Enamasti on ründajate eesmärk hirmu ja paanika tekitamine inimestes ning ühiskonna surumine kaitsepositsioonile. Totaalne kontroll ei suudaks aga kuidagi eile kaitseministeeriumis juhtunu sarnaseid intsidente ära hoida, toonitab siseminister Ken-Marti Vaher.
Ta kinnitas Postimees.ee’le, et ministeeriumide ja nende haldusala asutuste ohuhinnangud vaadatakse eilsete sündmuste käigus kindlasti üle. Samas on veel vara öelda, kas ja mida muuta tuleks.
«Pean oluliseks, et säilitaksime ka selliste juhtumite valguses kaine mõistuse ja tasakaalukuse. Peaksime hoiduma kontrolli ja julgestuse totaalsusest, sest see pigem suurendab hirmuühiskonda,» lisas minister.
Tema sõnul on ka Põhjamaade suunaks totaalse kontrolli vältimine, et hoiduda enda allutamisest pidevale kuritegevuse ja terrorismi hirmule. «Pealegi ei suuda ka totaalne kontroll kuidagi erinevaid intsidente ära hoida, vaid vastupidi, võib teatud juhtumeid isegi esile kutsuda.»
Selliseid tegusid raske ette aimata
Vaheri sõnul on eile juhtunu sarnaseid intsidente väga keeruline ära hoida. «Taolisi sündmusi panevad toime üksikud ebastabiilsed ja tihti psüühiliselt häiritud inimesed, kelle tegusid on ette aimata väga raske. Seda on näidanud nii Norra juhtum, koolitulistamised Soomes kui ka eile kaitseministeeriumis toimunu.»
Hinnates Eesti ministeeriumide ja riigiasutuste praegust julgeolekut, märkis Vaher, et turvalisus on erinevate turvameetmetega tagatud. Ta selgitas, et ohuhinnanguid koostavad politsei- ja piirivalveamet ning kaitsepolitsei ja nende alusel on valitsus kinnitanud nimekirja objektidest, mida politsei valvab.
Nimekirjas on näiteks presidendi kantselei, riigikogu kantselei, valitsuse ja siseministeeriumi hoone, samuti endiste presidentide elukohad. Ministeeriumides on valve korraldatud erinevalt ja mõnel pool on palgatud selleks turvafirma.
Pideva kaitse all on Eestis politsei ja piirivalve seaduse kohaselt president ja peaminister. «Kui ohuanalüüs näitab, et mingil ajahetkel on tarvis kaitse alla võtta ka teisi inimesi, siis teeb seda oma käskkirjaga siseminister,» osutas Vaher. «Valitsuse liikmete julgestamine peabki olema ohupõhine, mitte totaalne, ja seda lähenemist ei ole põhjust muuta.»