Palju ei jäänud puudu sellest, et Piirissaare 42 pensionäri pidanuks hakkama elatusraha järel käima üle pragulise jää, sest nad jäeti ilma pensioni tasuta kojukandest, kirjutab Alo Lõhmus.
Pensioniamet tahtis Piirissaare vanurid üle jää matkama panna
28. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas talvisel ajal Piirissaarde sõita? See on väga lihtne. Laaksaare sadamas tuleb kohas, kus tee ära lõpeb, meelekindlalt otse edasi järvejääle põrutada.
Kui te esimese saja meetriga lumme kinni ei jää, siis oletegi varsti Piirissaare jääteel, mida palistavad kuuseokstest kupitsad ning apaatsete nägudega läti kalamehed.
Peate endale muidugi aru andma, et tegemist ei ole ametliku jääteega, mistõttu riik teie ellujäämist sellel teel ei garanteeri. Enamgi veel, piirivalve on Peipsi jääle mineku täielikult äragi keelanud (eelmisel nädalal).
Aga Piirissaar asub teatavasti Peipsi ja Lämmijärve piiri peal. Sõitke ettevaatlikult edasi ja lootke, et vähemalt teie sõiduki parempoolsete rataste alla krõbiseb Lämmijärve täiesti legaalne jää.
Plangulaua abil üle jääprao
Ning kui teile määrataksegi järvel sõitmise eest 18 000 krooni suurune trahv, siis võite taotleda selle summa poolitamist.
Nii oletegi varsti oma autoga Piirissaare sadama reidil. Edasi te ei pääse, sest veidi enne saareranda turritab lumest välja teravate jäätükkide draakonihari. See on jääpragu, mis jookseb nagu nimme rannaga rööbiti ning immitseb kollast vett.
Kohas, mida tähistavad võsast võetud ja lumme torgatud malgad, on üle prao sätitud paar paksu plangulauda. Nende abil on nii mõnigi auto hiljuti üle prao pääsenud – nii vähemalt teab saarerahvas rääkida.
Seda on siiski raske ette kujutada, sest plankudegi peal läigib ligi poolemeetrine veekiht. Jätke auto heaga järvejääle ning otsige lahvanduse kõrvalt üles koht, kus lumi ja kokkukülmunud jäätükid on praole peale keevitanud inimest kandva silla.
Hopsti! Järveületamise kümneminutilisele kõhedusele lisab see vaid sekundi ekstra-hirmu. Ning siis veel kilomeetri jagu kõmpimist, kui lahke saarerahvas teile just oma punase bussiga vastu pole tulnud, ja oletegi Piirissaares!
Pensionär ööbigu hotellis
Just niisugune teekond tuleks kaks korda läbida igal Piirissaare pensionäril, kes peaks oma järgmisele pensionile lähima pangaautomaadi manu isiklikult järele minema.
Mõistagi lisandub Suure Isamaasõja temaatilise põneva jääraja läbimisele ka 120-kilomeetrine edasi-tagasi reis Tartusse (sest seal see pangaautomaat ootabki!) ühes ööbimisega suurlinnas.
Talviselt madalaid hotellihindu arvestades peaks ots otsaga kokku tulema küll, mõeldi nähtavasti Tartu pensioniametis, kui otsustati, et saare 42 pensionärist vaid üks on edaspidi väärt raha tasuta kojutoomist.
Seepeale saatis Piirissaare vallasekretär Aavo Omann pensioniametile kirja, milles selgitas värvikalt, kui lootusetu on oodata pensionärilt sooritust, mis käib üle jõu isegi kiirabile ja tuletõrjele ning mida karastunud postiljonidki riskivad ette võtta vaid korra nädalas.
Ta lisas rafineeritud ähvarduse. «Piirissaarel elavad enamuses vene vanausulised, kes on sünnijärgsed Eesti kodanikud ning alati olnud lojaalsed riigile ja valitsusele. Nüüd on pettumus suur ja lisaks rahata jäämise hirmule on emotsionaalselt selline suhtumine väga raske kanda,» kirjutas vallasekretär.
«Tekkinud olukorda kasutavad muidugi ära opositsioonipoliitikud, kes on korduvalt saarele helistanud ning püüavad loomulikult olukorda enda huvides ära kasutada,» seisis kirjas.
See mõjus. Tartu pensioniameti direktor Kati Kümnik teatas vallajuhtidele kiiresti, et «kõigi Piirissaare elanike, kes on avaldanud soovi saada pensioni ja toetusi riigi kulul koju, avaldused on rahuldatud».
Kuid Piirissaare vallavolikogu esimees Maria Korotkova, saareelu väsimatu korraldaja ning kõigi sealsete elanike hea haldjas, ei usu neid sõnu enne, kui saarerahval järgmine pension tõepoolest käes on.
Ehkki piirissaarlased on olemuselt rõõmsad ja kuraasikad, on asi praegu naljast kaugel. Saarel talvituvast poolesajast inimesest ootavad pensioni koju 42 ning osaliselt on tegu vanuritega, kes ei suuda enam omal jalal minna isegi mõnesaja meetri kaugusele naaberkülla leiva järele.
