Imre Sooäär: «Mu kodu on maailm, see maa ja ilm.»

Nii mitmekülgseid inimesi nagu Imre Sooäär (42) ei satu just iga päev Arteri intervjueeritavaks. Üldsus teab teda riigikogu liikme ja Muhu saarel asuva Pädaste mõisa ühe omanikuna.

Pisut vähem teatakse Imret laululooja ja muusikuna, kes on astunud üles nii Eurovisiooni lauluvõistluse kodumaisel konkursil, kirjutanud laule eesti lauljatele kui ka loonud lamendi «Lootuse laulud», mille tunnustatud muusikud kandsid sel kevadel ette Niguliste kirikus.

Viimati nägi Imre Sooäärt seismas, tammepärg kaelas, laulukaare all, kus teda tänati laulu- ja tantsupeo idee väljamõtlemise ning peo proloogi, epiloogi ja avatantsu muusika kirjutamise eest.

Väga vähesed teavad, et Imre on ka andekas sisekujundaja – kogu Pädaste mõisa sisekujunduslike lahenduste autor on tema ise. Ta on pühendunud kokk, kes peab lugu heast puhtast eestimaisest toidust ning astub koos Pädastes asuva Eesti parima restorani Alexander peakoka Peeter Piheli käe all vahel ise köögis abikoka ametisse. Imre kirjutab juba aastat kümme oma elust raamatut – ikka natukese haaval, sest selle ilmumisega pole autori sõnul kiiret.

Ta juhib meelsasti väikelennukit (90ndatel Kanadas elades õppis ta lennukoolis ja sai piloodi paberid) ning sukeldub, kui võimalust on. Tundub, nagu oleks Imre Sooääre ööpäevas rohkem tunde kui teistel lihtsurelikel. Või kasutab ta neid eriti otstarbekalt, magades ööpäevas vaid mõne tunni.

Arterile pühendas Imre Sooäär oma tihedas graafikus enne emotsioonidest tulvil laulu- ja tantsupidu suure osa päevast. Pädastes siras päike ning peade kohal tiirutasid kiilid ja hiidmesilased, peatudes vestluse kuulamiseks aeg-ajalt hiirvaikselt õlal või käsivarrel.

Kui siin kauni looduse keskel päev, nädal või kuu kulgeda, siis pole ime, et head mõtted külla tulevad. Seekordse noorte laulu- ja tantsupeo kunstiline idee – «Maa ja ilm» – pärineb sinult. Kas laulupeo uuendamine oli sul n-ö elu jooksul soovitud tegude nimekirjas ühe punktina kirjas?

Ilmselt kuskil sügaval südames kandsin tõepoolest mõtet anda eesti rahva suurimale kultuurisündmusele rohkem kui pelgalt osalejana, lauljana. Sest osa olen ma võtnud kõigist senistest laulupidudest väga väikesest peale, kui võõrsil elatud aastad välja arvata – see tundub nii loomulik.

Sisemine valmisolek oli olemas, aga ma ei kujutanud ette, et see saab olema sellises vormis. Kunagi nooruses, kui laulsin segakooris Noorus ja õppisin natuke dirigeerimist, oli mul unistus, et võib-olla kunagi tuleb päev, kus saan laulupeol dirigeerida. Aga et elu just sellise võimaluse andis ja viis mind laulupeoga kokku hoopis teise nurga alt, seda poleks isegi unes osanud arvata. Kui üle kahe aasta tagasi oma kontseptsiooni kõrgele komisjonile esitasime, ei olnud mul veel mingit usku, et see võiks läbi lüüa.

Kuidas sul õnnestus sellesse suhteliselt kinnisesse laulupeo masinavärki sisse imbuda ja end selles tõsiseltvõetavaks teha?

