Kas me oleme rassistid?

Shazia Javed Foto: Sille Annuk

Eestlased vihkavad võõraid – see on saanud viimasel ajal väiteks, mis isegi tõestust ei vaja.
Iseasi, mis saab siis, kui püüda seda siiski tõestada.

Esimest korda elus sõitis Shazia Javed välismaale, sõitis ihuüksinda, ja sõitis Eestisse. Ta oli lennanud Pakistani pealinnast Islamabadist Milano kaudu Riiga, kus istus öisele bussile, et jõuda Tartusse.

Shazia Javed polnud Tartusse saabumiseks ilmselgelt valmis. Väljas paukus pakane, millist ta polnud eales tunda saanud. Oli veebruari keskpaik. Tema riietus, nagu ilmastik kohe tunda andis, oli liiga õhuke. Tagatipuks oli ta kaks ööpäeva nälginud – kusagilt ei saanud halāl-toitu, mida moslemid süüa võivad.

Aga samavõrra nagu külm ilm, üllatas Shazia Javedi veel üks tõsiasi: inimesed, keda ta Tartus öötundidel kohtas, nii taksojuhid kui ka hotellitöötajad, olid uskumatult abivalmid. Olgu vaja tema kohvreid tassida või talle juhtnööre jagada – kõik ulatasid lahkelt abikäe.

Järgnenud neli kuud, mis Shazia Javed on arvutiteaduste magistrandina Tartu Ülikoolis veetnud, pole tema positiivset esmamuljet Eesti kohta kübetki muutnud.

Mis siis, et oma maani ulatuva kehakatte ja kiharaid varjava pearätiga eristub ta kohalikest teravalt – naine pole kordagi märganud, et keegi oleks ilmutanud tema suhtes vaenulikkust.

Hoopis vastupidi: kui mõni eestlastest pole kehva inglise keele oskuse tõttu suutnud teda vajadusel aidata, on nad võtnud püüdlikult appi käed või tõtanud otsima kedagi, kes võõrkeelt paremini valdab.

Kui mainida Javedile, et OECD ehk Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni hiljutine uuring kuulutas Eesti arenenud tööstusriikide seas nahavärvilt ja rahvuselt teistsuguste inimeste suhtes kõige sallimatumaks, teatab ta vähimagi kõhkluseta, et ei nõustu sellega absoluutselt.

Ometi suutis ligi kahe nädala tagune juhtum Kamerunist pärit vahetustudengiga, kes oli Tartus peksa saanud, kütta taas üles kirgi teemal, nagu oleks eestlased sisimas ikkagi paadunud võõravihkajad.

Kuid nii nagu aafriklast tabanud intsidendi tegelikud asjaolud uppusid eri huvirühmade vahtu klopitud infomürasse, nõnda võimutsevad vastukäivad arvamused ka küsimuses, kas eesti inimesed on hingelt rassistid või lihtsalt minetavad joobnuna elementaarse tsiviliseerituse.

Öine tülinorija
TÜ matemaatilise statistika doktoriõppe tudeng, samuti Kamerunist pärit Dean Teneng saabus Eestisse tunamullu sügisel Šotimaalt. Tumepruuni nahavärvi tõttu oli tal võimatu kohalike keskel märkamatuks jääda. «Kui siia tulin, siis kõik vaatasid,» meenutab ta. «Kui neile vastu lehvitasin, keerati pea tavaliselt ära.»

Seesugune uudishimu teistsuguse vastu on Tenengile arusaadav. Samas on ta märganud, et inimesed on temaga kiiresti harjunud. Näiteks Tartu Annelinna Selveris, kus ta toitu käib ostmas – tal on rahakotis koguni Selveri kliendikaart –, ei vaata enam keegi teda imestava pilguga.

Ent see ei tähenda, nagu poleks Teneng ebameeldivatesse olukordadesse sattunud. Kahel korral on seda öisel ajal ette tulnud. Ühel juhul jäi talle mulje, et tülitaja otsis vägisi põhjust, mille ajel temaga kaklust alustada, aga teisel korral ei saanudki aru, mida temast taheti. Mõlemal korral suutis ta pinged maandada ja ligitikkujaist rusikaheitluseta lahti saada.

Küll aga on ta täheldanud, et ega eestlastele kergelt lähedale pääse: sõbraks saamine võtab palju aega. Aga vähemasti, erinevalt näiteks Rootsist, kus Teneng on elanud-õppinud kolm aastat, ei ole eestlased temalt kordagi uurinud, millal ta kodumaale tagasi läheb.

