Tallinna ülikooli riigiteaduste õppejõud Tõnis Saarts ütles, et Isamaa ja Res Publica Liidus (IRL) toimuv on parteisisese vastueliidi võitlus praeguse ladviku vastu. Mõneti sarnane olukord valitses ka kümme aastat tagasi Isamaaliidus.
Saarts: 60 erakondlase lahkumine pole IRLi jaoks katastroof
21. veebruar 2012, 21:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Erakonnas on lõhe hoolimata uue juhi valimisest säilinud. Osa liikmeid ilmselt leiavad, et neid on otsustamisest kõrvale tõrjutud ja see poliitika, mida erakond ajab, ei vasta enam nende ootustele,» hindas Saarts seda, miks 60 parteiliiget sel nädalavahetusel lahkumisavalduse esitas.
Saarts ütles samas, et 60 inimese lahkumine ei ole IRLi jaoks katastroof. «Kui vaadata neid, kes on lahkunud, siis tegemist ei ole praeguses tipp-poliitikas olevate inimestega».
Politoloogi sõnul ei tähenda lahkujate tulv siiski seda, et erakonna uus esimees Urmas Reinsalu oleks teinud suuri vigu. Samuti on ta olnud ameti liiga lühikest aega.
Reinsalu võitis erakonna valimised peamiselt seetõttu, et paljud liikmed nägid temas kompromisskandidaati, kellel on potentsiaal mingil määral partei eri leere kokku siduda. Seda, kuidas ühendamine tegelikult õnnestub, on praegu veel vara hinnata. Praeguste lahkujate otsus oli ilmselt tehtud juba varem.
Samas ei saa Saartsi sõnul välistada, et osa lahkunuist oleks soovinud IRLi esimehena näha kedagi teist ja valimiste resultaat andis neile lõpliku tõuke erakonnast eemalduda.
Paljud lahkujatest on tegevad IRLi liikmete loodud MTÜ-s Vaba Isamaaline Kodanik. Saartsi sõnul pole välistatud, et MTÜ-st kujuneb uus poliitiline jõud. «Potentsiaal on kindlasti alati olemas, aga ma väga kahtlen antud inimeste võimekuses täiesti uut erakonda püsti panna,» sõnas ta.
Vabaühendusel jääb puudu värsketest nägudest, tugevatest liidritest ja võimekusest üles ehitada arvestatav erakonnaorganisatsioon. Viimane on eeldus selleks, et järgmistel kohalikel valimistel pildile pääseda.
«Sellest ei piisa, kui kuulutada, et oleme eetilisemad ja isamaalisemad kui praegune IRL. Paljude antud ühendusega seotud poliitikute hiilgaeg jäi tegelikult 1990ndatesse aastatesse. Eriti värsket hingust siinkohal tunda pole. Tõsine küsimus on, kas praeguste isikutegalerii ja organisatoorse võimekuse potentsiaaliga saavutatakse ikkagi tulemus, mis ületaks valimiskünnist. Ma ei välista seda, kuid kahtlen selles,» ütles Saarts.
Erimeelsused IRLis jäävad
Saartsi sõnul on eri kildkonnad ja omavaheline konkurents IRLi sorti erakondades täiesti loomulik.
«Erakondades, mis on erinevatest osistest kokku pandud, on erakonnasiseste grupeeringute teke ja sellest tulenevad sisetülid vältimatud,» leidis ta.
Erakondades üldiselt ja eriti võimuparteides tekib alati vastuolu võimulolijate ja erakonnasisese vastueliidi vahel. See viimane seltskond on aatelisem ja rõhub sellele, et varasemad ideaalid on hüljatud, juhtkond muutunud liiga pragmaatiliseks ja ebaeetiliseks. «Endises Isamaaliidus oli 2000-aastate alguses täpselt sama situatsioon – pragmaatilised võimulolijad, kellele vastandusid n-ö isamaalised aatemehed,» meenutas Saarts.
Tema hinnangul võib IRLi sisepingeid maandada see, kui uued juhid püüavad eri gruppe rohkem kaasata. See saab aga olema keeruline, sest paljusid strateegilisi otsuseid jääb paratamatult langetama kitsas grupp inimesi.
See on nii ka teistes erakondades ja organisatsioonides, kus demokraatia tuuakse tihtipeale ohvriks tõhususele ja reageerimiskiirusele. «On selge, et teatud rahulolematus IRLis niikuinii säilib. Küsimus on selles, kuidas tekitada rahulolematutes tunne, et ka neil on sõnaõigus ja ka nende seisukohtadega mingil määral arvestatakse.»