Uutes demokraatiates ongi üks põlvkond, kes peab oma naha turule viima. Siis ei olnud mahti kaalutleda, kuidas otsused pärast pressiteates välja paistavad, vaid tuli mõelda, välja öelda ja tegutseda. See oli taastatud Eesti Vabariigi esimene poliitikute põlvkond, riigikogu VII koosseis.
Põhiseaduse projekti peamine autor ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) esinumbrina 20 aasta eest kandideerinud Jüri Adams tunnistab, et pärast seda kui 1992. aasta juuni keskel oli vastu võetud uus põhiseadus, algas üks ülepea tormamise periood.
«Sellist poliitika tempot pole Eestis kunagi olnud ja kellelgi, kes läksid tol ajal valimistele, ei olnud ööl ja päeval vahet,» tõdeb Adams. Tegutseda tuli kohe, kuigi oskusi ja raha oli vähe. Näiteks said ERSP valimisplakatid ja muud valimistrükised võimalikuks vaid seetõttu, et trükipaberiga aitas soomerootslaste Rahvapartei.
Kahe ja poole suvekuu sisse jäi kogu valimiskampaania, rääkimata valimisnimekirjade koostamisest. «Hullumaja,» meenutab Adams. Selles olukorras ei olnud aega välja töötada põhjalikke valimisprogramme. Keegi ei lubanud pensionitõuse või lapsetoetusi. See ei olnud toona mõeldav.
Nagu enne 1940. aastat
Adamsi sõnul polnud üksmeelt, milline peaks tulevane Eesti olema. Oli neid, kes ei osanud tahta muud, kui et jätkuks väheste parandustega Nõukogude Eesti. Leidus ka neid, kes uskusid, et nii kui taastub Eesti Vabariik, on kõik nagu enne 1940. aastat. «Eesti riik peab olema vaba. Aga millised peaksid olema üleminekureformid, täpselt ei teatud ega suudetud kokku leppida,» nendib Adams. ERSP valimisloosungiks sai «Eesti tuleb tagasi».
Tagasi kodumaale tuli USAst ka Jüri Toomepuu. «Mingit kahtlust minus polnud,» räägib ta. «Vabadussõja vaimus kasvatatud vabadussõjalase pojana teadsin, et kätte oli jõudnud aeg, kus ma pidin tegema oma sünnimaa hüvanguks rohkem, kui lugejakirjade saatmine USA ajakirjadele ja telegrammide saatmine kongressi liikmetele.»
Ühe nädalaga lõi Toomepuu valimisliidu Eesti Kodanik ja mõni minut enne tähtaega andis valimiskomisjonile kandidaatide nimekirja. Töötu pensionärina otsustas ta, et üle 500 dollari kampaaniale ei kuluta.
«Ega ma päriselt uskunudki, et valituks osutun,» muigab praegu Florida päikese soojust nautiv Toomepuu. Ta sai 16 904 häält ehk 54 protsenti valimisliidule antud häältest ja osutus valituks 4,6 isikumandaadiga.
Tänu sellele sai riigikogusse Toivo Uustalo, kes kogus ise vaid 51 inimese toetuse. See on siiani väikseim häältearv, millega on riigikokku pääsetud. Nähtust, kus palju hääli saanud kandidaadi tõttu osutuvad valituks ka väga vähe hääli saanud kandidaadid, on aga hakatud nimetama «Toomepuu efektiks».
Kella ei vaadatud
Toomepuu ei andnud lubadusi, ei pakkunud suurepärast valimisprogrammi. Ameerikaliku stiiliga valimiskampaaniat tehes käis ta kõnekoosolekult teisele, külastas üht kultuurimaja teise järel ja saalid täitusid.
