Miks ema on suurem kui isa?

Foto: Sille Annuk

Mu nelja-aastane tütar on viimasel ajal palju joonistama hakanud. Teadupärast näitab pliiats lapse käes tõde: missugune on maailm, milles ta elab?

 Kunagi ülikoolis lapsepsühholoogia loengukursusel õppisin analüüsima laste joonistusi, nüüd on võimalus toona õpitut rakendada: kriipsujukud naeratavad, nende silmad on täis värvitud, nad hoiavad üksteisel kätest kinni... Kõik tundub viitavat tervele ja soojale maailmale.

Aga üks huvitav asi torkas mulle silma.
Kolmel pildil järjest märkasin, et Marta joonistab perepiltidel ema kõige suuremalt. Isa on küll lastest suurem, aga emast väiksem. Ühel pildil lendleb issi õhus ja ta jalad ei puutugi maapinda, on hoopis tuulega veidi eemale kantud, nii et isa on viltu, samal ajal kui ema seisab püsti ja ta jalad on maa peale kinni joonistatud. Ka lapsed lendavad sellel pildil õhus, ema hoiab neil kätest kinni nagu õhupallinööridest.

Miks on see nii?

Üritasin astuda oma tütre asemele ja maailma vaadata. Kuidas ta on näinud, et meie peres vastutab ema arvete maksmise eest: istusime koos arvuti ees ja ma näitasin, mismoodi tuleb saata elektriarvesti näite, ja seletasin, kuidas elektri eest maksta. Ja ema on meie peres see, kes teeb ostunimekirju.

Ja peseb pesu. Ja kamandab hommikusi äratusi ja õhtust hambapesu. Isa on ka olemas, isa loeb vahel raamatuid ette, aga tavaliselt on isal kiire ja palju tööd.

Kuidas on teistes peredes arvete maksmisega ja hambapesuga, seda me enamasti ei tea. Aga üht-teist oma tuttavate perede kohta teame küll. On pere, kes näeb isa ainult nädalalõppudel, ja on pere, kus isa elab kodus paar korda aastas – sest isad käivad kaugel tööl.

Ka teab mu tütar mitut sellist peret, kus sugulasi loetakse pigem emaliini pidi: need sõbrad ei ela oma isadega koos ja neid kasvatavad emade uued mehed. (Ta ei tea veel, et ta tutvuskonnas on isegi selliseid lapsi, kes arvavad, et nad elavad oma isaga, aga tegelikult mitte – las laps kasvab veel suuremaks, siis räägime, on ema kommentaar...)

Ja neis uutes, matriarhaadiliine pidi vormunud suguvõsades kipuvad jõujooned ikka jooksma naisi pidi. Kuidas saavad läbi ämmad ja miniad. Ja kui sageli õed-tädid-emad-vanaemad omavahel helistavad, infot uuendavad ja kohtumisi kokku lepivad. Muidugi, vahele satub ka mõni agar isa(ne). Aga enamiku suhteid hoiavad suguvõsas üleval naised.

Keerutan käes neid oma tütre joonistusi ja mõtlen. Mis võiks siin olla iva naisuurijatele ja naisõiguslastele?

Jah, naised saavad vähem palka ja neid on vähem ülemuste hulgas ja valitavates esinduskogudes.
Aga vähemasti on nad perepildi peal suuremad.