Advokaat: Eesti täidab Euroopa vahistamismäärusi liiga püüdlikult

Jaanuari alguses tagasi koju pääsenud 39-aastane Neeme Laurits istus süütult Soome vanglas üheksa kuud vaid sel põhjusel, et Soome politsei leidis kolme hašišivedaja mobiilist tema telefoninumbri ja üks narkokuller valetas uurijatele, vahendab ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

Kohtunik: välisriikide kohtuid peab usaldama

Laurits anti kordagi üle kuulamata Soome riigile välja ning Eesti kohtunikke ega prokuröre ei huvitanud, et mehel oli kindel alibi – t a polnud juba viis aastat Soomes käinud ning veebruaris, kui hašišivedu toimus, oli ta veoautojuhina hoopis Rootsis ja Saksamaal.

Riigiprokurör Eve Olesk ütles, et tal ei ole võimalik Lauritsa kaitseks midagi teha ja kõiki oma ütlusi tuleb tal anda selles riigis, kes on tema suhtes välja andnud Euroopa vahistamismääruse. «Tema ütlusi siis kõrvutatakse kõikide muude asjas kogutud tõenditega ehk temale ju on endalegi kasulik, et võimalikult kiiresti läheks sinna riiki, kes otsib teda taga,» ütles Olesk.

Harju maakohtu esinaine Helve Särgava ütles, et tegu on usaldusküsimusega. «Ja kui tuleb nüüd selline taotlus, kus on näiteks, kas Soome, Rootsi või Prantsuse, ükskõik, milline kohtunik juba sellise käsu välja andnud, siis kuidas saaks meie eeluurimiskohtunik ka tõepoolest öelda, et kuulge, ma ei usalda seda kohtunikku,» rääkis ta.

Eesti üks teenekamaid vandeadvokaate Kaido Pihlakas vaidleb vastu ning väidab, et riik oleks saanud Lauritsa kaitseks midagi ära teha, kui uurijad oleksid ta enne soomlastele väljaandmist kas või korragi juba Eestis üle kuulanud ning vähegi kuulda võtnud, et mehel on enda süütuse tõestamiseks kaalukad tõendid.

Vandeadvokaati ärritab Lauritsa juhtum

«Jah, ma jään raudselt sellele seisukohale. Äkki võib-olla, et on teisi inimesi, kes ütlevad, et seda ei ole vaja, et see põhineb liikmesriigi kohtunike ja ametnike vastastikusel suurel usaldusel. Kuulge, me teeme palju asju. Meil on suur usaldus ka Kreekaga täna, aga kas me siis peame üldse mitte midagi kontrollima või ka kontrollime ja avaldame oma seisukohta?» rääkis Pihlakas.

Lauritsat Pihlakas ei tunne, aga Märjamaa mehe juhtum ajab staažika advokaadi närvi mustaks, sest talle ei mahu pähe, miks täidab Eesti riik nii püüdlikult Euroopa Nõukogu raamotsuse punkti, mis ütleb, et vahistamismääruste täitmine toimib üksteise suurel usaldamisel. Ehk kui soomlased ütlevad, et Laurits on tagaotsitav narkoparun, siis eestlased usuvad seda pimesi ja loovutavad oma kodaniku kiiresti ja vastu vaidlemata.

«Siin see viga ongi see, et see põhineb liikmesriigi õigustalituse ametnike suurel usaldusel. Usaldatakse. Ma arvan, et see õigusemõistmine ei pea nii käima. Ütlen selle julgelt välja, et lüüakse templeid alla. /…/ Sisuliselt ei saa arutada, kas on kuriteo toime pannud või ei ole. Ta võib ja peab kontrollima, seda ka raamotsus rõhutab,» rääkis advokaat.

Samal ajal ei taha aga püüdlik Eesti riik täita teist Euroopa Nõukogu raamotsuse artiklit, mis väga üheselt lubab oma alamaid enne välisriigile loovutamist üle kuulata.

«Kui see vahi alla võetav ja väljaantav isik ütleb: ei, ma ei ole seda toime pannud, kategooriliselt eitab, ta ei ole väljaandmisega nõus ja selgitab oma asjaolusid, siis tuleks ta üle kuulata ja need asjad peaksid kohe kohtusse minema. Kohtunik siis näeb. Ütleb: ei, ma ei ole olnud, mul oli alibi, ma olin nendega koos seal, teises kohas hoopis, siis kohus saab seda kontrollida,» selgitas Pihlakas.