See ei ole kinnine masinavärk, see võib nii ainult tunduda. Iga kord kui hakatakse uut laulu- ja tantsupidu tegema, ilmub avalik üleskutse osaleda peo organiseerimisel ja kunstilise kontseptsiooni loomisel. Kõik inimesed saavad sellest vabalt osa võtta, seal ei ole mingit piirangut, lihtsalt tavaliselt on läbi aastate olnud ikka ühed ja samad konkureerijad.

Miks see nii on olnud?

Ilmselt ei ole neid inimesi, kes ennast laulu- ja tantsupeole pühendada suudavad ja soovivad, just suur hulk. Kui inglise keeles öelda, siis on see «labour of love» – laulupeo väljamõtlemine ei ole töökoht, vaid sa teed seda missioonitundest ja armastusest.

Teed seda oma päevatöö kõrvalt, ja kui me aastate lõikes vaatame, siis tegelikult suudavadki seda inimesed, kes päevast päeva kooride ja muusikaga tegelevad. Laulu- ja tantsupidu nõuab täisajaga pühendumist. See oli üks põhjusi, miks ma ise peo organiseerimisest loobusin, kui meie idee võitis.

Ühesõnaga – kust siis selline idee ja ambitsioon luua uus laulu- ja tantsupidu?

Peale hakkaski see nii, et lugesin lehest üleskutset, mõte läks liikuma ja samal ajal oli mul muusikaakadeemias Merike Vaitmaa loengutsükkel, kus oli tarvis kirjutada erinevaid muusikalisi kontseptsioone. Siis hakkas peas kerima mõte, et eesti keeles on sõna «maa» ja selle sõna sees on ilmatu vägi.

Kui mõtleme sellele sõnale, tähendab see palju erinevaid asju. Ma ei leidnud üheski teises keeles head vastet eestlase «maale», see sisaldab niivõrd palju: muld, isamaa ja kodumaa, planeet, künnimaa, metsamaa, karjamaa... Meil on palju kauneid maa-nimelisi kohti: Kullamaa, Laulasmaa, Hellamaa…  

Kui olin kontseptsiooni esialgse teksti valmis kirjutanud, hakkasin meeskonda kokku panema. Ka sel peol küsiti kaht ideed – eraldi laulu- ja tantsupeo jaoks. Helistasin kahele heale sõbrale – Märt Agule ja Veronika Portsmuthile. Saime kokku SAS Radissoni katusel, kust oli näha nii maad kui ilma.

Mõtlesime, et miks mitte teha seekord kaks pidu koos, Veronika pani kokku laulupeo kava ja Märt tantsupeo oma, esitasime idee ja jäime ootama. Peagi selgus, et olime saanud finaali. Tutvustasime suure kolleegiumi ees kolmekesi oma ideekavandit. Kui selgus, et olime võitnud, taandasin end organiseerimisest, sest mul ei olnud aega pühenduda ja ma ei tahtnud, et laulupidu hakataks seostama poliitikaga.

Nii et sind võib õigusega nimetada laulu- ja tantsupeo vormi uuendajaks?

Kindlasti mitte ainult mind. Laulupidu on meie kõigi ühislooming. Selle aasta uus lähenemine oli mõeldud ainult selle peo jaoks. Täiskasvanute pidu ei mahuks kindlasti ühele väljakule ära. Nii et kui tuleb uus pidu, on ka uued ideed ja plaanid. Ja iga pidu saab olema kõigi nende inimeste nägu, kes sellel osalevad.

Kust sina oma ideed saad? Mis sind inspireerib?

Mul on olnud õnn omada häid inimesi enda ümber. Suhtlengi nendega, kes mind inspireerivad – kel on endal säde sees ja kel on teistele midagi anda. See on nii rikastav. Olen olnud õnnelik inimene, sest mu teed on ristunud meeletult toredate ja soojade inimestega. Võta kas või lauljad, kes on mu laule esitanud: Liisi Koikson, Maarja, Ines, Gerli Padar, Koit Toome… Selliste inimestega suheldes muutud ka ise sisemiselt rikkamaks. See on see rikkus, mida ma otsin. Maine rikkus pole mu jaoks üldse oluline.

