja siis võetakse kasutusele karmimad meetmed.
Paraku on tõepoolest nii, et kui vanematel on palju stressi ja pingeid, siis esimesena kannatavad selle all lapsed. Paljud vanemad näevad praegu väga palju vaeva, et teenida raha ja tuua toit lauale ja tagada perele kõik esmatähtis, nad muretsevad oma töökoha pärast ja sellepärast, mis saab siis, kui nad tööst ilma jäävad.
See kõik on väga närvesööv, olen nõus, aga tuleb endale siiski meelde tuletada, et lapsed ei ole selles kõiges süüdi. Lapsevanem peab endale aru andma, et laste eest tuleb hoolitseda ka kõige raskematel aegadel.
Lapse jaoks on kõige tähtsam, et ema ja isa oleksid tema jaoks olemas ja leiaksid tema jaoks aega, et kodus oleks turvaline ja positiivne õhkkond. Rasketel aegadel vajab laps kõige rohkem, et kodus säiliks nö normaalne elu, tavapärane ja tuttav rutiin. Kui perekond hoiab kokku ja säilitab kodus positiivse ja toetava hoiaku, siis saab kõikidest muredest jagu.
Ma saan aru, et just positiivsus ja toetav lähenemine on see, millele keskendub ka teie initsiatiivil loodud vanemlike oskuste parandamisele suunatud sekkumiste süsteem Triple-P (Positive Parenting Program), mis on juba kasutusel 22 riigis ja mille soovib lähiaastail kasutusele võtta ka Eesti?
Täpselt nii. Lapse jaoks on kõige tähtsam, et ta kasvaks üles stabiilses keskkonnas, kus on palju positiivset tagasisidet, julgustamist. Lapsed peavad teadma, mida tähendab sõna «ei», kuid see ei tohiks olla peamine, mida nad kuulevad. Samuti ei tohiks vanemad nõuda oma lastelt rohkem, kui nad on võimelised andma.
Selline kasvatus mõjub ühest küljest kindlasti lapsele positiivselt, kuid on suureks abiks ka vanemale, sest ei ole kerge elada keskkonnas, kus on pidevalt konfliktid ja põrkumised.
Triple P viis peamist märksõna on turvaline kodu, positiivne õppimiskeskkond, järjepidev ja kindel distsipliin, mõistlikud ootused ja enda kui vanema eest hoolitsemine. Kui lapsevanem ei hoolitse iseenda heaolu eest, ei suuda ta seda tagada ka lapsele.
Kas te saate tuua konkreetseid näiteid, kuidas Triple P süsteem toimib?
Triple P jaguneb mitmeks alaprogrammiks ja neil kõigil on üks eesmärk - soodustada positiivseid ja hoolivaid suhteid vanemate ja laste vahel ning aidata vanemaid laste käitumisprobleemide ja arenguküsimuste korral.
Näiteks on lapsevanemal võimalik osa võtta positiivse vanemluse seminarist, mis on mõeldud absoluutselt kõigile. Seminar räägib positiivse suhtumise mõjudest ning enesekindlate ja tublide laste kasvatamisest. Tegemist on nö väga leebe lähenemisega, mis pigem suunab vanemaid, kuidas luua kodus positiivset ja toetavat perekeskkonda ja hakkama saada selliste väikeste probleemidega nagu näiteks jonnimine.
On olemas ka vanemate jaoks mõeldud diskussioonirühmad, kus arutletakse erinevatel teemadel nagu näiteks sõnakuulmatus, agressiivsus või muud käitumisprobleemid. Diskussioonirühmades saavad vanemad väga häid praktilisi näpunäiteid, kuidas erinevaid konfliktisituatsioone lahendada. Jällegi, üsna leebe, kuid see-eest väga efektiivne lähenemine.
On veel ka grupid, kus tehakse intensiivsemat rühmatööd ja kus on väga palju praktilisi ülesandeid, rollimänge ja tagasisidet.
Kõige intensiivsem programm on mõeldud vanematele, kellel on juba suuri raskusi laste kasvatamisel, kes tunnevad, et nad ei saa sellega hakkama ja nad on täiesti stressis ja lootusetus olukorras. Sellisel juhul lähenetakse vanemale juba individuaalselt.
Ja kas teil on tõendeid, et see süsteem tõepoolest toimib?
2009. aastal USAs South Carolina osariigis läbi viidud uuringu tulemused näitasid, et kolm aastat pärat Triple P programmi elluviimist ilmnes teenustega kaetud maakondades märkimisväärselt vähem füüsilise väärkohtlemise juhtumeid ja sellest tulenevaid haiglakülastusi ning turvakodudesse paigutamist kui tavateenuseid kasutavates maakondades.
Tegemist on esimese uuringuga, mis tõestab, et Triple P programm tõepoolest toimib. See on kasutusel 22 riigis ja seni oleme igalt poolt saanud ainult väga positiivset tagasisidet.