Nädalavahetusel juhtus taas mitu mereõnnetust, kus piirivalvurid pidid hättasattunuid päästma tõttama. ESS Kalev Jahtklubi ülem Mairold Metsaviir rääkis Postimehele, et väikelaevajuhtide koolituse nõrgim külg on kesine praktika.
Väikelaevajuhtide koolitaja: koolituse nõrgim külg on praktika
23. juuli 2012, 22:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäeva hilisõhtul sai häirekeskus teate merel ümber läinud purjega sõudepaadist Hiiumaal Hausma kandis. Pardal olnud neli inimest pääses õnnetusest eluga ja tõsisemate vigastusteta. Päev varem päästsid piirivalvurid Tallinna lahel uppumissurmast üheksaliikmelise seltskonna, kelle kaater täitus tõenäoliselt kõrge ristlainetuse tõttu veega ja vajus merepõhja.
«Inimesele võib ju asjad pähe tuupida, aga kui ta sellele vaatamata sõidab kategooriale mitte-vastavates oludes, siis keegi ei saa kätt ette panna,» kommenteeris ESS Kalev Jahtklubi ülem Mairold Metsaviir Hiiumaa juhtumit.
Tallinna lahe juhtumi puhul käitusid Metsaviiru väitel inimesed adekvaatselt – nad kutsusid korduvalt abi, kandsid päästeveste ja hoidsid vette sattudes kokku.
«Nad tegid kõik raamatu järgi,» lausus ta.
Politsei soovitab enne mereleminekut ja merel olles jälgida ilmateadet, veenduda laeva ja navigatsiooniseadmete tehnilises korrasolekus ja kontrollida, kas kaasasolevast kütusest piisab. Veenduda tuleb päästevarustuse olemasolus.
Mereleminekust tuleks teada anda lähedastele, kaasa võtta sidevahend, dokumendid ja kanda päästevesti.
«Suhtumine on muutunud. Kui ilm läheb kurjaks, siis pannakse päästevestid reeglina vabatahtlikult kohe selga,» rääkis Metsaviir. «Kümmekond aastat tagasi seda naljalt ei olnud. Vaid memmekad panid vestid selga.»
Ta rõhutas, et laevakapten peab tegema reisijatele selgitustööd, mid teha siis, kui juhtub õnnetus.
«Aga ükski kapten ei mõtle, et tema on esimene, kes üle parda kukub,» rääkis Metsaviir. «Selliseid õnnetusi on olnud küll ja küll, kui kapten on üle ääre kukkunud ja ülejäänud seltskond laiutab käsi. Ka Eestis on nii juhtunud.»
Metsaviiru sõnul juhtub kõige rohkem uppumisega lõppevaid mereõnnetusi siis, kui inimesed hülgavad laeva liiga kergekäeliselt. «Kui inimene siis suure hirmuga üle ääre hüppab, on temaga kõik,» lausus ta. «Laeva võib hüljata siis, kui on näha, et ta läheb alt ära.»
Kuigi mereõnnetuste arv on kasvanud – 2010. aastal toimus merel 179 päästejuhtumit, mullu 242 – antakse väikelaevajuhi tunnistusi vähem välja kui aastaid tagasi. Näiteks 2007. aastal anti välja 2055 tunnistust, 2011. aastal aga vaid 1454 tunnistust. Sel aastal on tunnistuse saanud 1068 inimest. Väikelaevajuhtide koolitusi viib läbi ka Kalevi jahtklubi.
«Tänapäeva koolituse kõige nõrgem külg on praktika,» rääkis Metsaviir, kelle hinnangul antakse väikelaevajuhi tunnistus liiga leebelt. «Praktikat ei ole – käiakse kaks kuud talvisel ajal kursustel, saadakse paar tundi paadisõitu otsa.»
Praktikasõidud koosnevad näiteks silda tulemisest-minemisest, püütakse kummipaadi peal poid.
«See ei asenda head merepraktikat,» rääkis ta. «Nõukogude ajal koosnes väikelaevajuhi koolitus etappidest – sa said roolimehe tunnistuse, siis kütsid ligi 300 miili, siis oli sul õigus minna koolituse mõttes järgmisele etapile, jälle õppisid ja tegid eksameid ja jälle tegid praktikat.»
Enne, kui anti luba näiteks pimedal ajal ja igasuguse ilmaga merele minna, pidi Metsaviiru sõnul läbima mitme-etapilise õppe.
«Tänapäeval seda pole,» kinnitas ta. Koolituste intensiivsus on erinev, kuid õpe jääb 2-3 kuu vahele. «Selleks, et täita seaduse norm, tõesti piisab, aga see, mida koolitus ei hõlma on mere mõistmine ja hea läbisaamine merega.» Tähtsad on kogemused ehk praktika.