Memokraadi blogi asutaja Daniel Vaarik leiab, et pahameel tänavaid pildistava ja neid internetti laadiva Google’i vastu näitab, et kokku on põrganud kaks väärtust – ühelt poolt inimeste soov elada võimalikult privaatset elu ja teiselt poolt unistus elektriliselt helendavast maakerast, kus kogu meie elu on tehtud otsitavaks ja leitavaks.
Vaadates Google’ist oma kodutänava satelliidipilti, avastasin, et sellel paistab ka minu auto katus. Üks mu tuttav jäi aga Londonis ette linna salvestavale Google’i bussile ning nüüd on ta kõigile netis näha, jäädvustatud poole sammu pealt digitaalseks soolasambaks, telefon kõrva ääres ja kott üle õla.
Pole kahtlust, et praegune tehnoloogia suudab salvestada palju enamatki. Tänu GPSile ja tänu Google’ile on kohe käes see aeg, kus inimene ei eksi enam ära ja üksikud imelikud, kes veel tee kaotavad, teevad seda meelega.
Sellel hüvel on samas oma hind ning viimastel nädalatel on Saksamaal tõsiselt arutama hakatud, kas ei peaks Google’it takistama sealseid tänavaid skannimast ning pilte internetti laadimast. Kokku on põrganud kaks väärtust. Ühelt poolt inimeste soov elada võimalikult privaatset elu ja teiselt poolt unistus elektriliselt helendavast maakerast, kus kogu meie elu on ilusti indekseeritud, otsitavaks ja leitavaks tehtud.
Sõltumata sellest, kuhu viib vaidlus Saksamaal, ei ole privaatsus ja üksiolemine tulevikus enam endised ning kui me tahame privaatsuse homset päeva täpsemalt ennustada, siis ei saa me teha oletusi selle põhjal, mis meeldib Saksa rahvale või Google’i programmeerijatele, vaid peame vaatama, millised suhted lööb segi tehnoloogiline areng ning millised uued jõuvahekorrad see mängu toob.
Kõik arvestatavad tehnoloogiad on alati inimeste elu pea peale pööranud. Ükski tehnoloogia pole seejuures endaga kaasa toonud ainult häid või ainult halbu asju. Näiteks trükitehnoloogia tõi kaasa küll inimeste suurema kirjaoskuse, kuid tänu teatud kirjandusele lõõmas Euroopas ka rohkem lõkkeid, kus süütud inimesed nõidade pähe oma elu jätsid. Või kui tuleme moodsamasse Eestisse, siis on meil tänu kirjaoskusele Tammsaare või Õnnepalu teosed, kuid kirjaoskus on meile andnud ka näiteks ENSV hümni või ajakirja Kroonika.
Infotehnoloogiaga on sama moodi. Me armastame Eestiski esile tõsta oma eesrindlikkust selles valdkonnas ning ruttame infotehnoloogiaga asendama kõikvõimalikke toimetusi, milleks seni tuli jalgsi kohale tulla. Sinna hulka kuulub ka valimaskäimine ning pangatoimingud.
See on muutnud elu odavamaks, kiiremaks, mugavamaks, kuid me ei tohiks unustada, et tehnoloogia ei ole tegelikult hea ega halb, sõber ega vaenlane. Täpselt sama moodi nagu seda saab kasutada inimkonna hüvanguks, saab seda kasutada ka hävitamiseks. Nii et kui me ei pööra piisavalt tähelepanu tehnoloogia ohutusele, siis bäng! Ühel päeval algab kübersõda, mille kõrval 2007. aasta oma oli poisike, ja me ei saa enam oma raha kätte. Heal juhul.
Teisest küljest on aga nii, et vana moodi elada ka ei saa. Uued tehnoloogiad muutuvad tavaliselt populaarseks sellepärast, et nad annavad inimesele imelised võimed. Raketid annavad meile taevased tulenooled, telefonid annavad meile telepaatiasarnase oskuse ning transpordivahendid lennutavad meid kaugele maale nagu muinasjutulised võluvaibad ning need asjad on inimese jaoks vastupandamatud.
Sellel lool on ka majanduslik külg, sest neil, kes neid tehnoloogiaid omavad ja kasutada oskavad, on eelis nende ees, kes ei oska. Tehnoloogia kasutajad saavad lihtsalt kiiremini hakkama. Suurem võim ja eelised mittekasutajate ees on need, mis pikema aja jooksul lepitavad inimesed uue tehnoloogiaga. Isegi kui see on midagi nii imelikku kui näiteks kloonimine.
Tehnoloogia tuleb niisiis meie juurde võrgutades ja hirmutades, meelitades ja hävitades, kuni lõpuks muutub ta nii igapäevaseks, et paljud hakkavad seda armastama ning omaks pidama. Privaatsust puudutavad tehnoloogiad pole siinkohal erandiks.
Üks tähtsaim muutus seoses infotehnoloogia arenguga on see, et infot on tänapäeval palju raskem ja kulukam kaitsta ja varjata kui varem.
Saladuste kaitsmise hind kerkib pidevalt, nende paljastamise hind aga langeb järsus kaares. Inimene mobiiltelefoniga, häkker või lekitaja leiab varem või hiljem teie saladuse üles. See viib loodetavasti selleni, et suured organisatsioonid ja riigid hakkavad mõistma, et on olemas hulk infot, mille kaitsmine on lihtsalt liiga kallis, ning osa infost on mõttekam ise valla päästa. Samal ajal on mõtet suunata oma energia vaid kõige tähtsamate dokumentide kaitsele, mida mitte mingil juhul ei tohiks välja anda.
