Korobeinik: olulisim on tekitada keeleõppeks motivatsioon

«Enda kogemuste järgi võin öelda, et kui motivatsioon puudub, siis võõrkeelt on õppida raske. Kooli ajal vaatasin inglise keeles filme, kuulasin muusikat ja inglise keele õppimiseks ei pidanud üldse vaeva nägema. Eesti keele õppimiseks ei olnud mul aga erilist motivatsiooni - nii juhtuski, et peale keskkooli lõpetamist oli mu eesti keele oskus üsna kehv. Tartu Ülikoolis aga hakkasin esimesel kursusel võtma põnevaimad aineid teiselt ja kolmandalt kursuselt - need olid juba eesti keeles ja kuna programmeerimine, matemaatiline loogika ja muu selline pakkusid mulle huvi, sain ka eesti keelega hakkama,» tõi Korobeinik näite oma elust.

Seetõttu uskuski ta, et vene noortele eesti keele õpetamisel on kõige tähtsam motivatsiooni tekitamine. «Selleks sobivad hästi näiteks suvelaagrid, kus eesti ja vene lapsed on koos, või suve veetmine eesti perekonnas. Minu teada toimuvad sellised programmid juba täna; neid võiks, muide, korralda ka eesti lastele, kes tahavad vene keelt õppida,» pakkus Korobeinik.

Teda tegi murelikuks see, et vene koolide küsimus on meil täna liiga politiseeritud. «Koolides õpivad siiski lapsed, kellest sõltub meie riigi tulevik. Nende saatus on tähtsam kui lühiajalised poliitilised dividendid.»

«Usun, et riigi roll ei saa piirduda seaduse täitmise kontrollimisega - üleminek peab olema kasulik kõikide osapoolte jaoks. Me peame kindlad olema, et eestikeelne õpe vene koolides ei too kaasa vene koolide haridustase langust,» tõi ta välja ohukoha.

«Me peame veenduma, et lapsed saavad eesti keelest piisavalt aru, et edasi õppida ja et koolides on piisavalt õpetajaid, kes saavad eesti keeles neid lapsi õpetada. Kui see nii ei ole, siis on see meie tegemata töö. Koolide üleminek ei juhtu päevapealt – see on pikaajaline protsess, mille käigus riik saab ja peab kerkivatele probleemidele reageerima,» rõhutas Korobeinik.

Keeleteadlane Mart Rannut avaldas paar päeva tagasi Postimehes arvamust, et praegune vene koolide süsteem on segregatiivne ja keeleliselt diskrimineeriv, takistades eesti kooliga võrdse kirjakeele standardi omandamist, mille tulemuseks on see, et üliharva õnnestub vene kooli lõpetajal saada eestikeelse asutuse ametnikuks või juhtivtöötajaks.

Sellega oli nõus ka Korobeinik: «Probleemi lahendamisest teoreetilisel tasandil aga ei piisa – kui ei laps ega ka õpetaja eesti keelt eriti ei oska, siis eesti keeles võib see õpetaja last õpetada küll. Kuid tulemuseks ei ole siis ilmselt tulevane juhtivtöötaja Eestis.»

«Tuleb veenduda, et vene lapsed oskavad eesti keelt piisaval tasemel juba põhikoolis, et nad saaksid gümnaasiumis õpinguid jätkata. Tuleb ka veenduda, et õpetajate eesti keele tase on õpetamiseks piisav – igal pool, ka näiteks Ida-Virumaal. Ja kui see nii ei ole, siis süüdi ei ole lapsed ega ka õpetajad või koolid; süüdi on riik, ehk siis meie. Ja meil peab olema piisavalt julgust oma vigade tunnistamiseks ja nende korrigeerimiseks,» sõnas Korobeinik.