Lõppevad kaksteist kuud kulusid Eesti poliitikas positsioonide kindlustamisele ja tsementeerimisele.
Need mõned muutused, mis toimusid, olid hõlpsalt ennustatavad ja võrsusid varasematest arengutest.
Kõik-jäi-samaks-aasta
31. detsember 2011, 20:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõviosa aega kulus 2011. aastal Eesti võimuvahekordi staatilisemaks muutes, mitte neisse dünaamikat juurde pumbates. Seda hoolimata kahtedest valimistest, mis teistes oludes võinuks ajada poliitikaelu keema ja pulbitsema.
Kui kiirelt üles lugeda, jäid lõppeval aastal Eestis muutusteta valitsuskoalitsioon, riigikogu tegutsemisvõimeline opositsioon, peaminister, president, valitsusliikmete enamik ka isikuti (üheksa ministrit 13st) ja kõigi parlamendiparteide esimehed.
Tähelepanuväärseks muudatuseks sai Tartu koalitsiooni ümbermängimine – mais läks laiali senine Reformierakonna-Keskerakonna teljel moodustatud linnavõim ning käed lõid Reformierakond ja Isamaa ja Res Publica Liit, peegeldades sedasi parlamendivalimistega tugevnenud status quo’d paremerakondade koostöös.
Stiilne nelik
Märkimist väärib muidugi ka riigikogu valimistega sündinud uus nelja suurerakonna süsteem Eesti poliitikas, kuid seda oleks meelevaldne pidada 2011. aasta arenguks. Rahvaliidu allakäik ja lagunemine jõudis kulminatsioonini pigem 2010. aasta suvel Juhan Aare käe all ning selle arengu lätted olid Villu Reiljani kohtuasjades ja 2006. aastal presidendivalimistel saadud kaotuses – tänavukevadisteks valimisteks ei olnud kunagisest Rahvaliidust õigupoolest midagi järel.
Roheliste pääs parlamenti olnuks soodsate asjaolude kokkulangemisel põhimõtteliselt võimalik, kuid nad jäid pärast sisetülisid hiljaks nii uue liidri valimisega kui ka oma pooldajaid aktiviseeriva valimisteema leidmisega.
Neljaparteilist parlamenti prognoosisid märtsivalimiste tulemuseks enam-vähem kõik, kes Eesti poliitikast avalikult midagi arvata tavatsevad, ning seda juba 2010. aasta sügisel. Mõnes mõttes oli tegu ka isetäituva ennustusega, mis raskendas väiksemate tegijate pildile ilmumist.
Samas erines see tulemus oluliselt õhkkonnast, mis valitses ühiskonnas umbes aasta enne valimisi, kui oodati muutusi ja uusi värskeid tegijaid, kes tooks kaasa hüppelise standardite tõusu nii eetikas kui ka tundlikkuses valijatega suhtlemisel.
Selle meeleolu tunglakandjaks ei kujunenud aga poliitikud, vaid 2010. aasta kevadel etendunud teatrilavastuse «Ühtne Eesti suurkogu» tegijad, ning lõpuks sai sellest vaid väike kunstiline auru väljalaskmine, mis reaalsesse poliitikasse võrseid ei ajanudki.
Väärib lausa imetlust, kui edukalt õnnestus võimulolijate poliittehnoloogidel igasugused muutusi soovivad meeleolud lihtsalt soojaks õhuks muundada, ning juba mullu sügiseks oli täiesti selge, et mingit uut värsket ja edukat projekti mõni kuu enne parlamendivalimisi ei algatata.
Sestap keskendus valimisvõitlus taas Eestis traditsioonilisele paremerakondade-tsentristide teljele, kus esiplaanile tõusis Edgar Savisaare idarahaskandaal. Ka sedalaadi põhikonflikt, kus valija teeb otsuse suhteliselt lihtsal, sügaval eestlase hingesopis peituva Vene-karu-hirmu ajendil, on siinses poliitikas tavapärane, ning kuna ühtegi uut olulist teemat valimisteks üles upitada ei õnnestunud, sai see ka otsustavaks.
Käiguvahetust polnud
Kevadistelt valimistelt võib esile tõsta pigem sotside üllatavalt tugevat esinemist, mis lähtus esimehe väljavahetamisest 2010. aastal. Praegu pretendeerib SDE Keskerakonna asemel opositsiooni peajõu tiitlile ning kui see trend püsib, võib ehk paari aasta pärast hoopis seda pidada 2011. aasta olulisimaks poliitiliseks arenguks.
Ka poliitika sisus ei kerki 2011. aastast esile ühtki põhimõttelist uuendust – sel aastal jooksis kogu riigimasinavärk nendel käikudel, mis oli sisse lülitatud 2008.–2009. aastal, ning tasapisi kosuva majandusseisu tingimustes ei tundnud poliitikud ka erilist survet põhimõttelisi muudatusi teha.
Läbivaks kõneaineks sai 2011. aastal eurotsooni võlakriis, kuid Eesti põhimõttelised valikud olid ka ses osas juba varem ära tehtud ning muus osas oli põhiliselt võimalik ainult toimuvat lähedalt vaadata ja suurriikide otsuste siinset mõju kaardistada. Kui näiteks Euroopa südamele lähemal asuvas Slovakkias oli toimuval ka sisepoliitiline väljund, siis Eestis ei õnnestunud opositsioonil nendegi teemadega valitsuse jalgealust eriliselt kõigutada.
Kokkuvõttes – Eesti poliitikas oli tegu aastaga, kus teatud arenguid ja muutusi võis küll luubiga uurida ning mõtestada, aga nende mõju meie kõigi elus jäi tagasihoidlikuks võrreldes sellega, mis püsis muutumatuna. Lihtsamalt öeldes: kõik-jäi-samaks-aasta.