Ilmselt on juba näha, kuhu ma selle arutluskäiguga tüürin. Ma usun, et tulevikus loobuvad inimesed paljudel põhjustel suurest osast oma praegusest privaatsusest. Kaamerad täidavad tänavad ja isegi kui see meile ei meeldi, ei saaks me seda kuidagi takistada, sest uus tehnoloogia annab võimu ja eelised neile, kes osalevad sujuvamalt selles uues, vähem privaatses ilmas.
Paljudele meeldib nii suurem turvalisus kui ka väiksemad kulud igapäevastele toimingutele. Tihtipeale on tehnoloogia pooldajate eesotsas pahaaimamatu äärelinna ema, kes soovib, et tema lapse koolitee oleks turvaline, kohalik poliitik, kes tahab vähendada enne valimisi kuritegevust poole võrra. Muutuste eesotsas on ka telekommunikatsioonifirmad, kes soovivad pakkuda rohkem teenuseid, ning loomulikult igasugused statistikud, turundajad ja muud inimesed, kes tahavad kogutud andmetest leida uusi tähendusi.
Tänu andmebaaside täiustumisele on võimalik hakata tegema inimeste kohta järeldusi, mis varem olid võimatud. Näiteks võib hakata ennustama, millised on teie tõenäolised sammud stressiolukorras või teie ostueelistused, juhul kui teile meeldib üks konkreetne jalgpallimeeskond.
Näiteks ühe Leedus läbi viidud uuringu põhjal selgus, et kui te olete 30-aastane gei, siis on teil tõenäoliselt kass. Kust see välja tuli? Läbi erinevate andmete töötlemise ja ristanalüüsimise.
Tulemuseks on aga see, et kui tahate kassile kuldketti müüa, siis võite ilmselt geiklubis flaiereid jagada. Ka selline ennustatavus on tegelikult privaatsuse kadu ja seda on võimatu vältida.
Ja isegi kui Google’it keelata pilte tegemast, ei saa tänaval kõndimine enam kunagi olla nii privaatne nagu 20. sajandil, sest näotuvastustarkvara muutub nii odavaks, et me võime oma telefoni suvalise võõra inimese poole suunata, saades teada nii tema nime kui ka kogu avaliku info, mis tema kohta internetis leida on. Kas see mulle meeldib? Ei meeldi. Kuid analüüsides olusid, tuleb unustada, mis meeldib, ja vaadata, kuhu tehnoloogia areng paratamatult liigub.
Õnneks ei arene tehnoloogia kunagi ainult sirgjooneliselt. Alati kui täiustuvad ründetehnoloogiad, täiustuvad ka kaitsetehnoloogiad. Tugevnevad mürsud, aga tugevneb ka soomus. Ma isiklikult ei usu, et privaatsus kui selline täielikult kaob, ta lihtsalt muutub. Näiteks on selge see, et korterivaras võib tulevikus ju teie korterit Google’ist vaadelda, kuid sinna sisse tungides tuvastaksid vastavad seadmed tema isiku veel enne, kui ta jõuab öelda «muusikakeskus». Seega on varga vähenev privaatsus tegelikult suurendanud mingis mõttes teie privaatsust.
Kodu ja perimeetri sisemine kaitsmine võibki muutuda paljude inimeste palavikuliseks hobiks ning kindlasti tekib maju, elurajoone või piirkondi, kus ringi liikumine on privaatsem kui mujal. Võib ette kujutada ka sellist olukorda, kus sihilikult üksindust otsiv inimene leiab selle kergemini – lihtsalt vaadates internetist järele, kus kõik teised parajasti on, saab see inimene minna sinna kohta, kus parajasti kedagi ei ole.
Väga tähtsaks muutub see, kes keda jälgida saab. Kui peaks olema nii, et riik kodanikke saab jälgida, aga nemad riiki vastu ei saa, oleme istutanud väga ohtliku seemne, mis võib viia tehnoloogiast tuleneva võimu kuritarvitamiseni. Ilmselt oleks iga kodaniku huvides, et jälgimine oleks kahesuunaline – kui võim jälgib meid, siis meie peaksime saama võimu vastu jälgida. See on aga eraldi artikli teema.
Täielik privaatsus muutub kallimaks ning seda saavad lubada vaid jõukamad inimesed, kuid nemadki ainult väga väikestel aladel. Minnes tänavale, pole nad suurt rohkem privaatsed kui teised. Nii et neil ei jää muud üle kui korraldada üritusi, mis on eriti turvatud. Üksindust hakatakse muutma kaubaks või teenuseks, seejuures eriti defitsiitseks.
Muutused on paratamatud ja me peame välja mõtlema, kuidas nendega hakkama saada. Võib arvata, et sarnaselt suurte institutsioonidega, kes loobuvad osaliselt oma infot kaitsmast, muutub ka üksikisikule tähtsamaks just selle kaitsmine, mis on talle kõige olulisem, ning selle nimel laseme ilmselt lahti suure osa infost, mille kaitsmine meile enam nii oluline pole.
Ühesõnaga, ärge siis absoluutselt kõiki asju ka Facebooki üles pange, neid ei saa sealt enam tagasi võtta.