/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Hinnangud, nagu õõnestaks Herman Simmi väidetav info tilgutamine itta Eesti usaldusväärsust, näivad ülepaisutatud. Kui meenutada, mismoodi on mõni tegelane maailma ainsast superriigist tassinud aastakümneid salateavet nii NSV Liitu, Venemaale kui Hiinasse, ilma et oleks sisse kukkunud, peaks hoopis Eesti suur sõber Ameerika häbenema. Priit Pullerits heidab pilgu viimastele USAd enim kahjustanud spiooniskandaalidele.
Võrgutav salongidaam
Keegi ei tea, mida Hiinas sündinud Katrina Leung 16. eluaastani tegi. Siis, aastal 1970, saabus ta Taiwani passiga ühtäkki USAsse. Pärast keskkooli lõpetamist New Yorgis astus ta Cornelli ja hiljem Chicago ülikooli, kus Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) värbas ta koguma andmeid hiinlaste kohta, keda kahtlustas tehnoloogiasaladuste tilgutamises Hiinale.
Ei läinud kaua aega mööda, kui FBI-l tekkis kahtlus, et Leung, kellest oli saanud impordi-ekspordi kompanii juht, on hakanud salainfot koguma ka oma endise kodumaa heaks. Aga kuna ta lahkus peagi kompanii palgalt, loobus FBI tema tegevuse järele nuhkimast.
1982. aastal sattus Leung FBI eriagendi James Smithi huviorbiiti. Smith lootis tema abil hiinlaste tegevuse kohta USAs teavet välja pumbata.
Leung ei valmistanud talle pettumusi – ka isiklikus vallas. Nende vahel algas intiimromaan, mis kestis üle kahe kümnendi. Leungist sai FBI informaator koodnimega Parlor Maid, Salongidaam, ning varsti ka USA kodanik.
FBI töötas välja plaani, mis viis selleni, et Leungi värbas Hiina julgeolekuministeerium. Temast sai USA heaks tegutsev topeltagent, kelle ülesannete hulka kuulus näiteks Hiina kõrgete külaliste suursugune võõrustamine Los Angeleses.
Pärast Tiananmeni väljaku veresauna 1989. aastal, mil Hiina sulges peaaegu kõik infokanalid, pääses Leung tänu sidemeile Hiinaga Pekingisse, kust saatis ameeriklastele väärtuslikku teavet riigi poliitilise olukorra kohta.
Ent vaevalt aasta hiljem sai FBI teada, et Leung on paljastanud Hiina julgeolekuorganeile infot USA salaoperatsioonide ja vastuluureprogrammide kohta. Selle tõestuseks oli FBI-l isegi lindistus Leungi kohtumisest Hiina agendiga.
Kuid juurdlusbüroo juhid leidsid, et võrreldes reedetud infoga on Leungi hangitud teabe väärtus siiski suurem, ning jätsid ta ametisse. Olulist veenmistööd FBI bosside ees tegi Leungi heaks Smith, naise armuke.
Sellegipoolest hakkas FBI Leungil pingsamalt silma peal hoidma ning korraldas 2001. aastal tema kodus mitu läbiotsimist. 2002. aastal võttis FBI jälgimise alla koguni Los Angelese hotellitoa, kus Leung pidi kohtuma Smithiga, et teha kindlaks, kas neil on seksuaalsuhe. Smith oli seda eitanud.
USA justiitsministeerium lasi Leungi vahistada 2003. aastal, süüdistades teda kaitseotstarbelise info loata kopeerimises välisriigi huvides. Põhjus, miks talle ei esitatud süüdistust spioneerimises või riigireetmises, seisnes selles, et prokuröri hinnangul polnud tal lihtsalt piisavalt tõestusmaterjali.
Leung veetis kolm kuud vanglas ja poolteist aastat koduarestis. Kuid lõpuks ei suutnud võimud temalt ikkagi rohkem välja pigistada kui enda süüditunnistamine korra FBI-le valetamises ning maksudokumentides väärandmete esitamine. Karistuseks kujunes kõigest 10 000 dollari suurune trahv ja sada tundi ühiskondlikult kasulikku tööd.
Kummatigi pole tänini hajunud kahtlused, et kahju, mida Leung kahe kümnendi jooksul USA-le tekitas, on arvatust palju suurem.
Esiteks õnnestus tal pikka aega oma bosside luubi alt kõrvale hoida ning teiseks pärines enamik infot, mida ta Hiinale edastas, informaalsetest vestlustest – sealhulgas tema teiselt armukeselt FBI eriagendilt William Clevelandilt –, mille mõju on palju keerulisem hinnata kui dokumentide lekitamisega paljastatut.
Levinud arvamuse kohaselt kahjustas Leung FBI Hiina vastuluureprogrammi märkimisväärselt.
Alkohoolik ja poodleja
Aldrich Amesi esimene välislähetus Luure Keskagentuuri (CIA) agendina viis 1969. aastal Türki, kus ta ülesanne oli värvata Nõukogude luureohvitsere. Aga see oli isiklik elu, mis talle saatuslikuks sai.
Ames tülitses sageli oma naisega ning käis pingeid maandamas baarides. 1983. aastal, töötades USA saatkonnas Mexico Citys, tutvus ta Colombia saatkonna töötaja Rosario Dupuyga, kellega sukeldus armuafääri.
Pärast naasmist USAsse algatas Ames esimesest naisest lahutuse ning kolis kokku Rosarioga, kelle lemmiktegevus oli poodlemine. Lahutuse ja uue naisega seotud rahamured viisid Amesi mõttele, kuidas oma finantsseisu parandada: 1985. aastal astus ta Washingtonis sisse Nõukogude saatkonnahoonesse ning tegi ettepaneku müüa salainfot.
Lõpuks oli tema ülesanne CIAs Nõukogude luureoperatsioonide analüüsimine. Seetõttu oli tal ülevaade, kes on KGBs ja Nõukogude sõjaväes ameeriklaste spioonid.
Alkohoolikust Ames reetis venelastele kõigi nende kodumaal tegutsenud Ameerika agentide nimed.
Samuti andis ta välja hulganisti välismaal töötanud venelasi, kes tegutsesid USA heaks. Vähemalt kümme paljastatut teenisid karistuseks surmanuhtluse.
Venelased hindasid Amesi panust 4,6 miljoni dollariga, mille eest ta soetas naisele kalleid riideid ja ehteid, ostis Jaguari ning pool miljonit dollarit maksnud eramu, tasudes sularahas. Tema ametipalk oli samal ajal 60 000 dollarit aastas.
Loomulikult ei jäänud CIA-le tema Nõukogude agentide ühtäkki kiirenenud kadumine märkamata.
Kuid CIA ei tahtnud pikka aega arvestada võimalusega, et keegi oma koosseisust on neid reetnud. Viimaks olid luureagentuuri juhid sunnitud pöörduma abipalvega äraandja tabamiseks FBI poole.
FBI kahtlustavad pilgud pöördusid kiiresti Amesi peale, kes selleks ajaks oli suutnud kahel korral puhtalt välja tulla koguni valedetektori testist.
1994. aasta veebruaris, enne seda kui Ames pidi töö asjus lendama Moskvasse, võttis FBI ta vahi alla, sest kartis, et mees laseb USAst jalga. Ames tunnistas ülekuulamisel tehtut ning kohus mõistis ta eluajaks trellide teha.
Abikaasa Rosario sai spionaažile kaasaaitamise eest viieaastase vangistuse. Pärast vabanemist saatis USA ta riigist välja Lõuna-Ameerikasse.
Amesi teenitud 4,6 miljonist dollarist seisab umbes kaks miljonit venelaste avatud salajasel pangaarvel. See oli talle ette nähtud pensionipõlveks.
Ehkki USA võimud on üritanud Amesi rahale jälile saada, on venelased keeldunud selle asupaika avaldamast, väites, et summa kuulub auga väljateenitult Amesile.
Nii tahavad nad jätta tulevastele spioonidele muljet, et ei vea nende sissekukkumise korral nende lähedasi alt.
Pääsemised üle noatera
Samal ajal Amesiga suutis USA huvidele anda väidetavalt veelgi valusama hoobi Robert Hanssen. Peagi pärast astumist 1976. aastal FBI teenistusse, kus ta ülesanne oli Nõukogude luureandmebaasi koostamine, alustas ta spioneerimist venelaste sõjaväeluure heaks. Tema motiiv oli samasugune nagu Amesilgi: raha.
Esimene vahelekukkumine ei lasknud end kaua oodata. 1981. aastal sattus Hansseni naine Bonnie nende maja keldris peale, kui abikaasa venelastele kirja koostas. Mees tunnistas talle üles, et on saanud info edastamise eest 30 000 dollarit, kuid väitis, et söödab Nõukogude poolele valeteavet.
Naise pealekäimisel kahetses katoliiklasest Hanssen oma pattu ka pihitoolis, mispeale teda kuulanud vaimulik soovitas saadud raha annetada heategevusele. Pole teada, kas Hanssen, kuue lapse isa, seda ka tegi.
1985. aastal võttis Hanssen ühendust KGBga ning pakkus oma teeneid, küsides vastu 100 000 dollarit. Tõestamaks, et tal on pakkuda väärt infot, avaldas ta kolme FBI heaks tegutseva vene luuraja nimed. Kuna Ames oli jõudnud need äsja paljastada, sai KGB kinnitust, et Hanssenilgi on pakkuda usaldusväärset teavet.
Saatuse paradoksina andis FBI just Hanssenile ülesandeks selgitada, kes on see reetur nende hulgas, kes paljastas kolmest venelasest kaks, Valeri Martõnovi ja Sergei Motorini. Mõistagi tegi Hanssen kõik, et ükski jälg ei viiks temani.
Kogu selle aja jätkas Hanssen venelaste varustamist tundliku luure- ja sõjaväeinfoga. Muuseas kandis ta ette sellestki, et ameeriklased kavatsesid Washingtonis Nõukogude saatkonna pealtkuulamiseks kaevata hoone alla tunneli.
Ka Hansseni teine reaalne sissekukkumise oht oli seotud tema lähedastega. 1990. aastal oli ta naise õde märganud nende pool suurt rahahunnikut, millest rääkis vennale, kes samuti töötas FBIs. Ehkki too kandis juhtumist ette, jätsid ülemused saabunud signaalile reageerimata.
Edaspidigi pääses Hanssen korduvalt oma tegevuse paljastamisest. Kord astus ta Venemaa saatkonda ja pakkus end Ramon Garciana esitledes dokumente sealsele luureohvitserile, kes pidas teda aga topeltagendiks ega võtnud vedu.
Hiljem esitasid venelased juhtumi kohta USA välisministeeriumile protesti, ent Hansseni vahistamist ikkagi ei järgnenud. Kahel korral jäi ta FBIs vahele kolleegide arvutitesse sissemurdmisega. IT-mehed avastasid tema hangunud kompuutrit turgutades salasõnade lahtimuukimise programmi. Ikkagi ei toonud see kaasa midagi hullu.
Veendunud pärast FBI arvutisüsteemis ringi vaatamist, et tema kohale pole kahtlusepilvi kogunenud, jätkas Hanssen venelaste varustamist luureinfoga.
Kuna FBI katsed enda hulgas reeturit tabada ei kandnud aastaid vilja, vaid juhatasid pigem valejälgedele, ei jäänud üle muud kui üritada äraandja jälile jõuda raha abil. FBI tegi oma pakkumise vene ärimehest endisele KGB agendile, kelle kutsus ühe kompanii vahendusel kohtumisele.
Too venelane, kelle isik püsib tänini salajas, tõigi FBI-le dokumendid, mis juhatasid viimaks Hansseni jälile. Venelane ja ta pere said USAs uue identiteedi, lisaks seitse miljonit dollarit.
2001. aasta algul võtsid FBI agendid Hansseni kinni Washingtoni lähedal Foxstone’i pargis, kus ta üritas kleeplindi abil kinnitada puitsilla alla oma kontaktisikule mõeldud musta prügikilesse keeratud infopakki. «Kuidas teil küll nii kaua läks?» oli ta vahistajailt küsinud.
Ülejäänud elu peab Hanssen veetma trellide taga, millest iga päev 23 tundi üksikkongis.
Luureringi looja
John Anthony Walkeri luurekarjäär algas sissemurdmisele järgnenud arreteerimisest. 18-aastasele noormehele anti seejärel valida: kas lähed vangi või teenima laevastikku.
Teenides aatomiallveelaeval USS Andrew Jackson, otsustas Walker proovida samal ajal õnne ka väikeärimehena. Ta avas Lõuna-Carolinas Charlestonis baari. Tulu asemel tõi see aga suured võlad.
1967. aastal, tosin aastat pärast laevastikuga liitumist, astus nelja lapse isa Walker rahamurest muserdatuna Washingtonis Nõukogude saatkonda ja müüs venelastele tuhande dollari eest šifreerimiskaardi, mis aitas neil lahti muukida ameeriklaste salajase raadioside.
Ta lisas, et tuhandedollarilise nädalatasu eest võib ta edaspidigi venelasi väärtusliku materjaliga varustada.
Venelased võtsid pakkumise vastu.
18 aasta jooksul jõudis Walker varustada neid infoga alates sellest, kus asuvad USA salajased veealused mikrofonid, mille abil määrata Nõukogude allveelaevade asukoht, ja lõpetades sellega, kuidas käitub USA tuumasõja puhkemise korral.
Lisaks kandis ta 1970. aastate alguses venelastele ette USA maavägede ja õhujõudude kavandatavatest liikumistest Vietnami sõjas. Need edastasid selle info omakorda vietnamlastele.
Nõukogude juhtivad luureametnikud on hiljem väitnud, et sõja puhkemise korral USAga oleks ameeriklased Walkeri edastatud teabe tõttu kindlasti kaotajaks jäänud.
Aegamööda paisus Walkeri spioneerimine sedavõrd laiaulatuslikuks, et ta oli sunnitud palkama abiväge. Esmalt värbas ta oma luuregruppi noore radisti Jerry Whitworthi. Pärast seda, kui Walker laevastikust 1976. aastal erru läks ja eradetektiiviks hakkas, meelitas ta venelaste kasuks tööle ka venna Arthuri ja poja Michaeli.
Just üks lähedane inimene, keda Walker korra kullerina oli kasutanud, vedas teda lõpuks alt. Aastal 1984 keeldus ta oma lahutatud naisele Barbarale maksmast alimente, mispeale too vihastas ning helistas FBI-le ja kandis mehe spioneerimisest ette.
Aasta hiljem, olles vahepeal jälginud ja uurinud Walkeri tegevust, võtsid FBI agendid nii tema kui ta kolm kaasosalist kinni. Kohus mõistis kõik peale Walkeri poja eluajaks vangi. Walker-juunior pääses 25-aastase karistusajaga, millest kandis ära 15. Aastal 2000 sai ta vabadusse.
USA vastuluure hinnangul on John Anthony Walker üks väheseid, kes on riigireetmise eest kasseerinud sisse üle miljoni dollari. Teistel andmetel teenis ta märgatavalt vähem, vaid 350 000 dollarit.