Sinu sõpruskond on muljetavaldavalt suur ja sa ise oled alati nakatavalt positiivne. Kas oled kunagi ka depressiooniga kokku puutunud? Tead, mida tähendab masendus ja halb tuju?

Mul on olnud elus paar aastat kestnud nii sügav depressioon, et mõtlesin – sellest ma enam välja ei tule. See juhtus Kanadas elades. (Imre põgenes Nõukogude sõjaväe eest ja elas Torontos aastatel 1989–1997 – I. V.) Olin nädalate kaupa võimetu mõtlema, ma ei suutnud midagi teha.

Ma ei tahtnud ka rohtusid võtta. Mu sõbrad tegutsesid farmaatsiatööstuses ja nad soovitasid Prozacit ja muid depressiooni leevendavaid ravimeid. Aga olen eluaeg looduslikke asju armastanud, pole kunagi elus tahtnud tablette süüa. Depressioon murdis mu totaalselt maha.

Oled sa tagantjärele aru saanud, mis põhjusel?

Raske öelda. See tuli üsna varsti pärast mu abielulahutust. (Imre oli Kanadas kaks aastat abielus vandeadvokaadist väliseestlanna Ellen Valteriga – I. V.) Mul oli oma reklaamfilmide tootmise firma, see toimis hästi, inimesed tegutsesid, mina ise olin vaid võimetu firmat juhtima. Imekombel tulin sellest hullust olukorrast siiski oma jõududega välja.

Lugesin palju raamatuid ja tegin endale selgeks, mis olukorras olen. Harisin end, et asjadest aru saada. Kasutasin hüpnoosi, meditatsiooni, joogat, looduslikke meetodeid. Proovisin kõike, alates metsaravimitest kuni Vigala Sassini välja.

Samm-sammult, eri tehnikaid kasutades, hakkasin sügavast kliinilisest depressioonist välja tulema. Pärast seda ei ole haigus enam kordunud. Kui masendus tahabki uuesti peale tulla, kasutan samu meetodeid. Depressioon on hästi palju seotud sisemise tasakaaluga. Kui su psühholoogiline tasakaal on paigas, läheb ka ajukeemia paika.

Mis sai haigusest ülesaamisel määravaks?

Võin julgelt öelda, et Eestisse tagasi tulemine. Tagasi mõeldes olidki mu depressiooni alged seotud just Eestist eemal olemisega. Ükskõik, kes sa Kanadas oled või kui suuri asju teed, oled ikka väike mutrikene suures masinavärgis. Sealne elu on nii pinnapealne, mul jäi tõsiselt puudu maast, mis oleks väge täis, millel on ajalugu. Kui lähed Torontos kas või antiigipoodi, siis on seal antiigi pähe müügis 20 aastat vanad toolid – meie mõistes on see ju nali. Suhted on seal väga pinnapealsed.

Mul oli kõik hästi, raha tuli sisse, firmal läks hästi, elukvaliteet kasvas, aga midagi jäi ikkagi puudu. Olin olukorras, kus teed ühe tunni tööd ja teenid selle eest ühe ühiku raha, ostad selle eest kommi, sööd ära, saad mõnu kätte ja ring algab otsast peale. Siis korrutad sama kahega. Seejärel kolmega.

Ühel hetkel tuleb piir ette. Sa ei saa enam mõnu sellest kommist. Aga valem jääb muudkui samaks ja edasiminekut ei ole. Leidsin, et juurte juurde tagasitulek on see, mis annaks hingerahu tagasi. Ja tõepoolest – Eestisse tulek andis selle tagasi.

Nagu presidentki õigesti kutsub – talendid koju!

