Mis te teeksite, kui Põlva bussile minnes küsiks Sebe bussijuht teie lapse käest passi või vähemasti ID-kaarti? Või siis Kloogaranna rongi juht? Saaksite kurjaks? Aga miks tigetseda – parem on probleem lahendada käepäraste vahenditega.
Kuidas lennukiga passile järele lennati
21. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reede hommikul enne koosolekut heliseb telefon eriti nõudlikult. Teisel pool on Saaremaa mees Märten Vaikmaa, laeva- ja paadiehitaja, muhe ja mõnus mees. Aga mure on Märtenil suur – ei saa pealinnast koju Saaremaale. No ise saaks veel kuidagi ja naine saaks kah, sest ID-kaardid on kaasas, aga pisipere omad on koju jäänud.
«Ma ei saa aru, milleks peaks pooleteiseaastasel olema Eesti riigi sees pass kaasas?» küsib Vaikmaa valju häälega pigem iseendalt.
Kui Vaikmaade pere Kuressaarest pealinna lendas, ei küsinud sealses lennujaamas neilt keegi ühtki dokumenti. Riigisisene lend ka ju. Reede hommik on aga hoopis teistsugune.
Saaremaale lennutava Estonian Airi check-in’i uksed sulguvad peagi ja pere peab tagasi ootesaali tulema, sest firma töötaja on avastanud, et pooleteise- ja nelja-aastastel lastel pole isikut tõendavaid dokumente kaasas.
Sellist seadust polegi
Kui ise lennukit omav ja harrastuslendurina aeg-ajalt taeva all ringi põristav Vaikmaa helistab ja uurib lennuametist, millega tegu, selgub, et sellist seadust pole, et siselennul peab dokumenti näitama.
Küll aga selgub lennufirmasse kõlistades, et tõepoolest on firma oma kundede jaoks sellise nõudmise kehtestanud. Vähe sellest. Vaikmaa pole lihtsalt piisavalt tähelepanelik olnud ja seda firma reisitingimustest lugenud.Aga mida siis ikkagi teha, kui tahaks tittedega koju saada? Vaikmaa peab nõu lendurist sõbra Tõnis Lepaga ja valmibki plaan, mis annaks au ja teeks reklaami igale lennufirmale.
Nimelt on Vaikmaa vaatamata luhtaläinud esimesele katsele otsustanud siiski rahvuslikku lennufirmat toetada ja oma pere Estonian Airi lennukiga Saaremaale pärale sõidutada.
Et seda teha, on aga vaja dokumendid Saaremaalt ära tuua. Nii ripubki Vaikmaa juba tund aega hiljem taas telefonitoru otsas ja teatab, et on kümne minuti pärast all. «Me lähme nüüd oma lennukiga Saaremaale, tule kaasa!»
Miks mitte, selleks ju reedene tööpäev ongi, et öelda kolleegidele, et ma käin korra ära ja tulen kohe tagasi. Riigiametnikud ei vaevu tavaliselt isegi tagasi tulema.
Ajalehega on see jama, et kui töötajad õhtuks toimetusse tagasi ei tule, pole tellijatel homme midagi postkastis ja siis helistavad nad kõik toimetusse ja siis võetakse need kõned vastu ja siis pole seetõttu aega järgmist lehte kah teha. Aga see selleks.
Ei möödu poolt tundigi, kui me kolmekesi Tallinna lennuväljal Vaikmaale kuuluvasse lennukisse ronime. Rihmad peale, klapid pähe, uks kinni. Side lennujuhiga. Ja minek!
Beech A36 Bonanza ronib vapralt lennuvälja kohale ja jätab Tartu maantee viadukti ummiku selja taha. Ülemiste järv magab jääkaane all, kole ja suitsune linn vajub ära paremale taha.
Tited kaasa ei saa
Vabadus! Vaikmaa teeb väikse ringi, et mööduda Männiku polügoonist, kust ei tohi täna ohuala tõttu üle lennata – ilmselt kõmmutavad seal sõjamehed –, ja juba sätibki ta autopiloodi otse Saaremaa peale.
Vaikmaa seletab, et tal on lennuvälja luba, millega võib ta lennukisse terariista, kas või kirve kaasa võtta, aga nagu näha, paar titte on ilmselt hoopis ohtlikumad. Aga näed, asjast on kasu ka – lennuilm on ilus, pilved kõrgel ja palju mõnusam on ju ise lennata. On ikka tore Estonian Airi klient olla!
Neljakümne minuti pärast paneb Bonanza rattad saarel maha ja teist korda neljakümne minuti pärast on Vaikmaal passid kodust ära toodud.
Lennuk tõuseb taas kergelt uduvinasse mähkunud rannaga Saaremaa kohale taevasse ja lendame kodu poole. Peagi võtab Vaikmaa taas ühendust Tallinna lennujuhiga.
Pärast ettekannet nendime, et meie üle 300 kilomeetri tunnis lendava lennuki tiibade alt möödub iga hetk mingi kohalik omavalitsus. On aga suur riik. Lennujuhtimisele piisab küll ainult kolmest piirkonnast, mis kogu riigi taevas eri tasandeid kamandab.
Aga juba samal õhtul on Vaikmaa õnnelikult teel koos naise ja lastega, passid taskus, ja reisib suure Estonian Airi lennukiga kauge Saaremaa kodu poole.