Tänane Postimees kirjutas Eesti leebest karistuspoliitikast, mis pole endiste vangide retsidiivsust oluliselt vähendanud. Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi asutaja Avo Üprus leiab, et praegune suund on õige, kuid kõrge kriminogeensusega gruppidega tuleks tegeleda juba varem.
Viie aastaga on vangide arv Eestis vähenenud tuhande võrra. Samas on retsidiivsus ehk uue kuriteo toimepanek vähenenud vaid protsendi-paari võrra.
«Vangistuspoliitika ei ole kuritegevuse märkimisväärne mõjur. Ei ole nii, et kui meil on 3400 vangi asemel 6800, siis on meil poole vähem kuritegusid,» ütles Üprus. «Fakt on see, et me oleme selle karistuspoliitikaga saavutanud häid tulemusi, mina ei nimetaks seda tingimata liberaliseerimiseks.»
Üprus seletas, et kui tahetakse vähendada kuritegevust ja retsidiivsust, siis peab kasutama pika vinnaga asju. Nendeks on sotsiaalprogrammid.
«See tähendab, et kui me tegeleme selle seltskonnaga, kes praegu on kõige kõrgema kriminogeensusega ehk noorte ja harimatute vene rahvusest meestega, enne, kui nad jõuavad oma kriminaalsesse õitsengusse, siis hoiame ära väga palju kuritegusid,» rääkis Üprus. «Vahendeid tuleb suunata kooliharidusele ja vaestele peredele, et lapsed saaksid söönuks.»
Üprus rõhutas, et sotsiaalprogrammid on võtmeküsimus.
«Kui tahame riigitasandil midagi ette võtta, siis peaksid olema varase sekkumise programmid vaestele peredele ja kriminaalsuse riskiga gruppidele,» lisas ta.
Üprus ütles, et vanglaprogrammide puhul sõltub nende edukus väga palju programmide vedajast, kuid vangla on halb keskkond sotsiaalprogrammide tegemiseks.
«Väga palju sõltub vanglast – kui kergeks tehakse programmide tegemine, kui palju neid toetatakse ja kui palju neid allutatakse julgeoleku nõuetele,» rääkis Üprus. «Võimalusi teha paremini on küll.»
Samas kinnitas Üprus, et praegune karistamise suund on iseenesest õige.
Postimehe artiklis kirjutati, et lootusetute juhtumite puhul on vahel vaja emotsionaalset vapustust. Näiteks aitab vahel kroonilisi pätte ümberkasvatada armumine või usuline äratus.
«Mitmed rahvusvahelised uurimused näitavad, et perekonna loomise järel on usuline ärkamine või kogudusega liitumine teisel kohal retsidiivsuse vähendamiseks,» ütles Üprus. «Ehk, kui mees abiellub ja liitub kogudusega, siis ta suure tõenäosusega enam vangi ei lähe.»
Lisaks mängib Üpruse sõnul suurt rolli eksistentsiaalne kogemus, et midagi on olulisemat kui inimese kiriminaalne karjäär või materiaalne toimetulek.
«Selle tekkimiseks saab luua soodustegureid. Olen tegutsenud vanglate vabatahtlikuna Nõukogude aja lõpust alates ja olen selliseid mehi näinud küll, kes on täna ühiskonnale kasulikud õiguskuulekad kodanikud,» rääkis ta.