Marti Aavik: glavlit ei kinnitanud kontserdi kava

Vabaduse laul Foto: Raigo Pajula

Üleeile vaatasin vaheldumisi Tallinna lauluväljakul ja Berliini Waldbühnel toimuvat. Teatavas eas ja paljugi kogenud mehena saan aru sellest, mis eelised on klassikalisel sümfooniaorkestril võrreldes üksiku kitarritinistajaga ja ka vastupidi.

 Kindlasti oleksin hoidnud oma hinnangu repertuaari ja esinejate valiku kohta enda teada, kui ma poleks eile oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud pahameelt. Ma tean, et televiisorist vaatamine ja ise kohapeal kogetu on erinevad. Samas ütlen teile midagi varjamata, et isegi meie toimetuse venelased ütlesid, et rahvuslikku emotsiooni jäi kuidagi väheks.

Järgnevalt tsiteerin noort inimest, kelle tekstist olen toimetaja ülbusega kiidusõnad kärpinud: «Mis puudu jäi, oli see, et algsete ärkamisaja laulupidude olemus jäi selle kontserdiga justkui unustusse, sest rahvas ei saanud nii palju kaasa laulda, kui oleks tahtnud.

Sellepärast jäi ka see õige patriootlik emotsioon puudu. Rohkem ühislaulmist oleks selle tunde andnud. Kuna rahvale seda võimalust piisavalt ei antud, siis korvati puudujääki koduteedel lauldes. Rahvas oleks võinud aga omalt poolt lauluväljaku puhtamana maha jätta.»