Üks osa Eesti ministeeriumitest ja riigiasutustest on väga hästi turvatud, teistes jälle on kord märksa lõdvem. Ühtset süsteemi pole, iga asutus otsustab oma julgeolekumeetmete üle ise.
Riigiasutuste turvalisuse tagamises pole ühtset süsteemi
12. august 2011, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väga hästi ja tugevalt turvatud on riigikantselei, presidendi kantselei ja siseministeerium. Samuti võib «raskesti ligipääsetavaks» hooneks nimetada välisministeeriumi.
Näiteks peaministri juurde pääsemiseks tuleb peale tavaprotseduurile (isikutuvastus) läbida ka turvalüüs, metallidetektor, läbi valgustatakse kotid ja muud isiklikud esemed. Kõiki nüansse, kuidas hooneid ja inimesi kaitstakse, loomulikult ka ei avalikustata, kuid igal juhul täismäng.
«Ja keegi ilma saatjata meie maja peal liikuda ei saa,» lausus valitsuse kommunikatsioonibüroo asedirektor Martin Jaško.
Näiteks majandus- ja rahandusministeerium on aga märksa hõlpsamini ligipääsetavad.
«Metallidetektorit või turvaväravaid meil minu teada pole,» rääkis majandusministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Kalev Vapper.
Ministeeriumimajja siseneja peab turvamehele dokumendi ette näitama, siis kutsub valvur ametniku, kelle juurde tuldi, ja seejärel saab juba siseuksest sisse. Vähemalt mõni aeg tagasi võis majandusministeeriumi hoones aga külaline (näiteks ajakirjanik) veel ka iseseisvalt, ilma saatjata liikuda.
Enam-vähem samasugune, uksekaartide ja vastutuleva saatjaga süsteem kehtib ka rahandusministeeriumis, mingeid muid spetsiifilisi seadmeid ei kasutata.
Kui pole just kõrgeid väliskülalisi, siis ei kasuta turvaväravaid ja metallidetektoreid ka kaitseministeerium. Hoonesse saab sisse niisama, edasiminemiseks on vaja turvamehele ette näidata dokument, panna nimi kirja ja fuajees oodata, et keegi vastu tuleks. Siseuksest edasi pääsemiseks on vaja uksekaarti, sealt edasi treppidest on vaba liikumine. Et pääseda koridoridesse, kus asuvad kabinetid, on taas vaja vastavate õigustega uksekaarti.
«Meie põhifookuses on ikkagi infoturvalisus, et telefone ei saaks pealt kuulata, et arvutitesse ei saaks häkkida. Relvastatud rünnaku peale on vähem mõeldud,» ütles üks kaitseministeeriumi juhtivametnik.
Suurem osa ministeeriume kasutab turvafirmade teenuseid, välja arvatud presidendi kantselei, riigikantselei (sh peaministri büroo) ja siseministeeriumi hoone – neid kolme turvab politsei.
Politseiameti peadirektori asetäitja korrakaitsepolitsei alal Tarmo Miilits – just tema vastutusalas on eespool nimetatud hoonete valvamine – ütles, et objektide konkreetseid turvareegleid pole.
«Detailidest ma rääkida ei saa, kuid näitena võin öelda, et hoone turvalisus ei tähenda
ainult inimfaktori vastu kaitsmist, vaid ka tegelemist küsimustega, millised on evakuatsiooniteed, kas hoonel peavad olema trellid või kuulikindlad klaasid,» kirjeldas ta.
«Politseivalve loetelus on siseministeerium, presidendi kantselei, riigikantselei ja välissaatkonnad. Muud asutused ja ministeeriumid korraldavad oma turvaasju ise,» lisas Miilits.
Presidendi avalike suhete nõunik Toomas Sildam lausus, et ei saa öelda, kuidas täpselt riigipead ja presidendi kantseleid turvatakse.
«Tehtud on kõik võimalik ja mõeldav. Kaitseministeeriumis juhtunu taustal võin aga öelda, et kindlasti vaadatakse üle kõikide Eesti ministeeriumite turvameetmed ja kui vaja, siis tehakse ka muudatusi,» lausus Sildam.
Relvaintsidendid ametihoonetes
• Juuni 2000 – Õhtuleht tegi ajakirjandusliku eksperimendi, proovides järele, kas Tallinna linnakohtusse saab relvaga siseneda. Sai küll. Turvavärav hakkas küll taskusse peidetud relva peale piiksuma, kuid turvameest see ei huvitanud ja ta lubas ajakirjanikul edasi minna. Päev hiljem kordas ajaleht eksperimenti ja seekord läks veelgi lihtsamalt – nüüd ei hakanud isegi värav piiksuma.
• Mai 2003 – Jõhvis Ida-Viru maakohtus tulistati istungi ajal kahte naist. Üks suri kohapeal, teine nädal aega hiljem haiglas. Inkassaatorina töötanud 33-aastane Aleksandr Toomik tappis oma lapse ema Ljudmilla ja endise ämma Valentina, kes soovisid kohtus tõestada, et Aleksandr on Ljudmilla lapse isa.
• September 2006 – Tallinnas Haabersti linnaosa valitsuses tulistas 74-aastane pensionär Vladimir Mahhov kahte ametnikku. Sotsiaalhoolekande osakonna juhatajat Tatjana Sarzanovat tulistati pea ja keha piirkonda. Naine suri kolm päeva hiljem. Tulistajale järele jooksnud linnaosavanema asetäitja Juhan Hindov sai jalga haavata.
Allikas: PM