Reservsõdureid kostitas korralik jalaväelase ilm

Kuni laupäevani kestvale reservõppekogunemisele ilmus ligi 800 reservväelast.  Postimees käis tormituulte eel Võrumaal uurimas, kuidas suhtuvad sellisesse kohustusse  reservväelased ja nende tööandjad, missugune on toit, varustus ja meeleolu.

On teisipäeva hommik. Kella kümne ajal jõuame Võru linna lähedale Nursipalu harjutusväljakule. Ilm on skisofreeniline: paduvihm vaheldub lühikese aja jooksul erksinise taeva ja seejärel taas ähvardavate pilvedega. Männimetsa all laiub suur telklinnak. Sõdurid istuvad telkide kõrval, puhastavad relvi, ajavad juttu.

«Esimesed ööd olid suhteliselt normaalsed, aga täna on puhta hull. Vesi tuli telki ja saime natukene märjaks,» räägib reamees Ervin Roopa lõbusalt.

«Öösel tuli padukas. Laine oli telgis sees, kaks-pool sentimeetrit vett,» lisab reamees Siim Seedre. «Kaevasime kesköö paiku väikese kraavi ümber telgi, nüüd asjad kuivad.»
Riided vettisid küll läbi, entusiasm aga mitte. «Probleemi pole. Meestel on mitu komplekti riideid ja märjaks saamine on sisse arvestatud,» ütleb reamees Mattias Merilai.
Tuul puhub valjult. Ähvardab taas sadama hakata. Riideid kuivatada pole just kõige lihtsam.

Õhtusöögiks friikartulid
Lõuna kaitseringkonna teabeohvitser kapten Kristjan Kostabi märgib, et enamik 800 kordusõppuslasest on 2006.–2007. aastal ajateenistuse läbinud noormehed. On Viru pataljoni mehi, kuid ka kuperjanovlasi, sidepataljonis käinuid ning isegi mõned Nõukogude armee läbinud mehed.

Esimese satsiga tulid üle-eelmise nädala lõpus kohale ohvitserid, möödunud laupäeval aga reamehed – koguni 95 protsenti käimasolevale õppekogunemisele kutsutuist. Siiski tuleb ära märkida, et näiteks reservis olevatest allohvitseridest ei saanud ligi viiendik tähitud kirju üldse kättegi ning nende kohta puudub info. Väidetavalt jätavad ka paljud reamehed kutsele üldse vastamata või neid lihtsalt ei saada kätte.

«Laupäeva hommikul kogunesime, saime asjad kätte ja tulime õhtul metsa,» räägib sõdur Herki Lepanurm. «Paar ööd oleme nüüd siin olnud ja trenni teinud. Saab vanu tuttavaid näha ja korra kodunt eemal puhata. Põhimõtteliselt 90 protsenti on tuttavad.»

Mõnele mehele valmistab peavalu uuenenud varustus. Näiteks on ta n-ö üles kasvanud rootsi rakmetega ja uuematega on esialgu keeruline hakkama saada. Lepanurmele on praegune varustus enamjaolt tuttav.

«Aga seljakott on kui cosmodisk (teleturu jälgijaile tuttav seade selgroo ümber – toim) – maru väike. Vanasse kotti mahtus põhimõtteliselt terve kapi sisu, ka oli palju eraldi taskuid,» nendib reservsõdur.
Ka öine rutiin on Lepanurmele ajateenistusest tuttav: «Patrull, post ja telgiküte.

Ütleme, et kuus tundi saame magada öösiti.» Telgis magavad sõdurid üheksakesi, ruumi jagub lahedalt. Eriti võrreldes ajateenistuse ajaga – siis tuli vahel ka neljateistkümnekesi ja koos varustusega telki ära mahtuda.

Soojast magamiskotist peab sõdur välja ronima hommikul kell kuus. Seejärel on aega pesta nägu ja hambaid ning veidi süüa. Siis on rivistus ja õppepäev algabki.

Tüütud tegelased on sääsed, kes vihma vaibudes end meelde tuletavad. «Oleme nendega juba ära harjunud,» ütleb Lepanurm. «Algul, kui nad välja tulid, tekitasid kehale suure kupu, aga nüüd korraks hammustab, siis läheb minema. Eriti ei tee neist välja.»

Sõduritele on ette nähtud kuivtoidupakid ja konservid, korra päevas saab ka köögis tehtud sooja toitu. On seda piisavalt?

«Esialgu jätkub. Midagi saab kõhtu,» leiab Lepanurm. Ent mitte kõik reservväelased pole toidu suhtes nii leplikud. Küsimuse peale, kuidas on lood toiduga, irvitavad katelokis lõunasööki keetvad sõdurid laialt. Ajakirjanikule vastamiseks valitakse siiski viisakaid sõnu.

«Kuu aega seda süüa ei tahaks, eks nädal aega kannatab ära,» ütleb reamees Siim Seedre. «Ma arvan, et piisab,» märgib reamees Janno Saltsen. Kõrvalt kostub sarkastilist irvitamist. «Õhtusöögi saame köögist. Eile olid näiteks friikartulid.»

