Simmist tegid riigireetja kaotatud polkovnikupagunid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prokuratuuri videosalvestis, millel Herman Simm end riigireetmises süüdi tunnistab. «Mis tegu on tehtud, see on tehtud,» märkis Simm ülekuulamisel.
Prokuratuuri videosalvestis, millel Herman Simm end riigireetmises süüdi tunnistab. «Mis tegu on tehtud, see on tehtud,» märkis Simm ülekuulamisel. Foto: kaader salvestisest

Sisemisest tunnustamisvajadusest kannustatud Herman Simmi üks motivaator riigireetmisel oli iha tagasi saada kunagi kaotatud polkovniku auaste ja tõusta seejärel kindraliks.


Kui vaagida eile riigireetmises süüdimõistetuna 12 ja pooleks aastaks vangi saadetud Herman Simmi spiooniskandaali põhjuseid, tunduvad mitu neist sõna otseses mõttes jaburad. Näiteks 1995. aastal politseist lahkuma sunnitud kibestunud mehe soov end riiki reetes vähemalt kellegi silmis tõestada.

Lausa anekdootlik tundub aga 1980. aastate keskel valvekoondises töötades KGB usaldusisikuks saanud Simmi soov, et venelased taastaksid tema mundriau ja annaksid talle tagasi polkovniku auastme, mille mees Nõukogude Liidu lagunemise järel kaotas.
Müüs end odavalt

Et värskele agendile vastu tulla ja teda motiveerida, kinnitanudki Simmi kontaktisik, et reetur on tagasi polkovniku auastmes. Veelgi enam: et kinnitada tema teenete tähtsust Vene riigile, mängis luureteenistus Simmile koomilise stseeni, näidates talle arvutiekraanilt eriteenete eest antud tunnustava ordeni pilti.

Ent süües kasvab isu. Õige pea leidis venelastele virnade viisi infot ette tassinud Simm, et temasugune superagent vääriks siiski enamat. Ja andis mõista, et oleks aeg temast teha kindral. Vastavalt kõikide spioonilugudega kaasas käivatele blufilugudele kinnitasid venelased esmalt, et seegi polevat probleem.

Ent tegelikult ei võtnud Venemaa Simmi osas ametlikult ette mitte vähimatki. Väidetavalt anti viimaks talle endalegi mõista, et tema unistus polkovniku- ja kindralipagunitest on lihtsalt teostamatu.

Ainus, mida venelased tegid, oli see, et igal kohtumisel, mida oli aastas kolm-neli ja mis peeti alati Simmi töö- või puhkusereisil välisriiki, andis ärimehena esinenud kontaktisik Simmile info eest üle mõned tuhanded eurod.

Mis omakorda näitab, et Simm oli «odavmüügilt» hangitud agent, kellel oli NATO julgeolekukomitee liikmena juurdepääs kõige salajasematele materjalidele. Kapo suutis tõestada, et mees sai 13 aastaga kriminaaltulu 1,3 miljonit krooni, kuid tegelikud summad on ilmselt suuremad. Aastatega jagatult teeb see ligi sada tuhat krooni aastas ehk vähem kui 10 000 krooni kuus.

Kui venelased Simmile lõpuks tunnistasid, et lubatud aukraadid olid siiski vaid kelmikas bluff, oli mees end juba liialt sisse mässinud, et koostööd Venemaaga katkestada. Ja ega ta seda soovinudki.

Vastupidi: spioonikarjääri lõpus oli Simm juba innukam pool, kes pakkus vabatahtlikult materjale, mida ta võiks venelastele müüa. Spionaažimaailmas peetakse kõige paremaks agente, kes pakuvad vabatahtlikult nende kätte jõudvaid materjale, mitte ei oota tellimusi. Ja Simm oli sellise agendi musternäidis. Ehkki teadis hästi, et materjale pakkudes müüb ta end odavalt.

Omaette küsimus on, kuidas sai kaitseministeeriumis saladuste kaitsmise eest vastutav mees karistamatult töö juurest kõikvõimalikke materjale välja vedada. Riigisaladused jalutasid Simmi portfellis ministeeriumist välja nii paberile trükituna, mälupulgale või arvutidisketile salvestatuna kui ka fotoaparaati jäädvustatuna. Robustne? Tagantjärele tarkusena võib öelda, et lollikindel. Ka aitas Simmi tõik, et oli ta ju ise ministeeriumi valvekoer, kes saladusi hoidma pidi.