Ülekuulamisnõuet on soovitud juba ammu

Advokaat ei tee tühje sõnu – juba 2007. aastal tegi advokaadibüroo Heta riigikogu õiguskomisjonile ettepaneku täiendada kriminaalmenetluse seadustikku ülekuulamisnõudega.

Pihlakas nentis, et kuigi Euroopa Nõukogu raamotsuse põhiprintsiibid on üle võetud meie kriminaalmenetlusse, ei ole otse öeldud, et väljaantav tuleb kohe üle kuulata, kuigi raamotsus ütleb, et seda tuleks teha. Tema sõnul võiks parlament kriminaalmenetluse seadustikku täpsustada  ja sätestada ülekuulamise kohustuse.

Ettepaneku seadust muuta tingisid näited elust enesest. Heta büroo on esindanud kaht inimest, kellest üks istus Norras narkokuriteos kahtlustatuna alusetult vanglas 210 päeva ning teine juveeliröövlina Itaalias süütult kolm kuud. Pihlakas on kindel, et kui uurijad oleksid nad enne loovutamist kordagi ära kuulanud ja nende alibit kontrollinud, ei oleks süütud inimesed kannatanud.

«Mis siis sellega juhtub veel edasi? Ega sellega see ei lõpe. Vanemad pidid ju võtma nende kulude katteks panglaenu, tagatised. Tänaseni ei ole nad sentigi saanud Itaalia riigilt,» ütles Pihlakas, kelle sõnul ei teata Eestis senini, kuidas ja kas üldse maksab Itaalia riik kompensatsiooni isikutele, kellelt on alusetult vabaduse võtnud.

Juveeliröövis kahtlustatud 21-aastase nooruki vastu oli ainsaks tõendiks see, et ta sõitis kurjategijatega samas reisibussis Itaaliasse sõbrale külla. Advokaadid nägid ligi aasta vaeva, enne kui itaallased 2008. aastal lõplikult oma veast aru said. Tänavu möödub sellest ebaõiglasest vahistamisest viis aastat, ent hüvitist pole süütu mees senini saanud.

«Seda protseduuri on väga keeruline ajada ja /…/ selles kulude osas, väljamõistmise osas oleks suur töö teha nendel meie poolt valitud kaaskodanikel, kes Euroopas tegutsevad. /…/ Euroopa Nõukogu peaks võtma (vastu – toim.) selle raamotsuse täienduse ja mitte piirduma kahe reaga. Et vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisega seotud kulud kannab see liikmesriik. /…/ Kui meie riik ju on võtnud omale põhiseaduses kohustuse, et ta kaitseb oma kodanikku, miks ta siis ei maksa?» küsis Pihlakas.

Kompensatsioon ja ülekuulamiskohustus

Tema ettepanekud on järgmised: kui Eesti riik on oma kodaniku loovutanud ja too välismaal õigeks mõistetakse, siis kompensatsiooni maksab Eesti ning selleks, et vigu vältida, peaks meie võimud oma kodanikke küsitlema, enne kui nad välja antakse. Neist viimasega on Pihlakasel plaanis uuesti rünnata riigikogu, sest viis aastat tagasi vastati talle vaikusega. See mõte tekkis tal uuesti «Pealtnägija» Lauristast rääkinud lugu vaadates, sest nii kannatanud inimesi on rohkem kui kaks või kolm.

Eesti riik on 11 aasta jooksul välisriikidele välja andnud üle 400 inimese, kellest õigeks on mõistetud üksnes kümmekond. Sellest hoolimata arvab Pihlakas, et parlament peab seadust muutma, sest parem kümme kurjategijat vabaduses kui üks süütu inimene alusetult vangis.

«Mina ei taha niimoodi Eesti vabariigi kodanikuna ja advokaadi ja juristina, et minu kaaskodanikke ekslikult võetakse vahi alla, tassitakse teise riiki, pannakse ta väga halba situatsiooni ja et me mitte midagi ei tee, mida meil võimalik teha on. Kuulame üle, see pole raske,» ütles Pihlakas.