Kui sa lähed sellelt maalt suurde ilma ja tuled tagasi, avab see su elus paljud uksed. Nii uksed sinus endas kui ka väljapoole. Seda ei ole võimalik mõista, kui sa seda protsessi ise läbi ei tee. Käisin õpetajate päeval koolides ühiskonnaõpetuse tunde andmas ja minu soovitus eesti noortele on üks ja selge: minge Eestist minema! Nii kui teil on gümnaasium läbi, põrutage välismaale!

Kogege peale Eesti väikese konnatiigi midagi muud, elage teiste rahvaste ja kultuuride keskel, saate palju kogemusi ja sisemiselt rikkamaks. Aga tulge kindlasti tagasi – ja te saate Eestile palju kasulikumad olla. Te näete asju hoopis teisest vaatepunktist, kaovad ära kompleksid, mis pisikeses Eestis paratamatult tekivad – à la kelle bemaril on paremad kummid jne.

Kui lähed siit eemale, näed, kui tühised on suure ilma kõrval meie väiksed nääk­lemised, kui palju on maailmas häda ja viletsust. On suur vahe, kas ilm on täis tuult ja vihma või sõdasid ja vihkamist. Või on ilm täis armastust. Need, kes lähevad laiast ilmast paremat elu otsima, ei pruugi tulla tagasi. Tulevad need, kes läksid maailma avastama.

Ja siis juhtub see, et need noored lähevad maailma avastama, abielluvad seal, loovad pere ning ei tule ikkagi tagasi.

Ei vasta tõele. Tean paljusid, kes on läinud välismaale, abiellunud seal ja tulnud tagasi oma abikaasadega. See on veel kõige parem! Meie geenifond vajab parandamist. Välismaalased tuleb eestistada, neile tuleb eesti keelt ja kultuuri õpetada. See on meie kõige parem elanikkonna juurdekasv – adopteerida eestlasi välismaalt. Minu äripartner Martin Breuer on selles suhtes väga hea näide. Ta õpib näiteks praegu eesti keelt.

Mis köidab üht hollandlast Muhu saarel?

Vaat siin on midagi sellist, mida Hollandis ei ole. Lähed metsa jalutama ja näed, et orhideed kasvavad metsa all, meil on siin merikotka pesa… Kui käid Hollandis ringi, siis kõik on ju maniküürikääridega ära silutud, lisaks elab seal ühel ruutkilomeetril kümneid kordi rohkem inimesi – nad okupeerivad sinu personaalse ruumi, on kogu aeg sinu ümber olemas.

Äripartneri «eestistamine» on olnud su elu üks saatusesõrmi, sest koos olete üles ehitanud Eesti ühe uhkema mõisakompleksi, mis on viinud Muhumaa nime mainekatesse ajalehtedesse-ajakirjadesse ning toonud seeläbi siia jõukaid turiste.

Martin on mulle rohkem nagu vanema venna eest. Oleme mõisat viisteist aastat koos üles ehitanud. Oleme mõlemad 50 protsendiga võrdsed omanikud. Olen terve elu unistanud vanemast vennast – mul on noorem õde. Sest vendlus on midagi, mis liidab. Meie äri põhimõtteks ongi olnud vendluse printsiip.

See, et teine inimene aitab kõrvalt vaadata asju, mida teed, see viibki elu edasi. Me peame vahel Martiniga nii kaua asjade üle vaidlema, kuni oleme asjad selgeks saanud, sest muud lahendust pole.

Me ei tee ühtegi asja enne, kui mõlema n-ö allkirja all pole. Kui üks meist ütleb «ei», siis lahendust ei tule. Me peame leidma kompromissi. Mina olen loominguinimene, tema tugeva finantstaustaga – kraadilt rahvusvaheline finantsdoktor. Tema vaatab asju ratsionaalsemalt, mis omakorda tasakaalustab mu emotsionaalsust.

Olete mõlemad olnud abielus, elumeres ära lainetanud. Kas võib öelda, et olete Pädastesse koju jõudnud?

