Riigiprokurör Triin Bergmann nõudis aprillirahutuste väidetavaile organiseerijaile tingimisi vangistust ja pikka katseaega, mille jooksul nad õpiksid kriminaalhooldaja valve all tundma Eesti ajalugu ja kultuuri.
Prokurör: mässu juhid õppigu Eesti ajalugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bergmann nõudis Dmitri Linterile (34), Maksim Revale (32) ja Dimitri Klenskile (63) nelja- ning Mark Sirõkile (19) kolmeaastast tingimisi vangistust, mida ei pöörata kolmeaastase katseaja jooksul täide.
«Et nende nelja arusaamad ja teadmised Eesti ajaloost ja kultuurist on ühekülgsed, peaksid nad katseajal osalema sotsiaalprogrammides, et paremini sulanduda Eesti ühiskonda,» nentis Bergmann.
Prokurör alustas oma süüdistuskõnet väitega, et ta üritab olla lakooniline ja toetuda üksnes faktidele, mitte aga tihtipeale emotsioonide küüsis tunnistajate ütlustele. Ühe tunnistaja – Pavel Zujevi – puhul palus prokurör kohtul kaaluda, kas mitte võtta teda valeütluste andmise eest kriminaalvastutusele.
Aktiivne ässitamine
Bergmanni väitel on dokumentaalselt tõendatud süüdistatavate süü riigivastases kuriteos, mis oli suunatud riigivõimu vastu ning mis seisnes aktiivses ja järjekindlas tee sillutamises massirahutusteks.
Tõenditena nimetas prokurör Linteri, Reva ja Klenski tegutsemist Öises Vahtkonnas, Sirõki tegutsemist Naši ridades, samuti nende arvukaid telefonivestlusi, lendlehti, plakateid, üleskutseid, artikleid, avaldusi, intervjuusid, milles puhuti ka kohati Moskvast saadud juhtnööride alusel venelaste kired lõkkele – hirmutati neid, väideti, et nad on teise sordi rahvas, ja kutsuti nende viimase kantsi ehk pronkssõduri kaitsele.
Ent kui üles ärritatud rahvamass, kelle seas oli ka juhuslikke möödujaid ja uudishimulikkegi, oli Tõnismäel, pugesid liidrid põõsasse. Ainsana oli kohal Reva. Ent mitte rahva rahustamiseks, vaid neid korratustele ja vastuhakule õhutades. Hiljem, kui linna tabas masside rüüsteretk, jagasid liidrid rahulolevalt telefonivestlustes ja intervjuudes oma muljeid, manipuleerides vale ja tõe piiril ning kasutades kaose kohta ka sellist sõna nagu «võimas».
Tunnistada ei julge
Kuigi Bergmanni sõnul olid süüdistatavate rollid ja panus massirahutuste puhkemises erinevad, oli neil üks eesmärk, milleni jõudmiseks kasutati ära neid, kellele pronkssõdur tõeliselt korda läks.
«Neil neljal olid aprillirahutustes ka isikliku kasu motiivid – põhiliselt poliitilised ambitsioonid,» selgitas Bergmann, kelle väitel hämmastas teda süüdistatavate argus. «Kui muidu on nad kõik kõvad mehed, siis kohtus ei julgenud neist keegi tunnistada, et jah, mina kutsusin inimesi Tõnismäele, mina tegin. No kui tegid, ole siis mees ja tunnista seda.»
Eile kaitsekõnedega esinenud süüdistatavate kaitsjad leidsid kõik, et kohtu all on süütud inimesed, kes tuleb õigeks mõista. Homme on viimase sõna õigus süüdistatavatel.