Kohaliku aja järgi juba teisipäeva lõuna ajal, mil Californias Monterey valimisjaoskonnas lävepakuküsitlust tegin ja pea kõik vastanud, seda nahavärvist olenemata, end uhkusega Obama toetajaks tunnistasid, tundus asi selge olevat - USA saab endale esimese mittevalge presidendi.
Seetõttu mõjus kuidagi eriti üksikuna ühe samas kohas hääletamas käinud valge valija autol olnud kleebis «Nobama». Siinses tavapäraselt demokraate toetavas osariigis tundus see hüüdja häälena kõrbes.
Hiljem linna peal valimistulemustele kaasa elades leidsin end kuulamast ühe demokraadist kaasüliõpilase meenutust, kuidas neil Obama kampaania algusaegadel polnud rahalistel põhjustel võimalik jagada isegi temanimelisi kleepse. Mu siinne parim sõber oli pisarais, inimesed helistasid vahetpidamata lähedastele ning tänavad kajasid autosignaalidest.
Konfliktilahendusele keskenduva üliõpilasena huvitab mind eelkõige aga põhjus, mis sundis enamikku ameeriklastest oma eelkõige rassilisi komplekse alla neelama. Lisaks siseriiklikele probleemidele alates majandusest tundub selleks olevat teatud määral ka häbitunne viimase kaheksa aasta jooksul rahvusvahelisel areenil kordasaadetu pärast.
Kui loenguid annab siin muu hulgas õppejõud, kes andis nime Peace Corpsile (Rahukorpus) ja kirjutas John F. Kennedyle valimiskõne ning ameeriklased koos umbes 40 ülejäänud riigi üliõpilasega arutlevad päevast päeva rahumeelsete lahenduste võimalikkuse üle maailma kriisikolletes, siis vähemalt täna õhtul tundub, et vaatamata pinevale olukorrale rahvusvahelistes suhetes on laiaulatuslikumad konfliktid veel ennetatavad.
Jah, Obama on lubanud vajaduse korral näiteks Pakistani pommitada. Kuid ta on rõhutanud ka oma jäägitut toetust diplomaatiliste lahenduste otsingutele. Selles valguses tundub ta endale vasturääkiva idealistina, kuid siinne rahvas väärib vähemalt võimalust, et Valges Majas teine erakond vahelduseks taas otsustada saaks.
Väärib võimalust kas või seetõttu, et neil on siiamaani vägagi eredalt meeles näiteks segadus 2000. aasta presidendivalimistel, mil praegune riigipea kuulutati võitjaks alles pärast kohtuotsust. Paljude arvates oli tookord tegu võltsinguga ja osaliselt seetõttu üritasid näiteks mustanahalised inimesed iga hinna eest seekordsetel valimistel kaasa rääkida - tulemuseks pikad järjekorrad jaoskondade ukse taga ja lähimineviku kõrgeim osalusprotsent.
Kui tegin koos ameeriklannast kaasõppuriga hommikul klassi ees ettekannet mustanahaliste valijate kartustest võimalike võltsingute pärast ning nende hirmudest Florida sündmuste pärast, ei tahtnud sellele järgnenud diskussioon kuidagi vaibuda. Kuid samuti nagu mustanahaliste kogukond, kellelt võetud intervjuud olid meie presentatsiooni selgrooks olnud ajaleheartikli põhiosaks, ei julgenud keegi klassis viibinud tudengitest Obama edu ennustanud küsitlustele vaatamata tema võitu veel kindlaks pidada.
Jätan Obama võidu mõjud Eestile meie välispoliitika spetsialistidele analüüsida. Kuid olles kirjutanud oma lõputöö valimisreklaamidest, soovitaksin meie võimuesindajatel äsjalõppenud kampaaniast õppust võtta. Küsimuse peale, miks ei kohta valimiste ajal tänavapildis metsikutes kogustes plakateid, nagu seda juhtub mu kodumaal, sain ameeriklastest koolikaaslastelt vastuse, et sellist reklaamivormi peetakse siin lihtsalt mõttetuks.
Loodan väga, et äsja väheste äravalitutena õiguse USAsse viisavabalt siseneda saanutena ei võta me sellest riigist kaasa ainult reisikogemusi, vaid ka tähelepanekuid ühiskonnas toimuva kohta, näiteks, kuidas muuta kodumaiseid poliitdebatte sisukamaks. Kuigi nii Obama kui ka McCain kulutasid oma ideede tutvustamiseks kokku rekordsuure summa, kujunes nende televäitlustest rahvuslik vaatemäng, mida tundusid jälgivat ka need, kes üldiselt poliitikast ei huvitu.
Autor on Monterey Rahvusvaheliste Suhete Instituudi magistrant ja endine Postimees.ee välisuudiste reporter/toimetaja.