Pensioniameti juht Kaia Kulla: meilt ei oodatud leebust

Tallinna pensioniameti juhi kohusetäitja Kaia Kulla (vasakul) nõustus eile vastama Postimehe ajakirjaniku küsimustele, ent keeldus kategooriliselt pildistamisest. Foto: Liis Treimann

Detsembri keskel kirja teel alluvatele pensionide kojukande piirarvu nõudest kirjutanud ning inimlikkust kõrvale heitma kutsunud Tallinna pensioniameti direktori kohusetäitja Kaia Kulla sõnul on olukord nüüdseks muutunud, kuid aasta lõpus oli ootus, et kojukande otsuseid ei tehtaks kergelt.

Milline oli seis mullu detsembri keskel?

Mis siin ikka enam rääkida... Täna seda seisu (et eelarvereal on raha ainult 12 000 kojukande jaoks üle Eesti – toim) enam ei ole.

Kust piirarvu suunis tuli? See ei ole ju teie välja mõeldud.

No mis ma saan öelda... Kui osata lugeda ka ridade vahelt, siis loeb minu kirjadest kõik välja. Mul ei ole sellele midagi lisada.

Ikkagi – mis läinud aasta lõpus pensioniametis toimus?

Oli teada, et eelarve on napp. Praegu enam ei ole seda seisu, see oli eelmise aasta seis.

Aga kelle suust see nn kojukandekvoodi jutt tuli? Ministrilt (Maret Maripuu – toim), sotsiaalkindlustusameti juhilt (Külli Pedak – toim)?

Tuli ta kust tuli...

Kui vaadata riigi eelarvet, siis on seal numbrid kõik välja loetavad.

Lihtsalt oli raske seis.

Seis oli raske ja võib-olla tõesti andsime mõnel korral liiga lihtsalt positiivse otsuse ning kojukande põhjendused ei olnud veenvad.

Meile on igasuguseid avaldusi tulnud. Mõned on väga põhjalikud, ideaalsed ja pole küsimustki arusaamisega, milline olukord inimesel on. Aga on ka sellised avaldusi, kuhu on kirjutatud lihtsalt «palun koju» või «raske puue», aga see ei ütle meile midagi.

Meil on palju raske puudega inimesi, kes käivad siin ja lausa nõuavad, et soovivad raha panka ja kogu lugu. Meil käis siin 100-aastane, kes ütles, et tema soovib oma pensioni kätte saada just pangast.

Inimesi ja olukordi on väga erinevaid. Kui enne vaatasime, et on vana inimene, äkki ikka on kojukanne õigustatud, siis eelarverea piir tuli ette ja korralikult põhjendamata avalduste puhul positiivseid otsuseid ei andnud.

Mida inimestele siis soovitada?

Oma olukord tuleb lihtsalt täpsemalt lahti kirjutada. Ma saan aru, et vanadel inimestel on raske kirjutada.

Väga paljudel juhtudel ongi kirjutajaks keegi lähedane või naaber ning väriseva käega on vanainimene sellele oma allkirja andnud, aga kirjad on põhjalikud ja nende puhul probleemi pole.

Kojukande piirarv lähtus eelarvest ning oli ootus, et me ei oleks liiga leebed ega vaataks ainult vanust.

Kui neid teie detsembrikuu kirju lugeda, siis teie jaoks inimlikult võis olla väga raske panna kirja read «palun tõeliselt kõva südant ja igasugune inimlikkus kõrvale heita».

Oli... Mul on praegu ka raske ja paha tunne. (Kulla on silmanähtavalt löödud ning mitmel korral intervjuu jooksul võitleb pisaratega. – T. K.)

Mis või kes on selle taga, et need kirjad välja lekkisid? On siin kellegi soov n-ö lennutada järgmine pea?

Ma ei oska öelda. Olen väga lühikest aega selles ametis pea olnud, aga kui tahetakse lennutada, siis eks nad seda ka teevad. Kui keegi seda soovib, siis...

Aga teie pole ju otseselt süüdi! Käsud on tulnud ju mujalt.

No see on iga inimese mõtlemise ja hariduse küsimus, et aru saada, kus asja juured asuvad, mismoodi süsteem toimib ja kes millise otsuse taga on. Seda ei pea must valgel lahti kirjutama. Mõtlev inimene saab sellest ise aru.

Selge on see, et need kirjad on läinud sinna, kuhu need ei pidanuks minema ning mitte minu käest ja mitte ka nende inimeste käest, kellele need kirjad mõeldud olid. Vähemalt ei ole mul mingit põhjust neid selles kahtlustada.

Kurb, kui niisuguste juhtumite puhul kannatavad kraad nõrgemad ametnikud, aga juhiste andjad ei vastuta.

Ajakirjandus teeb oma tööd, saan sellest aru, aga teinekord tahaks öelda, et kui ühte lammutada, siis tuleks sellest loost jätta välja need, kes ei ole otseselt asjaga seotud. Ma saaks rünnakust aru siis, kui oleksin ise nende kirjade sisu välja mõelnud.

Olen alati vastutanud oma sõnade eest ja kui need ei meeldi või ei sobi, siis saan aru – materdage mind ja pooge, aga praegu... Ma ei tea... No ei ole ilus see asi minu jaoks.

Mulle on varemgi ette heidetud liigset otsekohesust. Ju see otsekohesus ja ausameelsus maksis mulle nüüd kätte. Eks ma siit oma õppetunni ja vitsad kätte saan.

Soovitus

Kaia Kulla 19. detsembril 2008 e-kirjas kolleegidele, milles andis nõu, kuidas toimida pensionide kojukandetaotlustega:

«Seega tuleb südamesse kivi asetada ja rohkem keelduvaid otsuseid teha.»