Hantõ-Mansiiski linna serval asuva kuusemetsaga piiratud oru serval seisab viis püstkoda, milles ühest kostab veniv handikeelne laul ja loits.
Karu peied avavad põhjarahvaste maailma
12. juuli 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Õnn-nee…» alustab järgmist värssi kasetohust maskiga ning halli rüüd kandev vanem meesterahvas, kes püstkojas kõndides odakujulist puutoigast rütmiliselt vastu vaibaga kaetud laudpõrandat kopsib. Laulul ei näi lõppu tulevat. Äkitselt jääb mees vait ning kaob püstkojast välja.
Sisse jäävad vaid pahemal pool reas istuvad handinaised koos mõne juhusliku pealtvaatajaga. Paremal pool istuvad mehed. Meesterivi lõpus seisvale lauakesele on asetatud präänikuid, küpsiseid ja komme ning konjakit ja teed.
Peo peakangelane lebab püstkoja tagumises paremas nurgas. Siidi rätiku ning rahvusornamentide ja müntidega kaunistatud karu, pea käppade vahel.
Tegu on muistse rituaaliga, mida reeglina viiakse läbi seitsme aasta tagant või karu kättesaamise puhul, et lepitada karu hing teda küttinud jahimehega. Peiedel lauldakse, tantsitakse, mängitakse pilli ja etendatakse näidendeid.
Olenevalt looma soost kestavad mängud neli või viis ööpäeva. Püstkojas etendub justkui tagurpidi maailm – päev vahetub ööga ning osalised riietuvad spetsiaalsetesse rüüdesse ja maskidesse.
Mängud algavad iga päev lõuna paiku karu äratamise lauluga, mil siidi rätik tõstetakse karu silmadelt ära, ning lõppevad vastu hommikut naiste tantsu ja karu magamamineku-lauluga. Peale naiste tantsu on rituaali läbiviijateks eranditult mehed. Riituse lõpus tulevad esitusele ka niinimetatud keelatud laulud, mille ajaks tuleb naistel ja lastel püstkojast lahkuda.