/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
Postimehega politseinikevastasest vägivallast rääkinud siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsleri Erkki Koorti jutust selgub ministeeriumi rahulolematus justiitsministeeriumi alluvusse kuuluva prokuratuuri tööga ning muuhulgas nimetab ta naeruväärseks Viljandis politseinikke peksnud kambale määratud karistusi.
Siseministeeriumilt kui julgeolekupoliitika korraldajalt lihtsalt peab küsima, mida te olete teinud seoses politseinikevastaste rünnakutega? Me oleme olukorras, kus pooled politseinikud ei vaevugi enam nende suhtes toimunud rünnetest teatama.
Esimesed signaalid, et tunnetuslikult on tekkimas probleem ja rünnakute arv suureneb, tulid meile juba 2010. aastal. Seetõttu analüüsisime politseinikevastaste rünnete mahtu aastail 2006–2011. Postimehes sel nädalal avaldatud sisekaitseakadeemia lõputöös analüüsiti politseinike vastu toime pandud rünnetest teatamist. Pole uudis, et politseitöös on palju rutiini ja ebameeldivaid kogemusi. Mis seal salata – kui üle ühe tüübi, kellega sa tööalaselt mitte just kõige mugavamas ja meeldivamas situatsioonis tegeled, ütleb sulle paar neljatähelist sõna, siis lõpuks sa kas harjudki ära või siis lähevad sul närvid täiesti läbi.
On hakanud kõlama väited, et politseiniku ründamine peaks õigusemõistmises olema käsitletav täiesti tavapärase tavakodaniku ründamisena. Mina sellega nõustuda ei saa. Iga rünnak väärib hukkamõistu, aga politseiniku ründamine on rünnak kogu ühiskonna vastu.
Kui ühiskonnas võtab maad seisukoht, et taolised rünnakud ongi normaalsed ja neid ei peagi üldisest statistikast eristama, siis ühel hetkel ei saa me end enam millegi suhtes turvaliselt tunda.
Tegemist ei ole kitsa juriidilise kaasusega kriminaalõiguse loengus, kus laual on kümme rida teksti, soe ruum ümberringi ja turvaline keskkond, ning siis spetsialistid arutavad selle üle. 75 protsenti politseinikevastastest rünnetest toimub tänaval, kus ei ole soe ja mõnus keskkond.
Ühiskond ei saa siin jätta politseinikku kaitseta ja öelda, et see on väheoluline õiguslik nüanss, kas politseinik teatab enda ründamisest või mitte. Ja kui teatab, siis võtab menetlus aega aastaid ega jõua lõpplahenduseni. On arusaadav, et politseinik pole huvitatud kannatanuna kaks aastat kohtus käima ja nägema, kuidas tema ründaja endiselt vabaduses on ja talle kohtusaalis näkku naerab. Kui ta üldse kohale suvatseb tulla. Ühesõnaga, kiire menetlus sellistel juhtudel on vältimatu.
Politseinikel on rünnakutest teatamata jätmisel kaks põhjendust – nad ei tunne ülemuste toetust ja karistused on tühised. Kas ministeerium on üldse saatnud politsei- ja piirivalveameti juhtidele sõnumi, et te peate oma inimesi toetama? Kas te olete justiitsministeeriumile kurtnud muret, et prokuratuur võtab selliseid ründeid liiga kergelt?
Prokuratuuri töösse ja kohtupraktikasse me võimulahususe huvides sekkuda ei saa. Teisalt oleks väga kummaline öelda politseijuhile, et kuule, sa pead oma inimeste eest seisma. Ma arvan, et seda ei pea ühele juhina käituvale ja mõtlevale inimesele ütlema, ta peab sellest ise aru saama.
Ometi politseinikud kurdavad ülemuste osavõtmatust.
Igal konfliktil on kaks osapoolt. Kindlasti on juhtumeid, kus politseinik ei ole käitunud kõige korrektsemalt, ja mis seal salata, juhil võib tekkida kahtlusmoment, kas politseinik võis oma käitumisega konfliktiks ise põhjust anda. Seda ei saa välistada. See on minu meelest üks põhjus, miks sellistesse teadetesse suhtutakse ettevaatlikult.
Teisalt olen ma muidugi nõus, et oma töötajaid peab igal juhul toetama, kui nad on õiguspäraselt käitunud. Olenemata politsei kõrgest usaldusväärsusest, kui juhtub, et politseil ei ole üleüldist autoriteeti, on see ühiskonnale suur probleem, sest see näitab austuse kadumist ka riigi suhtes tervikuna.
Viljandi juhtumi taustal ja politseipeksjatele antud leebetes karistustes on õiglustundest lähtudes sees suured käärid. Ometi ei näe ma diskussiooni teemal, kus läheb prokuratuuri puhul piir kokkuleppe ja üldmenetluse vahel ning miks läks prokuratuur Viljandis nii kõneka sündmuse puhul taas kord kergema vastupanu teed?
Mina kui kodanik olen sellega sada protsenti nõus. Ka minu jaoks ei olnud see lahendus samamoodi õiguspärase ootusega vastavuses. Need karistused olid naeruväärsed, aga seda otsustab lõppkokkuvõttes ikkagi kohus. Samas on siseministeeriumil raske midagi muuta või ette kirjutada. Kohus kui sõltumatu õigusemõistja on sellise otsuse langetanud. Ja kui prokurör on läinud kokkuleppemenetluse teed, siis Eesti kohtusüsteem sellist otsust edasi kaevata ei võimalda.
Pikemalt loe Postimees Plussist või tänasest Postimehe paberlehest.