Tegin tol päeval kana-ingverisuppi. Supp oli valmis keedetud, kana välja õngitsetud ja maha jahutatud. Siis hakkasin liha tükkideks lõikama, et seda supi sisse tagasi panna.
Aukartus elu ees
19. juuli 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja mu nelja-aastane tütar Marta tuli appi.
«Kas sulle kana nahk ka maitseb?» küsisin ma.
«Kas see on kana nahk?» Ta jäi seda vaatama ja katsuma. Siis katsus oma nahka.
«Jah, ja see on kana liha.»
Seepeale ei öelnud tüdruk mõnda aega midagi. Vaatas aga mu käsi, mis kana tükeldasid.
«Kas see on seesama kana nagu filmis?» esitas ta armsa linnalapse-küsimuse.
«Jah, see kana suri ära.»
«Emme, aga ära lõika teda noaga, tal võib verd tulla!»
Alles hiljuti olin ju ise last noaga mängimise eest hoiatanud – tuleb veri ja saad väga haiget! Nüüd üritasin teda rahustada: «Siit ei tule verd, ja ära karda, sellel kanal ei ole valus, ta on juba surnud.»
«Aa.»
Vaatasin ta suurtesse maailma mõista püüdvatesse silmadesse ja tundsin, et mul endal hakkab kanaisu ära minema.
«Aga miks ta ära suri?» küsis Marta.
No kas ma peaks lapsele seletama, et kana tapeti sellepärast, et meie saaks ta ära süüa?... Niisugune see argielu pedagoogika on. Mõtled, et oled enam-vähem valmis, aga siis avastad end jälle uuest olukorrast, kus sa ei tea, mida valida. Küll küsib ta keset poodi kõva häälega, et kas see kurja näoga tädi on nõid. Küll uurib filmi vaadates, et emme, mis tööd sõdur täpselt teeb. Või: emme, kas suured inimesed ka pahandusi teevad? Mida ma vastan? Parema meelega vajutaks nupule ja paneks lapse kinni, kuni õige ja ideaalse vastuse välja mõtlen... Aga elu pole arvutimäng, mida saab kinni panna või uuesti proovida. Valida tuleb kohe.
Mina valisin tol päeval kiirelt valetamise. «Ma ei tea, kuidas kana ära suri! Kui meie ta poest saime, siis ta oli juba surnud.»
Oma spontaansuses oli mu selgitus meie tsivilisatsiooni kohta vist tegelikult rohkem rääkinud, kui ma alguses aru sain. Niimoodi me ju ka ise endale iga päev ütleme (või valetame): meie ei tea midagi! Kui meie poodi jõudsime, oli see loom juba surnud. Enamasti polnud tal enam looma nägugi peas, ta oli hoopis roosa vorst või vähemasti anonüümne, mitte kellelegi kuuluv kints...
Ajasin sel teemal hiljuti juttu mehega, kes elab maal, loodusega võimalikult ühes rütmis. Ta ütles, et tappis kana, et saada endale õigust liha söömiseks – sest see õigus peaks olema vaid neil, kes ise tappa julgevad. Aga meie ajastu inimesed on moodsalt võõrandunud oma lihatoidu allikatest. Jah, maal ökoelus võib küll sõstra põõsalt ja õuna puust noppida, aga liha tuleb aina enam poest, ja kaugemale me igaks juhuks mõelda ei taha. Internetis, näiteks www.peta.tv me loomakaitsjate filme tapamajade argielust vaadata ei taha. (Kuigi samas, need vähendavad lihaisu küll päris tõhusalt, olen proovinud. Samamoodi ajas omal ajal maa-lapsepõlves nähtud verivorstitegu lihaisu tükiks ajaks ära.)
Tol päeval pidin ma oma last veenma, et ta ikkagi kanasuppi sööks. Kasvavale kehale on liha vaja, väidavad nii peavoolumeditsiin kui ka mu vanaema. Ei ole minustki kellegi täisvegetaarlaseks pöörajat. Jah, me sööme. Aga me võiks vähemasti ausad olla ja endale tunnistada: see anonüümne poest leitud kints suri – ja elas – meie pärast.