Kindlasti mitte. Pädaste on rohkem missioon või elustiil, see ei ole kodu. Kuidas on võimalik, et sinu kodu on turiste täis ja näiteks keegi jalutab võõra koeraga praegu minu aias? Tahame luua siin külalistele kodutunnet, aga endal seda kodutunnet siin küll ei ole. Kui olen siin, siis olen tööl. Pean muretsema, et klientidel on kõik hästi, kas kõige eest on hoolitsetud.

Kus su kodu saab olema?

Ei tea. Kui ma leian inimese, kellega kunagi kodu rajada, siis tekib see ehk kusagile Muhu metsatallu. Maatükk on mul rannikul olemas, aga ma ei ole sinna veel midagi ehitanud, ei ole leidnud ideed. Tegemist on praegu väga palju. Võib-olla see aeg tuleb veel. Mõnes mõttes olen kodutu.

Mu kodu on maailm, see maa ja ilm. Seal, kuhu oma kohvri maha panen, on mu kodu. Mul on olemas vanemate talu – olen ju Muhu saarelt pärit Nuudi-Imre – ja seal elavad mu vanemad praegugi. Mina aga rändan vist lõputult ringi.

Maailma avastavat kodanikku on sinus olnud juba päris väikesest peale – üks lugu pajatab suisa, et jalutasid vaevu kaheaastasena ise lasteaiast ema töö juurde?

Jah, jalutasin küll. Minu lapsepõlve üks mälestusväärsemaid seikasid on aga see, kui läksin 4. klassi juntsuna omapäi Muhust Tallinna. Hüppasin bussile ja põrutasin suurde linna. Kui tagasi tulin, sai ema aru, et olen kodule lõplikult kaduma läinud laps, juba kodust poole jalaga suurde ilma astunud.

Ta astus pere kirjutuslaua juurde, kus alt teises sahtlis oli salapaik – perekonna rahakott, selline suur pruun nahast kott. Teadsin ammu, et see oli seal olnud, olin näinud, kuidas vanemad sealt raha võtavad. Aga siis kutsus ema mu enda juurde ja ütles: «Imre, siin on meie pere raha. Sina võid võtta siit nii palju, kui sul vaja on, aga kasuta seda mõistlikult.» Väikese poisinolgina tundsin sel hetkel, et mulle usaldati nii suur asi – kogu pere raha ja võimalus võtta siis, kui vaja.

Ma ei võtnud sealt muidugi kunagi, alati küsisin, kui midagi tarvis oli ja mulle ei keelatud kunagi midagi. Meil ei olnud rikas pere, ema oli õpetaja, isa autojuht. Aga selline usaldus kasvatas vastutustunnet ja arusaamist, et ei saa minna ja seda rahakotti tühjaks teha, pere peab ka elama.

Samas andis teadmine, et kui mul on vaja, saan sealt alati võtta, turvatunde, ja see oli meeletult suure väärtusega. See õpetas mind elus raha hindama. Seepärast pole ma kunagi raha taga ajanud ega sellele tähelepanu pööranud. Raha on alati kusagil olemas, see on liikumises. Kui paned asju liikuma, aitad rahal voolata, siis midagi jääb ka sulle endale. Kui hakkad paaniliselt mõtlema, et oleks aina rohkem, lähed vales suunas.

Kas õiged suhtumised ja eluväärtused said ka Nuudi talust kaasa?

Õigesti mõtlema õpetas mind vanaema, kes on mu kõige suurem inimlikkuse eeskuju. Temalt olen õppinud headust ja positiivset inimlikku emotsiooni rohkem kui ükskõik kellelt mujalt. Vanaema on peagi 99-aastane ja veel elus. Ta lubas mulle, et elab 100. eluaastani, siis saame Pädastes ta sünnipäeva pidada.

Ta mäletab seda mõisa lapsepõlvest, kui veel parun siin elas. Muidu on mu vanaema juba kolm korda ära surnud. Viimati juhtus see kuu aega tagasi. Ta oli koomas ja arstid ütlesid, et nüüd on ta surnud, aga siis kolm päeva hiljem ärkas ta üles, tegi silmad lahti ja küsis: «Kes siin VEEL elus on?» Selline tegija! Oma vanuses ei ole ta kaotanud huumorimeelt. (Naerab mõnuga.)

Eks see ole see kange Muhumaa veri, mis sinu soonteski voolab. Kuigi tegelikult oled sündinud ju hoopis Tallinnas?

Olen pärit Muhu saarelt, mu mõlemad vanemad on siit, mu sugupuu läheb kolmsada aastat siin saarel tagasi. Aga sündisin ma Tallinnas seepärast, et mu ema õppis minu kandmise ajal pedagoogilises instituudis ja kuna ta jäi väga raskelt haigeks, siis sündisin Tallinnas ja … surnuna.

Ema on rääkinud, et haisva lapiga vehkiv koristaja tuli pärast sünnitust palatisse ja nähvanud talle: teie sünnitasite ju surnud lapse! Olin väga raskes seisundis, arstid tegid imet, et ellu jääksin. Intensiivis suudeti mind elule tagasi tuua. Võib-olla see, et ma elu alguses olen teises ilmas ära käinud, aitab mul praegu paremini elada.

Oled hingelt loominguinimene: laulukirjutaja, tekstide looja, sisekujundaja. Ütle, mida ahvatlevat sa poliitikas leidsid?

Kui rahvaesindus koosneks ainult advokaatidest ja juristidest, kes räägivad oma juriidilises keeles, viiks see riigi päris kindlasti kreeni. Puudu jääb side inimestega, reaalse äri ja eluga. Et meie parlamendis on erinevate elualade inimesed – jumal tänatud! Ilma erinevate arvamuste ja nägemusteta muutub kogu parlamendi tegevus mõttetuks.

Ka loominguliste erialade, nõnda nagu ka ettevõtjate, esindus peab riigikogus olema. Ja ka riigikogu töös on loomingulisust. Seal on võimalus muuta või mõjutada ühiskonnas toimuvaid protsesse. Mul on põhimõte: kui inimesed mu ümber elavad hästi, siis läheb ka mul hästi.

Poliitiline kogemus võimaldab elu paremini mõista: riigikogus olemine on nagu kella sees olemine – sa näed, kuidas hammasrattad omavahel suhtlevad, kuidas mehhanism toimib, et kell seisma ei jääks, vaid õlitatult käiks.

Kui tavainimesel on ööpäevas 24 tundi, siis sinul näikse neid tunde olevat rohkem. Kuidas sa hommikul üles tõustes end identifitseerid: poliitik, mõisaomanik, sisekujundaja, kokk, muusik, laulukirjutaja?

Kui klassikuid tsiteerida, siis pole ma täna see, kes olin eile. Ja homme pole see, kes olin täna. Me kõik oleme pidevas muutumises. Erinevates dimensioonides lenneldes ja neid koordineerides aitab ümberkehastumine ajupoolkeradel puhata. Kui süvenen tõsiselt muusikasse, puhkab mu pea poliitikast. Kui mõtlen välja uut ärikontseptsiooni, puhkan muusikast. Kui parajasti sukeldun või juhin lennukit, siis olen vaba nagu lind muudest asjadest – pean hoopis kontsentreeruma, et lennuk ikka õhus püsiks ja vee all õhk otsa ei saaks.

Tahan teha asju, mis sünnitaksid head positiivset energiat. Tegelengi igapäevaselt hea energiavälja loomisega, mis peaks kokkuvõttes meie elu paremaks tegema. Kui iga asja natuke aidata, tõsta üldist toonust, siis läheb mu arvates ka riigil paremini.

Kuidas möödub sinu suvi?

On mitmeid riigikogu tööga seotud kohtumisi, aga enamiku suvest tahaksin olla Muhus – kirjutada, luua, inimestega suhelda, uueks hooajaks ideid koguda. Ma ei ole hulk aega suutnud aega maha võtta. Olen neli aastat muusikaakadeemias kompositsiooni õppinud ja kirjutan praegu magistritööks üht suuremat heliteost, aga sellest on veel vara rääkida.