«Rääkisin põhimõttest, et oma haavatuid maha ei jäta,» ütleb Toomepuu. «Selgitasin, et peame ühinema kodumaa ülesehitamise pühas töös ja hoolitsema selle käigus ka oma isade ja emade, oma vanaisade ja vanaemade eest, kellel võib vaba turumajanduse tingimustes olla vaja ühiskonna tuge.» Ta rääkis, et peame hoiduma uusrikaste klassi tekkimisest, mille ilminguid oli juba näha.
Kui valimised olid läbi, siis algas Toompeal aeg, kui kella ei vaadatud. Kolmapäeval, kui arutati ainult valitsuse eelnõusid, oli erandiks see, kui ära mindi enne kella 20, haruldus, kui koju jõuti südaööl, ja reegel, et Toompealt lahkuti öösel kell 2-3.
Nii näiteks ütles riigikogu juhataja Ülo Nugis kell 5.30 hommikul: «Kui te arvate, et ma jään üksi siia saalis istuma, siis te eksite. Ettekandja jääb ka.»
Mõõdukate nimekirjas 1992. aastal oma poliitikuteed alustanud, kõigil hilisematel üldvalimistel kandideerinud ja ka Toompeale pääsenud (esimesel korral küll asendusliikmena) sotsiaaldemokraat Eiki Nestor tunnistab, et entusiasmi ja kobamist, kuidas võiks poliitikat teha, oli toona meeletult.
Praeguseid mõttemalle arvestades oli kindlasti ka palju naiivsust. Nii näiteks oli Mõõdukate nimekirjas vaid 49 nime. Lihtsalt ei tuldud selle peale, et võiks kokku panna vähemalt 101-liikmelise nimekirja, kasvõi 300-nimelise, et iga võimalik lisahääl kohti juurde võidaks.
20 aastat tagasi transpordiametühingu juhiks olnud Nestori tõi poliitikasse Marju Lauristin. Nestor rääkis talle, milliseid tööturu seadusi oleks tarvis ja Lauristin küsis: «Aga kes need valmis kirjutab?» Kuna Nestor vastata ei osanud, ütles Lauristin: «Sina kirjutad!»
«Olin siis ja olen ka praegu lihtsameelne,» räägib Nestor. «Ma tõesti uskusin, et riik ei ole valitsus või riigikogu, vaid ongi ühendused, seltsid, vabakonnad. Et enda eest seista saab ka väljaspool riigikogu.»
Kõige enam ehmataski Nestorit Toompeale sattudes see, et asjade kohta, millele ta polnud kunagi mõelnud, küsiti tema arvamust. «Ma tõesti ei teadnud midagi arvata!» ütleb ta. «Kuu või poolteist hiljem leidsin, et mul võiks ka näiteks omandireformi teemal vastus olla.»
Nestori kinnitusel ei saa praegu ükski erakond lubada riigikogus endale seesugust irooniat ja musta huumorit, millega vürtsitasid võimumäe elu kuningriiklased. Näiteks nõudis riigikogu kodukorraseadus, et eelnõu lugemise katkestamisel määrab täiskogu uue jätkamise aja. Ja ebameeldivaid eelnõusid katkestati pidevalt.
Seisis siis kord riigikogu ees üks siseminister nõrgalt ette valmistatud seaduseelnõuga ja kuningriiklased tegid ettepaneku lugemine katkestada. Kui kauaks? «Kuni uue ministri määramiseni.» Seda hääletati ja läkski läbi.
Läbi ei läinud aga 1992. aasta valimistel kõige esimese kandidaadina süümevande andnud valimisnimekirja Halastus esinumbri Harri Kingo plaan riigikokku jõuda. Sõnum oli tal vägagi tänapäevane: saata noored välismaale õppima ja tööle, et nad tooksid maksud vaesele kodumaale. «On möödunud 20 aastat, noored on läinud välismaale, aga riik sellest suurt kasu ei saa,» tõdeb ta.
Kuu aega hiljem, 21. oktoobril 1992 tuli võimule esimene kolmikliit: ERSP, Isamaa ja Mõõdukad. Peaministriks sai 32-aastane Mart Laar.