«Meil elavad uhked inimesed,» lausub Korotkova. «Võlgu meil ei tehta. Me oleme vene vanausulised, me ei taha võlgu võtta. Inimesed hakkavad või ära surema, aga nad ei tule kauplusse, kui raha ei ole. Isegi kui ma toon talle toiduained koju, ei võta ta mult, sest teab, et ka mul on kitsas!»
Kaupluses saaks muidugi ka pangakaardiga maksta, aga häda on selles, et vanainimesed ei usalda panku. «Ja õigesti teevad, mina ka ei usalda,» kommenteerib Korotkova.
Ning ega piirissaarlased ela vaid leivast ja piimast, mida poest osta saab. On pikematagi selge, et kinnisesse saareühiskonda kuuludes ei saa läbi ilma sularahata.
Igal sammul on tajuda, et kui pensioniküsimus lahenebki, ei leevenda see veel saarlaste tunnet, et Eesti riik on nad maha jätnud. Riigi doteeritav praam sõidab saarele vaid viis kuni seitse kuud aastas.
Ülejäänud poolaastaks on saarel olemas hõljuk, kuid kuna seda peab vald ülal oma taskust, säästetakse sõiduriista ainult kõige hädapärasemateks puhkudeks. Seetõttu turnivadki piirissaarlased riskantsel järvejääl – tänu taevale on see tänavu olemas, viimatistel soojadel talvedel polnud sedagi.
«Väikesaarte seadus ütleb, et mingi alternatiivtransport peab olema,» seletab Korotkova. «Kui ei saa sõita vee peal, siis peab olema talvetee. Kui seda ei ole, siis peab lendama helikopter või lennuk, nagu näiteks Ruhnus. Aga meie oleme alati ilma selleta elanud ja elame jätkuvalt. Miks ühes kohas väikesaarte seadust täidetakse, teises aga mitte?»
Nii ei maksa kellelgi arvata, et pension praegu piirissaarlastele muretult kätte tuleb.
«Nõutakse, et pensioni tooks inkassaator. Milline inkassaator aga niimoodi üle jää sõidaks? Kujutate ette, kas te leiaksite sellise enesetapja?» küsib Korotkova.
Aga kuidas siis pension praegu saarele jõuab, pärin vastu.
Korotkova näos süttib salapärane muie. «Aga vaat ei ütle. Vaat kas või tapa mind ära! Kuid pensioni saab meil igaüks õigel ajal, see on kindel.»
Helde naine vahetab kiiresti jututeemat, juhatades külalised muinasjutuliselt kaetud laua juurde: «Vaata, see on haug. Too on luts. A too on latikas-kala. See on ka latikas. Aga too on salat kalamarjast: riis, porgand, sibul…»
Piirissaare külavaheteed ja hoovid on reede keskpäeval kõnekalt inimtühjad. Vaid ühe maja ees pühib lund šarmantne daam Peterburist: pensionär Siona Gavrilova, kes tänu oma Eesti passile saab käia saarel elava ema eest hoolitsemas.
«Kõige suurem probleem on, et siin pole arsti,» arvab Gavrilova, toetudes mõtlikult lumelabidale. «See on lihtsalt košmaarne.»
Linnaskäik võtab kolm päeva
Haiglasse vanainimesi Gavrilova sõnul ei võeta, kodudes aga keegi nende kõigi eest hoolitseda ei jõua. Oleks saarel üksainus medõdegi, kes vanainimesi külastaks ning nende retsepte rohtudeks vahetaks!
«Olukord on väljapääsmatu. Kirjutage kindlasti, et siia on arsti tarvis,» õpetab Gavrilova. Ja kutsub siis kõiki suveks saarele külla.
Piirissaare postiljon Ivan Kondratjev tuleb vastu koos lapselapse, viieaastase Karinaga. Jalgsi. Sest erinevalt mandri postimeestest pole saarerahva postiljonile antud isegi jalgratast, mida peaminister nii soojalt soovitas pruukida pensioni kojukandeks – mis siis veel rääkida vee ületamise transpordist.
Poes parasjagu sisseoste sooritav pensionär Evald Truuts käis Tartus viimati kahe aasta eest passi vahetamas. Praegu kuluks linnas pensioni järele sõitmisele kolm päeva, arvutab ta. Sellist asja ei saa välja mõelda üks minister, see on tegevuseta ametnike armee mõttetöö vili!
«Kui linnamehed kamandavad mõtsamehe ja kalamehe üle, siis korda ei ole,» ütleb Truuts sissejuhatuseks pikemale avaldusele.
«Kui teie ajalehte tööle läksite, kas teil tuli selle eest maksta? Aga miks siis selleks peab eksami tegema, et kalameheks saada? Mul isa oli kalamees, vanaisa oli kalamees, mina olen 1957. aastast alates kolhoosis kala püüdnud. Ja nüüd pean ma maamatsile eksamit andma, kui tahan kala edasi püüda! Tema peaks hoopis minule eksami andma,» pahandab ta.
Härra Truuts sülgab teatraalselt ning lisab: «Ma olen uhhaa peal üles kasvanud ja pean nüüd maamatsi käest luba küsima!»
Pole kahtlustki, et ta väljendab kõigi piirissaarlaste vaateid.