Enn Soosaar: Ukraina – Euroopa tulevikuarengu veelahe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui seame pingeritta Euroopa viis suuremat riiki elanike arvu ja territooriumi ruutkilomeetrite järgi, saame kaks jada. Esimene: Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia, Ukraina. Teine: Ukraina, Prantsusmaa, Hispaania, Rootsi, Saksamaa. Meie kandi kõige suurem riik Venemaa laiutab teatavasti kahes maailmajaos.
Ukraina ei kuulu Euroopa Liitu ega NATOsse, kuid on nelja liikmesmaa maismaanaaber. Laialilaotatud kaart näitab, et Ukraina asub suhteliselt lähedal Vana Maailma hüpoteetilisele keskpunktile, palju lähemal igatahes kui enamik teisi siinseid riike. Oluliseks tegijaks idapoolses Euroopas sai praegune Ukraina kümnenda sajandi lõpul, kui Kiievi vürstiriigis võeti vastu ristiusk.
Juulikuu viimasel nädalavahetusel tähistati Kiievis selle suursündmuse 1020. aastapäeva. Teiste hulgas osalesid pidulikel tseremooniatel ja pidasid kõnesid, tegid avaldusi Hommikumaa kiriku kaks kõige tähtsamat: Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos, õigeusklike primus inter pares, ja Moskva patriarh Aleksius.
Loomulikult ei möödunud seegi tähtpäev Moskva ja Kiievi vahelise nägeluseta. Üks süüdistab ühte, teine teist. Tegelikult on tüli kahe vennasrahva vahel hoopis sügavam ning tõsisem kui jagelemine ajalooprioriteetide üle. Möödunud kuul tuli president Juštšenko taas välja ideega koondada Ukraina õigeusklikud ühte kirikusse, mis oleks Moskva patriarhaadist sõltumatu ja autokefaalses ühenduses Konstantinoopoliga. Ta läks isegi nii kaugele, et palus Bartholomeost õnnistada Ukraina iseseisva kiriku loomist.
Kas asjast saab asja, on iseküsimus. Mitmed kardavad, et Ukraina ortodoksid on suurühinemise jaoks liiga killustunud ja seal ülemkarjatseb liiga palju jõulisi ning isemeelseid metropoliite. Ka ei ole selge Konstantinoopoli patriarhi lõplik seisukoht. Ta ei taha ilmselgelt skismat Moskvaga ja kinnitas Kiievis, et kiriku ühtsus «ületab kõik poliitilised ja usulised eesmärgid».
Ent läheb, kuidas läheb, Moskva ilmalikke ja vaimulikke valitsejaid ärritas ainuüksi teadmine, et «keegi» peab plaani «oma usklikke» Vene kiriku patronaaži alt lahti lõngutada.
Algus ei ennustanud ohtu. N Liidu varemetel säilitasid kohalikud kommunistid võimu. Ukraina kuulutas end iseseisvunuks, astus SRÜsse ja lasi asjadel olla ning minna, nagu vaja. Ent midagi, mida suur naaber ei mõistnud kartagi, hakkas idanema ja lahvatas oranžrevolutsioonis. Nelja aasta tagused sündmused märkisid murdepunkti. Tagasiteed mitu sajandit väldanud staatuse juurde ehk jätkamist Moskva vasalli rollis ei ole ega tule.
Baltimaade äraminek, millega Kreml pole siiamaani leppinud, on siiski väike kaotus ähvardava väljavaate kõrval, et Ukraina tunneb ennast iseseisvana alles siis, kui on vabanenud ajaloolistest sõltlassuhetest Venemaaga. Ameerika mõjukas politoloog Zbigniew Brzezinski tõdes juba üheksakümnendatel, et Ukrainast saab Venemaa tuleviku võti. Kui Moskval ei lähe korda Kiievile käpp peale panna, muutub impeeriumi restauratsioon erakordselt raskeks, kui mitte võimatuks.
Eesti välisministeeriumi seisukoht on üheselt lihtne. Ukraina tuleb «esimesel võimalusel» inkorporeerida Lääne struktuuridesse – NATOsse ja Euroopa Liitu. Mitmed meie vanemad ja suuremad partnerriigid eelistavad talitsetumat lähenemist.
Tõsi on see, et pöördeaasta mitmed lubadused ning lootused pole täitunud. Tipp-poliitikute kraaklemine riigipiruka, parlamendikohtade ja presidenditooli pärast on arusaamatu ning vastik. Ettevalmistus Lääne-integratsiooniks lonkab mõlemat jalga. Aastad aga lähevad.
Teisalt on iseolemise tahe tugevnenud. See julgustab. Nüüd pruugib isegi Vladimir Putini omaaegne trumpkaart, uueks ataman Bogdan Hmelnõtskiks plaanitud Viktor Janukovitš rahvusretoorikat nii ühemõtteliselt, et Moskvas sarjatakse tedagi. Sõltumatusepisik on tunginud Ida-Ukrainasse ja nakkuskolded laienevad.
Ukraina on pindalalt Euroopa suurim, rahvaarvult viies riik. Geopoliitiline asend tõstab ta lisaväärtust kontinendi arengu otsese mõjutajana. U-kraina tähendab Piiriäärne. Ja seda too riik on, nii Brüsseli kui ka Moskva poolt vaadatuna.
Leping, nimetatud assotsiatsioonileppeks, ELiga tuleb. Üle kivide ja kändude tuleb ka NATO liikmesuse tegevuskava MAP. Nii olulise Piiriäärse üksi jätmine kätkeb liiga suurt riski. Venemaa säärase asjakäiguga mõistagi ei lepi.
Mis edasi saab, s.t kas iseseisev Ukraina suudab ennast muuta liitumiskõlblikuks ja kas ta kutsutakse – näiteks XXI sajandi kahekümnendatel aastatel – ühinema nende suurorganisatsioonidega, pole kaugeltki kindel. Ent ükskõik, kumba suunda Ukraina kaldub, avaldab ta igal juhul mõju Euroopa lähikümnendite kujunemisloole.
P.S. Kirjutasin tolle loo vahetult enne Gruusia sündmuste ägenemist. Viie-päeva-sõda lõppes relvarahu väljakuulutamisega ja loodetavasti ei panda kahureid uuesti kõnelema. Seda enam pöörduvad Euroopa pilgud Ukrainale. Seegi on sõnakuulmatuks muutunud riik, mida Moskva tahaks oma mõjusfääri tagasi saada. Gruusiaga võrreldes on Ukraina kugistamist vajava tükina üle kümne korra suurem ja asub ELi pealinnadele hoopis lähemal. Nii et kerge Kremlil olema ei saa. Kimbutamisi ning kraaklemisi need seigad paraku ei välista.