Käid teist aastat viiekümnendaid – kas sa pärija peale ka oled mõelnud?

Pean tunnistama, et ei ole. Kunagi mõtlesin sellest, kui veel Elleniga abielus olin. Siis oli küll üks esimesi mõtteid, et esimene laps võiks olla poeg. Kuna me Elleniga last ei saanud, siis on selline soov taandunud tagaplaanile. Võib-olla saab mu pärijaks õepoeg, kes elab mu pankurist õega Kanadas ja on mulle väga armas.

Eks elu näitab, mis tuleb. Kuna ma ise ei ole selle nimel elanud, et saaksin kõik selle endale, siis ei ole ka mul mõtet, et kellele ma selle kõik nüüd jätan. Kõik on mu ellu tulnud iseenesest, elu on voolanud nagu aeg, olen vooluga kaasa läinud. Ma ei ole kunagi ühtki otsust teadlikult vastu võtnud, et nüüd hakkan seda või teist tegema.

Kõik head asjad ja inimesed on mu ellu ise tulnud. Kui kahtlen, viskan kulli ja kirja. Näiteks oli nii õpingutega – kas minna Tartusse juurat õppima või hoopis muusikaakadeemiasse kompositsiooni erialale? Kull otsustas, et õpin seekord muusikat. Kulgen elujões ja vaatan, kuhu see viib.

CV
Imre Sooäär

Sündinud 13.03.1969 
Tallinnas

Haridus

1987 Saaremaa ühisgümnaasium

1987–1989 Tallinna Ülikool, kultuuriteaduskond

Toronto lennukool 1993

2007–… Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, kompositsiooni osakond

Töö

1992–1996 Giant Productions peaprodutsent

1994–1996 Toronto eesti raadio peatoimetaja

1996–2003 OÜ Pädaste juhatuse esimees

2003… X, XI ja XII riigikogu

Tegevused Vahemere Liidu Parlamentaarse Assamblee (EMPA) Eesti delegatsiooni esimees, ASi Saarte Liinid nõukogu liige; rahvusooper Estonia nõukogu liige, OÜ Pädaste nõukogu liige, vabakutseline helilooja ja produtsent

Kuulub aastast 2006 Reformierakonda

Ühiskondlik tegevus Eesti Mõisate Ühendus, juhatuse liige; International Wine & Food Society, liige

Loominguline tegevus
XI noorte laulu- ja tantsupeo «Maa ja ilm» ideekavandi autor, artiklid ajakirjanduses, filmid, heliteosed
Huvialad lennundus, mäesuusatamine, sukeldumine, kokakunst, enoloogia

Arvamus

Maarja-Liis Ilus
sõber, laulja

Kümne aasta jooksul, mil Imret tunnen, seob meid lisaks sõprusele armastus muusika vastu. Mulle meeldib Imre looming ja tema maailmavaated, see, millise hoole ja armastusega ta oma asju teeb.

Kõige paremini kajastub see Pädaste mõisas, kus iga detail on läbi mõeldud ja paigas ning hoolimata sellest, et tegemist on luksusliku kohaga, on see samas kodune, armas ja hubane paik. Imre tegemistest kiirgab see väga hästi välja, kes ta tegelikult on.

Meil on olnud koos palju meeldejäävaid seiku, üks eredamaid neist sõit Ruhnu saarele ja tagasi. Läksime sinna pisikese mootorpaadiga, oli nalja ja põnevust – meie paadil sai näiteks ootamatult bensiin otsa. Imre võlus siis kusagilt bensiini välja – ta on väga leidlik inimene, temaga ei jää hätta.

Suure soojusega meenutan ka õhtuid Pädastes, mis lõpevad tihti küünlavalgel klaveri taga musitseerimisega.