Traadi eepiline jõgi voolab

Rein Veidemann
, TLÜ professor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mats Traat raamatu «Sarviku armastus» esitlusel möödunud suvel.
Mats Traat raamatu «Sarviku armastus» esitlusel möödunud suvel. Foto: Liis Treimann

Rahvuskirjanduse elujõu määrab ära see, kui tundlikult ja sügavalt suudavad  väljendada selle rahva hinge tema luuletajad ning  kui avaralt ja mitmekülgselt kujutada selle rahva ajalugu ja saatust tema prosaistid.

Lahkunud Jaan Kross oli suurmeister nii luules kui ka proosas. Seda oli ka Bernard Kangro, kes rohke luule kõrval kirjutas terve sarja Tartu-romaane, lisaks veel romaan-triloogiaid ja diloogiaid pagulaste elust.


Kuigi Karl Ristikivilt on vaid üks – seevastu võrratu luulekogu «Inimese teekond» – on ta eesti kirjandusloos samuti kinnistunud Tallinna-triloogia ja kolme ajaloo-triloogiaks koondatud romaanisarjaga.

Kõnelemata siinkohal Uku Masingust, kelle nii luules kui proosas mäekõrguse loomingu avastamist jätkub mitmele lugeja- ja uurijapõlvkonnale.


Avatud romaan


Võrdsena nende kõrval seisab ka luuletaja ja tõlkijana juba nelikümmend kuus aastat eesti kirjandusilma mõjutanud Mats Traat, kelle seni üheteistkümnesse romaani mah­tunud/hargnenud Palanumäe-epopöast on nüüd ilmunud nelja romaani ja romaan-proloogi koondav esimene köide.


Raamatu kirjastanud Ilmamaa nõukogu esimees Hando Runnel kinnitas siinkirjutajale, et jõuludeks jõuab lugejateni ehk ka juba teine köide, mille toimetamine olevat lõpusirgel. Sarja kolmas köide jääb aga kindlasti juba tulevasse aastasse, seda enam, et autoril on veel tsüklit lõpetava romaani kirjutamine pooleli.


Lõpetamise koha pealt peab üldse ettevaatlik olema. Traat, kes ise nimetab sarja avatud romaaniks, aga ikka vaid üheks romaaniks – eeskujuks romaaniteoorias kasutusel olev «jõgiromaani» mõiste – vastab küsimusele sarja edaspidise kulu kohta krutskiga: «Kui see on jõgi, eks siis võib see veel kaks- või kolmkümmend jagu edasi kulgeda.»


Praeguseks ilmunud 11. köitega on Traat jõudnud Palanumäe talu saatust jälgida ja vahendada 19. sajandi lõpukümnendeist 1930ndate lõppu. 2006. aastal Loomingus trükitud «Naised ja pojad» finaalis sünnib epopöad läbivale peategelasele Hendrikule üheksas poeg, tema üheteistkümnes laps.


Erinevalt Tammsaare «Tõest ja õigusest» – aga just Tammsaare Vargamäe-epopöaga sobib Traadi Palanumäed võrrelda –, mille teine köide viib juba linna, on Traat püsinud kõik senised 11 raamatut keset maad. «Aga eks poisid ükskord ikka linna lähevad,» poetab kirjanik vihje tulevase raamatu (raamatute) võimalikust sisust.


Esimese köite neli jagu juhatab sisse romaan «Puud olid, puud olid hellad velled» (1979). Köite toimetaja ja järelsõna kirjutaja Mari-Liis Tammiste põhjendab «Puude» kaasamist tegevuspaiga samasuse, aga ka osa tegelaste kordumisega järgnevates jagudes.


Lisaks on«Puudes» otsekui seemnes varjul kõik kolm Traadi poolt edaspidi kasutatud ajavormi: ajalooline (olustikuline), mütoloogiline ja eksistentsiaalne aeg. 


«Puude» alguslause «Et see võis nii minna, seda ei aimanud keegi» on sama tähendustiine nagu «Tõe ja õiguse» loojakul mäkke tõusmist kirjeldav esimene lõik.


Jutustaja otsekui teaks loo lõppu, mida ajaloos juhuste meelevallas ja surmast piiratud inimlaps ise ei suuda aimata. «Kogu mäest ei käinud kellegi jõud üle», kõlab romaanitsüklit ennast alustava esimese jao «Võim» alguslause, otsekui korrates «Puude» eksistentsiaalsust.


Ja kuigi edaspidi domineerib psühholoogilis-realistlik elukujutus, põimub jutustaja vaatepunkti aeg-ajalt mütopoeetilisi kujundeid ja eksistentsiaalse teadvuse tähiseid.


Õndsuse okkaline tee


Selline ajakäsitus võimaldas Tammsaarel ja võimaldab Traadilgi ühelt poolt tõusta ajaloolise aja kohale, teiselt poolt elada ja kannatada koos oma tegelastega.


Nii Vargamäe Andres kui Palanumäe Hendrik otsivad oma maa- ja taluihaluses õndsust. Talu peab olema lunastuseni viiv taevatrepp. Peremehe seisusest otsitakse vabadust. Ometi ei saa see olla lõplik, sest kohustused talu ja teiste kodakondsete ees seovad otsekui vanne. Vabaduse piir on ühiskond.


Selles mõttes on «Minge üles mägedele» pealkirjana sama sümboolne nagu «Tõde ja õigus». Mihkel Veske «Ilus oled, isamaa» luuletusest laenatud fraas rõhutab, et ilu märkamiseni või tõe leidmiseni – mis Tammsaarel ja Traadil on sünonüümid – jõutakse ikkagi alles pärast mäkketõusu.


Ent mäe tipuga võrreldava õndsuse juurde viib ka lakkamatu armastusjanu. Nii Tammsaarel kui Traadil on see intriigi ja tegevuse üheks püsiallikaks.


Traadi jõgiromaan on jõudnud 11. jaos taas ristteele, kus Hendrik peab endale pärast Paula surma uue naise leidma, sest «naised kulusid Palanumäel läbi hulga varem kui mehed». Me loeme: «Keeruline oli Palanumäe peremehel teha otsust, vaatamata heledale suvepäevale ning alateadlikule igatsusele leida maa peal lõppematut armastust ja igavest ilu.»


Eks seegi lause iseloomusta Palanumäe jõgiromaani süvahoovust. Aga Palanumäe-lugu kirjutades kirjutab Traat ühtlasi eesti rahva õndsusele pürgimise lugu. 

   UUS RAAMAT

Mats Traat
«Minge üles mägedele»
Ilmamaa, 2008 903 lk

triloogia


«Minge üles mägedele»
•    I köide: proloog «Puud olid, puud olid hellad velled», I jagu «Võim», II «Vald», III «Aja pilkaja välja», IV «Must sõda».
•    II köide: V jagu «Umbne suvi»,
VI «Metsaline näitab ennast»,
VII «Peremees võtab naise»,
VIII «Muld lõhnab».
•    III köide: IX jagu «Valge lind»,
X «Haamri all», XI «Naised ja pojad», XII ?(kirjutamisel).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles