/nginx/o/2012/03/28/1029662t1hf863.jpg)
/nginx/o/2012/01/12/911050t1h1907.jpg)
Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor professor Rando Värnik ütles täna riigikogus maaelu arengu aruande arutelul, et soodustamaks haritud noorte inimeste naasmist maapiirkondadesse võiks kaaluda neile stipendiumide ja maksuvabastuste loomist.
Maaelu arengu aruande üks autoreid professor Värnik nentis, et kõige keerulisemaks küsimuseks on see, kuidas tagada Eesti kõige väiksema elanike arvu ehk alla 2000 elanikuga valdade jätkusuutlikkus.
Inimeste vähesuse tõttu on nende omavalitsuste võime tagada vajalikke teenuseid langemas kriitilise piirini. See omakorda ei too valdadesse uusi inimesi ega köida ettevõtjaid. «Vallad, kus on suurem inimeste hulk, peavad püüdma luua paremat taristut, väiksemad peavad aga vaeva nägema olemasoleva taristu alles hoidmisega,» summeeris Värnik.
Teadlase sõnul tuleb maaelupoliitikat kujundades aru saada, et uute väärtuste loomine maal sõltub inimestest. «Inimkapitali vähesuse kõrval on probleemiks selle kvaliteet, sest maainimeste hulgas on suur osakaal esimese taseme haridusega inimesi,» ütles Värnik.
Kuna gümnaasiumiharidust ja kõrgharidust pakutakse enamasti suurtes keskustes, liiguvad pered ja noored hariduse otsinguil linnadesse. «Seetõttu tuleks pöörata tähelepanu noorte ja pereealiste elutingimuste parandamisele. Ühe võimalusena võiks kaaluda linnades õpingud lõpetanud maanoorte suunamist tagasi maapiirkondadesse koos stipendiumite või maksuvabastustega,» pakkus Värnik.
Maapiirkondade väikeettevõtlusel on potentsiaali
Lisaks inimestes soovi loomisele maal elada tuleb edendada ka võimalusi selleks. Värnik nentis, et linnad ja maapiirkonnad on tänapäeval tihedalt põimunud, eelkõige töösuhete ja hariduse omandamise kaudu.
«Kaugus keskusest nõuab teedevõrku. Võtmeküsimus on seega kõvakattega teede võrgustiku tihendamine,» sõnas Värnik. Neile lisanduvad elektriühendus, andmesideteenused, pangad, kauplused ja arstiteenused.
Oskusteabega püsielanike teke innustaks ka ettevõtteid maale investeerima. Praegu on suurim probleem see, et väike arv suurtootjaid kasutab enamikku maast, suur arv väiketootjaid aga vähest osa maast. Suur- ja väiketootjatel on erinevad vajadused aga esimesel neist oluline konkurentsieelis. Seetõttu peaks riik kujundama välja ka kaks arengustrateegiat, mis innustaks investeerimist mõlemasse ettevõtlustüüpi.
«Põllumajanduses on olemas väga kindel potentsiaal, kuid põllumajandus vajab oma strateegiat, kuidas lisandväärtust suurendada ja jõuda ekspordini. Eestis on saagikus küll madalam, aga strateegiline lähenemine, õige ekspordisuund ja ühistegevus aitaks,» pakkus Värnik.
Ühtlasi tuleks panustada teadustöösse, et tõsta põllumajandustöötajate tootlikkust, seda eelkõige teravilja alal. «Väikestel ettevõtetel jällegi võiks olla eelis puu- ja köögiviljakasvatuses, puukoolides, taimekasvatuses,» sõnas professor. Üks lahendus oleks ka piirkondlike kaubamärkide loomine.
Värniku arvates pole õige eeldada, et maaelu probleemid lahendaks haldusreform. «Reform ise ei lahenda midagi. Me peame läbi mõtlema, mis on kohaliku omavalitsuse tasandi funktsioonid ja mis keskvalitsuse funktsioonid, nii, et teenused kohalikele elanikele oleks tagatud.» Värnik tõi näiteks, et praegu pole ettevõtluse edendamine omavalitsuse tööülesanne, mis on ka põhjuseks, miks ettevõtlus maapiirkondadesse ei koondu.