Postimehe üleskutsele vastanud märkisid valdavalt, et ei ole ajateenistuses olles inimväärikust alandavat kohtlemist kogenud. Küll aga on erimeelsused kerged tekkima selle pinnalt, et osa igapäevaelust aega teenima tulnuid lihtsalt ei mõista kaitseväe distsipliini omapära.
«Meie rühm oli ühtne, keegi kellelgi turjas ei elanud. Kui keegi sai jamaga hakkama, vastutas terve rühm, vahel ka kompanii. Lühikese ajaga õppisime mida tohib ajateenistuses teha ja edasi meil probleeme ei tekkinud,» meenutas lugeja.
Tosin aastat tagasi kaitseväes teeninud Kert Tamm nentis samas, et usub väidetava alandamise osaliseks saanud ajateenijate sõnu.
«Kõlab üsna usutavalt oma kaitseväe kogemuse najalt. Endale ei juhtunud päris nii, aga eks seal oli ikka igasuguseid ajuhiiglasi, peamiselt küll allohvitseride tasemel. Pisemad võimuliialdused ja inimväärikuse alandamine oli täiesti tavaline ajateenijatest allohvitseride poolt. Mina muidugi teenisin aastatuhande vahetusel ja minu klassikaaslased, kes sinna üleajateenijaks jäid, on mulle väitnud, et asi olevat siiski võrreldes tolle ajaga paremaks läinud,» kirjutas Tamm.
«Loomulikult testiti ja pandi proovile sinu füüsist, psüühikat ja leidlikkust, aga otsest mõnitamist ei olnud kordagi,» kinnitas teine lugeja. «Samas - mõnele võib tunduda mõnitamise ja kiusamisena ka see, kui ei või käed taskus käia või suvalises kohas suitsetada.»
«Mina samuti ei märganud midagi sellist,» võrdles kolmas, 2007. aastal Viru pataljonis aega teeninu. «Teatud asju oli, aga ei midagi, mida ei elaks vabalt üle.»
Skandaali sattunud ohvitser paistis silma karmusega
Lugeja Sanderi väitel teenis ta läinud aastal Vahipataljonis praegu ajateenijate skandaali sattunud ohvitseri käe all.
«Teenisin ise möödunud aasta juulikutses Vahipataljonis, kaks kolmandikku ajast skandaalse kompaniiülema (tol hetkel kompaniiülema abi) juhtimise all, ning võin öelda, et tegemist on väga karmi distsipliini hoidva täieliku sõjardiga, kellest ajateenijad omavahel hirmujutte rääkisid ja öösiti õudukaid nägid. Üsna väikestele üleastumistele võis järgneda korralik motivatsioonitreening,» kirjutas Sander.
«Samas võin käsi südamel kinnitada, et ülekohtune ei olnud ta kunagi, ning ilmaasjata ta häält ei tõstnud. Tema standardid olid kindlasti teisest klassist, kui enamusel ülejäänud kaadrist, aga kui said, siis asja eest.»
Rumalad otsused
Lugeja Peeter ütles, et meelehärmi tegi tervise ohverdamine kaitseväeliste käskude täitmiseks. «Üks asi, mis ennast jubedalt häiris, oli tervise rikkumine rahuajal. Kas on vaja õhtul minna riviplatsile hümni laulma nokamütsiga (väljas -28 külma)? Korralik müts ja jope on olemas, aga ei - me oleme kõvad mehed meie neid ei kasuta.»
Jaagup meenutas, et ajateenistus valmistas noort ette sõjaolukorda mõistma. Ka seda oleks võinud näha inimväärikuse alandamisena.
«Minul esimene metsalaager ajateenistuses lõppes minu surma ja matmisega. Oli lahingtegevus. Kaks venda tegid nalja. Ühe nalja pärast olin ka mina nn surnud. Nn sõda sai läbi ja võeti kõik kokku. Olid kaevikud. Meid pandi telkmantlitesse ja maeti nii, pea maa-alt väljas. Üks ajateenija luges palve ja viis läbi nn matusetalituse. Kolm ajateenijat tegid kolm aupauku,» kirjeldas Jaagup.
«Osad tsivilistid võtaksid seda olukorda inimväärikuste alandamisena. Samas, meie võtsime seda õpetlikult ja ka huumoriga. Ajateenistuses on vaja head huumorisoont, muidu ei saa nii mõnestki asjast aru. Skandaalist endast tundub, et tänapäeva noorte psüühiline taluvuspiir on madalam. Varsti tuleb soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik välja avaldusega, et sõjaväes on füüsilise koormuse rakendamine lubamatu,» sõnas ta.
Teine lugeja märkis, et tänapäeva ühiskonna standardid on nii muutunud, et need satuvadki kaitseväega kergesti vastuollu. «Eks piirid ole erinevalt tõlgendatavad. Kui inimene ei ole elus kordagi põrandat pesnud ja ta ajateenistuses seisab fakti ees, et peabki päris ise sedasama põrandat, kus ta ka ise trambib, pesema, siis võib see osutudagi ülisuureks inimväärikuse alandamiseks.»