Nädala plaat: haiguste ravi garanteeritud

Mart Juur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Metallica
Metallica Foto: AFP / Scanpix
Metallica

Death Magnetic (Universal)

Vana hea Metallica. James Hetfield, Lars Ulrich, Kirk Hammet ja lõpuks täieõiguslikuks bändiliikmeks löödud Robert Trujillo. Ei tarvita nad enam psühhoterapeudi teeneid nagu õnnetu «St. Angeri» päevil. Palgati staarprodutsent Rick Rubin, kes spetsialiseerunud seenioride (nagu näiteks Neil Diamond) karjääri putitamisele. Hevikollid geriaatri vastuvõtul, miks ka mitte. Sinna jõuame kunagi kõik, kui vajame abi.


Abi vajas Metallica vist tõesti, et minevikuga rahujalale jõuda. Minge üles plaadimäele ja küsige ükskõik kellelt, igaüks võib rääkida, kui kõvad olid «Kill ´em All», «Ride The Lightning», «Master Of Puppets» ja «Justice For All» ning kui kehvad kõik ülejäänud. Niisugune on üldiselt omaks võetud diskursus, mis sai tuult tiibadesse kaveriteplaadiga, mille Metallica eelmise sajandi lõpus pohmellis peaga tegi. Et tõsised fännid jälestavad «Musta albumit», on päris arusaadav, oli see ju tore diskoplaat nagu Jacksoni «Thriller», Springsteeni «Born In The USA» või Nirvana «Nevermind». Minule ta meeldis, nagu meeldivad «Load» ja suures osas ka «Reload».


Nii et kui Ulrich Juutuubis (mille olemasoluga ta erinevalt hingusele aetud Napsterist näib olevat leppinud) kõneleb, et «Death Magnetic» tähistab tagasipöördumist nonde esimeste «klassikaliste» plaatide juurde, siis leidub selles paras ports eneseeitust ja plaadimäe meeste hullutamiseks mõeldud udujuttu. Tõde kõlab palju võimsamalt. Uus kauamängiv haarab endasse Metallica essentsi, see on kamakas väga kiiret ja rasket rokki, tugev tervik thrash’ist, progest, folgist ning täiskasvanute popist. Hetfield kisendab – nagu ikka – oma isiklike angstide järele, Ulrich ja Trujillo hoolitsevad, et rõhk põrgukateldes hetkekski ei langeks, aga plaadi suurim üllataja on vaieldamatult Kirk Hammett. Niisuguseid kitarrisoolosid pole ta elus linti mänginud.


Karmiks lähevad asjad punktis, kus «Death Magnetic» lõpeb. Vast mitte niivõrd Metallica, kuivõrd nende järele rivistuva skene’i jaoks. Samamoodi jätkata oleks mage, tagasi pöörduda kah nagu ei saa. Sein on ees, nagu laulis Raul Sepper koos Vitamiiniga kunagi. Mida teha? Mis muud, kui et rütmidoktor Rubinil on uusi patsiente oodata.


Üks olulisemaid plaate sel issanda aastal. «Death Magnetic» või ajusurm, valik on sinu.

Hinne: *****

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles