Kiuruvesi meenutab pisut depressiivset Eesti väikelinna, vahendavad ajakirjanik Nils Niitra ja piltnik Mihkel Maripuu. Õhtul kogunevad tänavaile mustades kapuutsides noored ja kuskil kräunutab keegi motikat.
Perearst Signe Salumets näeb paksema riigi eeliseid
5. august 2011, 00:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kulunud olemisega pitsa- ja kebabibaaris pakub omavahel valjuhäälselt mõtteid vahetav türgi perekond mõistliku hinnaga süüa, olgu siis leti taga matsakas perenaine või rammusa vuntsipuhmakaga peremees. Üllar Jörbergil on, mida kadestada.
Soome veisepealinna tervisekeskuses toimetab oktoobrist ka tartlane Signe Salumets, kellega tuli kaasa Tartu Ülikooli ajaloomagistrant Indrek Salumets. Signe Salumets on siin perearst, sellal kui tõukoerakasvataja Indrek Salumets kantseldab nende üheksat neljajalgset. Tõsi, elanikke on linnas vähe, aga selle seltskonna peale on olemas nii jäähall, ujula kui kõikvõimalikud muud sportimisvõimalused.
Signe Salumetsa sõnul peetakse Kiuruvesit pigem väljasurevaks kohaks, mille elanikkond kahaneb ja vananeb. «Aga vaatamata sellele on siin kõik teenused inimestele kättesaadavad,» lisab ta. Alles kahe nädala eest oli Kiuruvesis muusikafestival.
Abikaasa Indrek leidis mullu Tartus lehekuulutuse firmalt, mis nii-öelda mehitab Soome perearstikeskusi arstidega. Sellel ettevõttel on Tartus suisa oma kontor ja värvatutele korraldatakse põhjalik keelekoolitus.
Miks just Kiuruvesi? «Kui minna, siis perega,» räägib Signe Salumets. «Minu jaoks ei olnud pere Eestisse jätmine mõeldavgi! Aga kui juba perega tulla, siis peaks olema ka võimalikult pikk tööleping.»
Alul lootis Salumets minna põhja poole mere äärde, aga seal pakuti lühiajalist lepingut, sellal kui Kiuruvesi töö on kolmeks aastaks. Ei ole vaja vist lisada, et Salumetsad on Kiuruvesiga praegu vägagi rahul. Ja peapõhjus ei ole netopalk, mis ulatub vägagi kirvemeetodil hinnates residentide ligi 50 000 kroonist vanas rahas tipp-spetside 150 000 kroonini.
Asi on pigem selles, et siin tunneb Salumets, et Soome sotsiaalsüsteem toetab oma patsiente nii, nagu üks sotsiaalsüsteem seda tegema peaks. Ja teiseks saab naine Kiuruvesis tegeleda oma perega. Veelgi enam, siin tunneb ta, et nüüd võib endale ka lapse sünnitada, nii et see võsu ei näe vaid õhtuti kurnatuna töölt saabuvat ema.
«Olin Eestis patsiendinimistuta perearst, mis tähendab, et põhimõtteliselt käisin asendamas nimistuga perearste,» selgitab Salumets. «See tähendas sõelumist erinevate perearstipraksiste vahel ja samal ajal ei olnud mul kuhugi edasi areneda. Mina pidin tagama teiste perearstide puhkuse asenduse, aga millal ma ise puhkan?»
Oma patsiendinimistut Salumets samuti ei tahtnud. «Siis tuleks unustada eraelu täielikult vähemalt viieks aastaks ehk seniks, kuni saan praksise oma käe järgi tööle,» lausub ta. Soome perearstidel ei ole oma patsientide nimistut, mis tähendab seda, et inimene võib sattuda erineva arsti juurde. Kõik sõltub sellest, millisel arstil on parajasti tööaeg.
Salumetsad käisid mõlemad soome keelt õppimas, naine võttis meditsiinialaseid eritunde juurde. «Alustasime kursusi maikuus ja septembri lõpus tulime juba Soome,» räägib ta. Firma võttis kursustele ka Indreku, ehkki ta pole arst.
Ka otsis firma Salumetsadele sobiva eramu, kus saab jätkata koerte kasvatamisega. Ka kohalikud võtsid uue perearsti väga hästi vastu. «Tundsin ennast tõesti vajaliku ja oodatuna,» ütleb Salumets. «Kui vabandasin oma keeleoskuse pärast, siis öeldi, et sellel pole tegelikult viga midagi. Hiljem kuulsin, et siin on olnud välismaalastest arste ka enne mind, muu hulgas Etioopiast.»
Salumets tunnistab, et maksumäär on Soomes hirmus, aga teisalt saab ka näha, mida nende maksude eest saab. «Kui sotsiaalsüsteem ja kõik muu toimib, siis olen valmis ka selliseid makse maksma.»
Mida ikkagi arvata Eestis levivatest seisukohtadest, et üks suhteliselt vaene riik ei peaks tegelema hiigelsummade eest arstide koolitamisega arenenud riikidele ja väljarändajad peaks oma arstiõpingud Tartu Ülikoolis tagantjärele kinni maksma?
Salumets ütleb, et sellise lähenemisega ei saavuta midagi muud peale arstidest lageda Eesti. «Need inimesed, kes tahavad arstiametit omandada, saavad seda praegu teha kus tahes riigis. Kunstlik sunnismaisus tekitab trotsi.»
Kas soome patsient on teistsugune ka kui eestlane? «Kolleegid siiani muigavad, et ma panen kabineti ukse alati lukku,» ütleb Salumets. «Seletasin, et Eestis oli mõnedel patsientidel komme tulla kohale sõltumata sellest, kas vastuvõtuaeg on kirjas või mitte.» Soomlased istuvad aga kannatlikult toolil ja ootavad oma vastuvõtuaega.
Salumetsa südant pitsitab teadmine, et Eesti sotsiaalvallas on veel tükk maad minna. «Siin ei teki olukorda, et inimesel jäävad ravimid võtmata, kuna ta unustab seda teha,» selgitab Salumets. «Sellistele inimestele tuleb õde koju ja annab rohu. Inimene ei jää abituks, aga Eestis oli palju olukordi, kus mõtlesin, et mine või ise koju suppi viima.»
Eestis on juba nõukaajast kombeks tuua arstidele kommikarpe ja konjakipudeleid. «Siin paistab tänulikkus välja eelkõige inimese olekust. Kohati on nad isegi rohkem tänulikud kui mõni eestlane, kes toob kommikarbi lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks.»
Salumets ei soovi praegu öelda, kas ta jääbki Soome. «Aga ma tunnen, et olen sattunud elukeskkonda, kus on mõnus olla. Seda tunnet ei saa detailideks lahti võtta. See tähendab liikuda ringi ja teha oma igapäevaseid asju nii, et naeratus on näol. See tähendab, et pärast tööpäeva lõppu pole sul kõigest kõrini ja sa pole rampväsinud. Mul on hea meel, et oli selline päev ja homme on järgmine.»