Üks seltskond sõdureid hakkab harjutama rünnakut-kaitset, teised saavad juba päris moonaga paugutada. Läheme vaatame lasketiiru, kus kuulipildurid seavad 100 meetri kaugusele üles märklaudu, mis lasu peale peaksid maha langema.
«Visake kiviga,» õpetab instruktor, kuidas kontrollida, kas märklaud ka töötab. Enamik töötab, üks siiski mitte ja vahetatakse välja.

«Enne oli paukmoonaga kuivtrenn, nüüd tuleb päris moon,» selgitab reamees Ervin Roopa. «Aga ega erilist vahet pole.» Roopa märkis, et ei teadnud varem kuulipildujast KSP58 tegelikult suurt midagi, oli tuttav üksnes AK-4-ga. «Samas, kõik on noorteajal läbi võetud, nii et midagi ikka oskab.»
Vihma hakkab jälle sadama. Kobarasse kogunenud reamehed ootavad kannatlikult.

Tuuakse padrunid ja lindid. Üks mees poseerib sõdurifotode jaoks lintidega. Nüüd hakkab vihma lausa kallama. Korralik jalaväelase ilm, löövad vettinud sõdurid käega, kuid tõmbuvad kössi. Instruktor lohutab neid: «Teile võib tunduda, et mul on maru vahva jope, aga tegelikult laseb see täpselt sama hästi vett läbi.»

Osa mehi jookseb telkmantli järele. Algab ohutustehnika tutvustamine.
«Millal hüütakse: «Tuli, seis!»?»
«Kui keegi satub laskesektorisse, kui tekib tulekahju…» vastatakse kamba peale. See on juba varasemast teenistusest pähe kulunud.

Tööandja pahandab

Kui kõik selge, siis kiiver pähe ja laskma. Hall taevas läheb hooti heledamaks, pilved liiguvad väga kiiresti. Riided kuivavad seljas. Järgnevad paugud ja trasserite sadu. Sihtmärgid langevad-tõusevad. Kerkib toss ja ninna tungib ajateenistusest tuttav spetsiifiline lõhn.

«Selline tunne, nagu polekski vahepeal ära käinud,» nendib reamees Viljar Veisner. Viis aastat tagasi vahipataljonis teeninud Veisner valis ajateenistuse ajal kuulipilduri ameti just sellepärast, et nii sai rohkem täristada.

«Teised lasid oma mõned paugud ära ja oligi kogu moos, aga ma saan ikka kõvasti,» seletab ta. Ka nüüd saab iga sõdur 400 padrunit sihtmärkide pihta tulistada. Ent ehitajana töötava Veisneri tööandja sellele täristamisele kuigi heatahtlikult ei vaadanud.

«Eks töö juures põles vähe, olid kiired ajad. Talle (tööandjale – toim) eriti ei meeldinud, ta oli ikka väga närvis, sest kõik tööd jooksid kokku ja nüüd on üks mees puudu,» nendib Veisner.
Teistel küsitletutel polevat sellist suhtumist ette tulnud. Laotöölise Roopa ülemus oli näiteks kohe nõus – kui tuleb minna, siis tuleb minna. Ka ujumistreener Seedre ja kullerina töötava Saltseni sõnul suhtuti tööl õppusele minekusse normaalselt.

Teiste seast paistab silma nooremseersant Mattias Merilai, kelle mütsi alt paistavad pikad kiharad ning kamuflaažist veidi määrdunud nägu katab pikk habe.

«Siin on täitsa normaalne. Värske õhk, riided seljas, süüa saan ning palk jookseb kah,» on Merilai rahul. «Seltskond on kah hea. Muidugi, mina olen harjunud pool päeva magama, nii et natuke raske on ärgata.»

IT-mehena töötav Merilai käis sõjaväes kaheksa aasta eest, seetõttu on talle siin pea kõik näod uued. Kusjuures mees pole õppuselgi tööst prii, vaid on telefonivalves.

Reservvägi ja reservõpe

Reservvägi ja reservõpe
•    Reservi arvatakse isikud, kes on:
a) täitnud ajateenistus- või asendusteenistuskohustuse või kellel on see loetud täidetuks,
b) kaitseväekohustuslasest kaadrikaitseväelased, kes on tegevteenistusest vabastatud,
c) naissoost Eesti kodanikud, kes on saanud vastava erialase ettevalmistuse ja sõjalise väljaõppe.
•    Reservväelasena on inimene arvel kuni 60-aastaseks saamiseni.
•    Reservväelane on kohustatud osalema õppekogunemisel. Õppekogunemisest osa võttev reservväelane on tegevteenistuses ja talle laienevad sellel perioodil kõik lepingulises tegevteenistuses oleva kaitseväelase õigused ja kohustused.
•    Reservväelane saab ka õppekogunemise perioodil teenistustasu.
•    Tööandja peab töötaja reservõppekogunemisele lubama. Üldjuhul kestab allohvitseridel õppekogunemine kaks nädalat ning reamehel nädal.
Allikas: kaitseressursside amet, Postimees