Eestlased, kui nad kellegi lõpuks omaks võtavad, pidid Tenengi sõnul hoopis küsima, millal ta siin viimaks jalad kindlamalt maha paneb. Mõned on võtnud ta lausa pereliikmeks ja koguni soovitanud, et leidku endale Eestis naine ja alustagu siin iseseisvat elu.

Praegu mõtleb Teneng siiski rohkem sellele, kuidas lõpetada õpingud ettenähtust varem. Neli teadusartiklit on ta nimel juba kirjas.

Hulle leidub kõikjal
TÜ majandusdoktorand hiinlane Xiaotian Zhang, kes lisaks õpingutele arendab Eesti majandus- ja haridussuhteid oma kodumaa Hiinaga, on märganud, et nii õppejõud kui ka Tartu linnajuhid ilmutavad tema tegemiste vastu siirast huvi ja hoolivust. «Nad teevad kõik, et tunneksid end nagu kodus,» kinnitab ta. «Hiinas ei tule küll abilinnapea sinuga kunagi rääkima.»

Aga nagu Teneng nii on ka varem Venemaal ja Valgevenes õppinud Xiaotian tähele pannud, et eesti inimestega on raske sügavamalt suhelda. Eestlaste tagasihoidlikkust on siin veedetud kaheksa aasta jooksul täheldanud ka tema kaasmaalane Gao Jingyi, kes uurib ajaloolise ja dialektilise üldhiina keele ühiseid etümoloogilisi üksusi Uurali ja germaani keeltega.

Pärast algusaegade väikest võõristust on Gao siinse eluga enda sõnul aga igati rahul. Enamgi veel: ta väidab – ja ta teeb seda selges eesti keeles –, et Eesti elu on teda ajapikku muutnud. Koguni nii palju, et mitmed hiinlased, kes on temast hiljem Eestisse saabunud, on kurtnud, et ta ei tundu enam üldsegi hiinlase moodi.

Igasugused ebakõlad, mis eestlaste ja mujalt tulnute vahel suhtluses tekkida võivad, tulenevad lihtsalt kultuuride erinevustest, mitte millestki muust, väidab Gao. «Tüüpiline hiina iseloom ja tüüpiline eesti iseloom on täitsa vastandlikud ilmselt ühiskonna suuruse pärast,» argumenteerib ta.
Mõlemad hiinlased kinnitavad, et neil pole Eestis elades päritolu tõttu probleeme tekkinud.

«Eesti on puhas, organiseeritud ja võrreldes paljude Euroopa riikidega väga turvaline paik,» lausub Xiaotian. «Enamik inimesi on haritud ja viisakad.» Igasuguseid hulle inimesi, kes teistele kraesse kargavad, leidub tema sõnul igal maal, ja paraku võivad nonde märklauaks sattuda just välismaalased, sest nad on teistest lihtsalt erinevad.

Lõuatrauma Tallinnas
Siiski tuleb möönda, et mitte kõik Eestisse tulnud, keda Arter usutles, ei tõtanud rõõmuga kuulutama, kui muretult neil siinne elu on läinud. Ent halbadest kogemustest ei taha paljud oma nime all rääkida.

Üks arengumaalt saabunu pajatas, kuidas tema esimesel Eesti-nädalal viskas keegi väiksest meestekambast teda tänaval õllepurgiga jalgesse, mainides seejuures ka tema oletatavat päritolumaad. Ent tolle vahejuhtumi paneb ta pigem alkoholismi kui rassismi arvele.

Indiast pärit Satish Narayana Srirama, TÜ arvutiteaduse instituudi vanemteadur, viis ligi poolteist aastat tagasi pärast Eestisse jõudmist välismaalaste seas läbi küsitluse, millised on nende kokkupuuted võõravihaga.

Ta soostus Arterile näitama kahte anonüümset vastust, milles mõlemad küsitletud väitsid, et on Tartus kohanud rassismi, ja tunnistasid, et on sattunud vähemalt korra sekeldustesse joobes inimestega.

Üks oli teinud sellest avalduse politseile ning politseist oli tema sõnul abi olnud. Teine aga kirjeldas juhtumit Tallinnas, kus ta välismaalasest sõber oli kinost väljudes nii kõvasti peksa saanud, et lõuatrauma tõttu ei saanud tükk aega rääkida.

Srirama otsib arvutist välja faili, kus ta on kirjeldanud oma esimesi elamusi Eestis: «Üldiselt Tartu mulle väga meeldib. Siin on rahulik ja vaikne... Inimesed võtavad elu vabalt ja kolleegid on üsna abivalmid. Kuigi, jah, vestlusi tuleb alustada mul ja enamik juttu tuleb ka ajada mul.» Tõestamaks, et need pole tühjad sõnad, lisab Srirama, et tehnokraadina võiks ta iga kell minna mujale, kui talle Eestis tegelikult ei meeldiks.

Pakistanist pärit Shazia Javed, kes on IT-magistrandina sooritanud seni TÜs kõik eksamid hindele A, on nelja Eestis veedetud kuuga jõudnud arusaamisele, miks siis, kui keegi väidab, et eestlased ei ole võõraste suhtes kõige sõbralikumad, tuleb sootuks noil sellest väidetavast ebasõbralikkusest aru saada, mitte aga eestlasi süüdistada.

Esiteks, märgib ta, pole välismaalased ise olnud läbi ajaloo eestlaste suhtes sõbralikud; teiseks, kui mõni rahvas, nagu eestlased, on pidanud nii palju kannatama, tuleb teistel olla nende suhtes mõistvam; kolmandaks, ega külm kliima, mis sunnib inimesi nelja seina vahele, soodustagi võõrastega suhtlust; ja neljandaks, kui rahvas on ajaloos pidanud võitlema enda ellujäämise eest, on liiast tahta, et nad mõtleks välismaalaste peale.

Pakistani kõrgemast keskklassist pärit Shazia Javedi magistriõpingud TÜs lõpevad ületuleva aasta talvel. Tema vend ja õde õpivad Kanadas, tema aga mõtleb, et võiks hea meelega jääda Eestisse. Noorena õppis ta klaverit ja on võitnud maalimises koguni ühe auhinna, mistõttu teda paelub siinne kultuuriõhustik.

Suvel tahab ta arendada portreede maalimise oskust. «Võib-olla suudan ka anda oma panuse Eesti arengusse,» unistab ta. «Jah, miks mitte, et muuta Eesti elu veelgi paremaks. Seda tahaks ma küll.»

Armeenlasest eestlaseks

Armeeniast pärit Arthur Barsegjanil lausa kihvatas, kui ta kuulis kevadel uurimusest, mille kohaselt olla eestlased äärmiselt sallimatu rahvas. Ta on Eestis elanud juba aastast 1982, kui tuli õppima Tartu Ülikooli, ning sellest ajast saadik pole ta kordagi tundnud, et tema sünnirahvus oleks kellelegi ette jäänud.

Äkki ta ei mäleta?
Ta püüab meenutada, pingsalt. «No ei tule meelde,» lausub ta, mõistagi sulaselges eesti keeles. «Eesti on ainuke koht, kus tahan elada ja kus on hea elada,» lisab ta. «Eesti inimene on väga tolerantne.»

Ülikool jäi Barsegjanil Eesti taasiseseisvudes pooleli. Nagu paljud eestlased, liikus temagi Tallinnas, kus töötas uudisteagentuuris ETA tõlgina, seejärel Hoiupanga PR-osakonnas, kuni viimaks sai temast Postimehe majandusjuht.

Nüüd on ta kuulutusteportaali Soov juhataja. Aga ülikoolist leidis ta tulevase abikaasa, majandust õppinud Aeda. Neil on kaks last, Marc ja Astrid. Ülikooli lõpetas Barsegjan viimaks mullu, ajakirjanikuna.

Pärast seda, kui kümme aastat tagasi käis Barsegjanis imelik klõks, misjärel ta hakkas mõtlema armeenia keele asemel eesti keeles, peab ta end läbinisti eestlaseks. Isegi siis, kui Armeenia koondis käis Eestiga jalgpalli mängimas, läks ta tribüünile sinimustvalge lipuga. Ta on läbi lugenud kõik «Tõe ja õiguse» osad ning tema jutus esinevad sageli sellised väljendid nagu «meie, eestlased».

Mis on retsept, et mujalt tulnuid Eestis omaks võetaks? «Igal maal tuleb käituda selle maa kommete järgi,» lausub Barsegjan. «Kui oled viisakas ja pead teistest lugu, saad vastu samasuguse kohtlemise.»