Vanaprouad jätavad vara loomadele

Prouade põhjendused on sarnased ja lihtsad. «Oleme telekast vaadanud, et Heiki on aus, loomasõbralik inimene, kes on alati platsis, kui loomad päästmist vajavad,» rääkis üks vanaproua, kellel oleks pärast surma jätta loomade kaitseks kümneid hektareid maad ja metsa ning talukoht pealekauba.

Tegemist on üksiku inimesega, kel otseseid pärijaid pole ning rohkem kui inimestest hoolib ta kodu- ja metsloomadest. «Ma ei suuda mõelda, et kui mind enam ei ole, siis tulevad jahimehed ja hakkavad minu metsades loomi küttima,» ütleb ta siiralt. «Tahan, et loomadel oleks siin turvaline paik elamiseks.»

Eestis esmakordne olukord

Tallinnas koos mitme kassi ja ühe pimeda ning ühe maksavähki põdeva koeraga elav 77-aastane vanaproua Aino on loomade pärast naabritega pahuksisse läinud.

Kuigi pole veel selge, kui kauaks Aino üldse oma koju elama jääda saab, soovib temagi, et ta surma korral läheks korter Valnerile ja selle müügi raha eest rajatakse loomakliinik või varjupaik. «Armastan loomi nii väga,» ütleb Aino. «Nad on mulle ainsad pereliikmed ja kaaslased.»

Mujal maailmas, näiteks Inglismaal, on seesugust pärandamispraktikat ette tulnud, kuid Eestis puudub selline kogemus täiesti.

Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS) juhatuse liige Heiki Valner ütleb, et pärandamismõte on positiivne selles plaanis, et meie ühiskond on jõudnud tasemele, kus inimesed oskavad ja tahavad juba ka loomadele mõelda.

«Aga üllatavalt palju on unarusse jäetud vanainimesi, kel on loomad ja kes valutavad väga südant, et mis pärast nende surma lemmikutest saab,» tõdeb ta ja soovitab, et vanainimesed peaksid esmalt ikka katsuma lastega kokku leppida, mis neile ainsateks kaaslasteks olnud loomadest saab. «Pärandamine on inimlik ja arusaadav ning vanainimesele päästerõngaks, mis mujal maailmas aktsepteeritud, aga meil vastavat kogemust pole, ja sel aastal siis kohe korraga neli soovijat,» imestab Valner.

Ta palub ette vabandust kõigi heade inimeste käest, kui ütleb, et tegelikult ei tohiks inimesed telepildi järgi otsustades kedagi usaldama hakata. «Ma ei ole tore inimene!» naerab ta. «Niimoodi pärandamine haiseb kahtlaselt ja paneb turjale ka palju kohustusi.»

Nii näiteks ootavad pärandajad, et pärast surma hooldataks nende ja nende lähedaste haudu, ja lisaks tuleb hoolitseda ka alles jäänud loomade eest.Ühe juhtumi puhul näiteks 20 kassi eest, keda praegu järjest steriliseeritakse, sest hetkel vägagi vitaalse vanaproua surma järel võib neid kokku olla juba sada.

Üks proua on valmis pärandama maad-metsad tingimusel, et puid ei tohi maha võtta, sest seal elavad linnud, ning kära ei tohi teha, sest sellega häiritakse loomade elu. Samuti on rangelt keelatud jahipidamine.

«Aga mis on sellisel juhul seltsi huvi?» küsib Valner, sest maad ei saaks ju ka maha müüa. «Kui tuleb palju kohustusi ja midagi teha ei saa, siis pole meil ju ka huvi võtta koormat enda kanda ja maksta maamaksu.»

Tingimused punkthaaval kirja

Selts pole seni ühtegi pakkumist vastu võtnud. «Inimesed peavad endale aru andma, et sel moel on väga kerge petta saada,» hoiatab Valner.

«Kurikuulus abielupaar on Eestis vanainimesi ära kasutanud, sest nad on kerge saagina tõeline maiuspala, ning keegi ei garanteeri, et viie aasta pärast ei ole ELSi juhatuses Liis Haavelit (Haavelit süüdistatakse pettuses – toim).»

Valner soovitabki oma maist vara loomade heaolusse paigutada soovijatel punkt punkti haaval paberile panna, kuidas nende varaga peab ringi käima. Sel juhul on see nende viimaseks sooviks enne surma ning see on püha. Ja kindlasti peab määrama sõltumatu järelevaataja väljastpoolt ELSi, et seda soovi ka täidetaks.