Kuigi seitse eestlasest pantvangi pääsesid eile Liibanonis pärast nelja kuu pikkus vangistust vabaks, pole siiani päris selge, mis või kes inimröövi ajendas. Küll aga on näha turistide röövi karmid tagajärjed – Liibanoni majandust tabas pantvangidraama otse südamesse.
«Arvan, et seda pole võimalik liiga palju rõhutada, kuivõrd suure mõjuga see kriis on Liibanoni jaoks olnud! See on purustanud nende kõige olulisema – turismihooaja,» sõnas Beirutis elav briti ajakirjanik Patrick Galey Postimehele, rõhutades, et kogu pantvangikriisi ümbritseb veel tihe saladuste loor.
Galey selgitas, et turism on Liibanonile suurim sissetulekuallikas ning just eestlaste röövi nähakse selle taga, et turistide arv on tänavu umbes poole võrra väiksem kui tavaliselt. Mitmed hotellid olevat kriisi tõttu uksed sulgenud ning ka kõik muud turismiärid virelevad raskustes.
Poliitiline rööv
«Hotellide täitumus on 45 protsendi juures, ja need on need hotellid, millel läheb veel hästi. Tavaliselt on maist septembrini raske hotellituba leida,» kirjeldas ta. «Inimesed kardavad. Suure osa turismimajandusest moodustavad külalised Pärsia lahe riikidest. Sel aastal nad Liibanoni ei eelista. Kriisi poliitiline efekt on olnud suur, väga-väga suur.»
Seetõttu on britt veendunud, et pantvangide võtul olid poliitilised tagamaad, mis seletab ka, miks eestlaste eest lunaraha ei nõutud.
«Nad ei väljastanud kordagi ühtegi rahanõuet. Liibanon on varem hullemast olukorrast läbi käinud ja inimesed teavad, et inimröövi eest raha ei saa. See on samasugune poliitiline rööv nagu Liibanonis varemgi,» vaagis Galey. «Raske võib olla jälile saada sellele, mida nad tegelikult tahtsid. Liibanonis on rühmitusi, mille jaoks on oluline ainuüksi ebastabiilne, ebaturvaline ning eralduv Liibanon.»
«Ainuüksi fakt, et need mehed rööviti riigis, mis elatab end turismist, mille majandus baseerub täielikult turismil, ning seda kõike suve alguses kahjustada…» jätkas Galey mõtiskledes.
Mis täpsemalt eile hommikul Bekaa orus pantvangide vabastamisel toimus, on aga siiani teadmata. Täpsemast sündmuste käigust pole rääkinud ei Liibanoni võimud, Eesti välisministeerium ega ka Prantsusmaa esindajad Liibanonis, kes eestlased kohe pärast vabastamist oma saatkonda viisid.
Isegi pantvangide vabastamise toimumispaiga kohta on liikvel kolm versiooni. Selge on aga, et see toimus Bekaa orus Majdel Anjari asula lähedal, kus ka röövimine 23. märtsil aset leidis.
«Läbi kogu selle uurimise on võimud väga vastumeelselt rääkinud. Nende argument on, et röövijad loevad ka lehti ja nad kartsid, et nad peavad sel juhul pantvangide turvalisuse nimel kompromisse tegema,» kinnitas Galey.
Gangsterid ja narkoparunid
Ajakirjanikel ei õnnestunud eile kohapeal rohkem informatsiooni saada, kuna Prantsuse rahvuspüha puhul oli saatkond suletud.
«Mu aimdus on, et selle taga on palestiinlaste rühmitus,» analüüsis Galey, lisades, et kahjuks pole võimalik täie kindlusega väita, milline ideoloogiline rühmitus end Taassünni ja Reformi Liikumise taga tegelikult peidab.
Mees rõhutas, et Palestiina Vabastamise Rahvarinde Keskväejuhatusel on Bekaa orus sõjaväebaasid, kuhu Liibanoni armee ei tohi siseneda, rääkimata veel asulatest, kuhu võimud pole teretulnud. Rühmitus tegutseb karistamatult Süüria ja Liibanoni vahel, kus piirid puuduvad.
Lisaks kontrollivad piirkonda vaid gangsterid ja Palestiina narkoparunid ning seal valitseb täielik seadusetus.
«Kui järele mõelda, siis võtab see kohutavalt palju rohkem uurimist, organiseerimist, oskusi, rahastamist ja infrastruktuuri, võtmaks seitse inimest elusalt kinni ja hoidmaks neid neli kuud elus nõnda, et keegi sellest ei tea,» tõdes Galey.
«Nad ütlesid videolähetustes enda kohta juba märksa rohkem, kui nad arvasid. Võime järeldada, et nad on tsiviliseeritud Liibanoni vastu, nad on väga hästi rahastatud ja organiseeritud, sihikindlad ja meediateadlikud. See kannab nende grupeeringute märki,» lisas ta.
Pikad kriisid
Viimase kümne aasta pikimad pantvangikriisid.
• 2007. aasta mais röövisid Iraaniga seotud šiiidi vaimuliku Moqtada al-Sadri käsilased Iraagis viis Briti kodanikku, nõudes Suurbritannia vägede lahkumist Iraagist. Pantvang Peter Moore vabastati 2009. aasta detsembris, Briti võimudele on antud üle ka veel kolme pantvangi surnukehad. Möödunud nädalal teatas rühmitus, et üks pantvangidest on veel elus, kuid sõltumatu kinnitus sellele puudub. Kestus: lahendamisel.
• 2009. aasta 29. detsembril võtsid Talibani võitlejad Afganistanis pantvangi Prantsuse telekanali France3 kaks ajakirjanikku ning nende tõlgi. Mehi spionaažis süüdistanud äärmuslased nõudsid vangistatud kaaslaste vabastamist. Mehed vabastati 29. juunil. Pariis eitab lunaraha maksmist. Kestus: 547 päeva.
• 2008. aasta novembris röövisid Al-Qaeda võitlejad Pakistanis Iraani diplomaadi Heshmatollah Attarzadeh’. Iraani julgeolekujõud vabastasid diplomaadi 2010. aasta märtsis toimunud haarangu käigus. Väidetavalt tuli Iraani võimudel vabastada mitmed islamiäärmuslastest võitlejad, Teheran eitab seda. Kestus: aasta ja neli kuud.
• 2010. aasta septembris röövis Põhja-Aafrika Al-Qaeda haru Nigeris seitse prantslasest tsiviilisikut, nõudes Prantsuse vägede väljaviimist Afganistanist. Tänavu jaanuaris vabastati kolm pantvangi. Ülejäänud nelja hoitakse vangis, nende asukoht on teadmata ning nende eest nõutakse 90 miljonit eurot lunaraha. Kestus: lahendamata.
• 2007. aasta oktoobris röövisid kurjategijad turistina Iraani saabunud 23-aastase Jaapani üliõpilase, nõudes ühe oma vangistatud kaaslase vabastamist. Tudeng toimetati Pakistani, kus ta haarangu käigus vabastati. Kestus: kaheksa kuud.
• 2008. juunis röövisid Haqqani võrgustiku võitlejad Afganistanis ameeriklasest ajakirjaniku David Rohde’i. Rühmitus nõudis New York Timesi ajakirjaniku vabastamise eest kümnetesse miljonitesse dollaritesse ulatuvat lunaraha ning islamivõitlejate vabastamist, kuid Pulitzeri preemia laureaadil ja ühel tema kohalikul kolleegil õnnestus põgeneda. Kestus: kaheksa kuud.