Venelase vääratused


Kuna Simm ei ole arvutiasjanduses kuigi osav, leiti paljud materjalid läbiotsimisel tema kodust ja suvilast, punaste templitega saladokumendid ja muud materjalid vedelesid laudadel ja riiulitel. Mis justkui kaudselt pidanuks tõestama ka tema abikaasa Heete süüd.

Kuidas Simm kontaktisikuga sidet pidas, jääb esialgu saladuseks. Tõe huvides tuleb vaid ümber lükata välismeedias levinud kuulujutt, nagu olnuks tal selleks kodus raadiosaatja.

Simmiga töötades tegid venelased paar viga. Näiteks ei arvestanud nad, et kord lõpeb Simmi ametiaeg kaitseministeeriumis. Nii aga mullu kevadel juhtus ja see oli väidetavalt ka oluline tegur Simmi paljastamisel. Sest tema kaudu hakkasid venelased otsima uusi residente. Ka siin tuli Simm appi – valis välja kaks kaitseministeeriumi ametnikku, keda saanuks šantaažiga tööle värvata.

See oli ka üks põhjus, miks riigireeturi jälgi ajanud kaitsepolitsei otsustas pärast pikka jälitustööd kotisuu sulgeda ja Simmi vahistada – et Vene välisluurajad ametnikele lähenemiskatseid tegema ei hakkaks.

Kas Simmil oli võimalus idapiiri taha putkata? Oli. Talle oli antud stsenaarium, mida teha, kui jalgealune kuumaks läheb. Ent väidetavalt oli see vaid segane jutt, millele Simm ei jõudnud isegi mõelda. Vahistamine tuli nii äkki.

Süü ja karistus

Kriminaalasi Simmi tegevuse uurimiseks algatati 26. mail 2008.

• Simm edastas 1995. aasta suvest kuni 19. septembrini 2008 Venemaa Välisluureteenistusele järgnevaid andmeid:
1) Eesti välissuhete riigisaladusi, riigikaitse riigisaladusi, julgeolekuasutuste riigisaladusi ning infrastruktuuri ja teabe kaitse riigisaladusi – vähemalt 4 piiratud, 1 konfidentsiaalse ja 19 salajase tasemega sisaldavat dokumenti;
2) välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide side- ja infosüsteeme, andmeturvet, (vastu)luuret ning kaitsepoliitikat puudutavat teavet – vähemalt 82 piiratud, 247 konfidentsiaalse ja 33 salajase tasemega dokumenti;
3) kogus ja edastas Eesti elanike andmeid ja teavet, millega saanuks neid kallutada riigireetmisele;
4) kogus ja edastas Eesti kaitsepoliitikat, kaitseväge, välissuhtlust ja turvasüsteeme puudutavat asutusesisest teavet – vähemalt 2908 dokumenti.

Tõendid on valdavalt elektroonilised. Simmi kodust ja suvekodust leiti riigisaladuse märkega dokumente ning fotoaparaadid, mälupulgad ja arvuti, mis sisaldasid edastatud dokumente.

Karistus
• Harju maakohus mõistis kokkuleppemenetluse korras Herman Simmi riigireetmises süüdi ning määras karistuseks vangistuse 12 aastat ja kuus kuud. Ka mõisteti Herman Simmilt riigi kasuks välja 20 miljonit krooni ning üle 1,3 miljoni kriminaaltulu.

Arvamus

Raivo Aeg
kaitse­politsei peadirektor

Kogutud süütõendite hulk ei hõlma kogu riigireetmist, mis sai alguse juba 1995. aastal.
Ühte motiivi pole võimalik välja tuua. Kindlasti oli olulisel kohal raha. Mingit rolli mängis Simmi minevik KGB usaldusalusena 1980. aastate keskel. Kolmas tegur oli tunnustamisvajadus; teadmine, et temast siiski sõltub midagi. Ning kui Simm pidi 1995. aastal politseijuhi kohalt lahkuma, tekitas see teatud kibestumist. Kokkuvõttes oli Simm seetõttu venelastega vägagi koostööaldis.

Küllap te kõik aimate, kui tõsiselt Vene pool selles kriminaalasjas meiega koostööd teeb.

Aleksander Toots
kaitse­politsei peadirektori asetäitja

Septembris toimus taktikaline muutus, kui Vene välisluure proovis residentideks värvata mitut Eesti elanikku, nende seas kahte kaitseministeeriumi töötajat, kelle kohta Simm oli andnud iseloomustavat infot.



Mõlemad Venemaa kontaktisikud kasutasid Simmiga suhtlemiseks ärikatet, kohtuti kolm-neli korda aastas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles