Margus Saar ihkab puhata

Tuttav nägu: See mees nimelist tutvustust ei vaja. Foto: Peeter Langovits

«Aktuaalse kaamera» firmanägu on rabanud pikka aega mitmel rindel, nii töö- kui ka eraelus, ent aasta lõpul peab ikkagi suutma teha otsustava finišispurdi. Sealt edasi?

Margus Saarel on olnud hästi igav elu. Vähemasti nii ta väidab ja loetleb kinnituseks: «Ma ei ole ajakirjanik, olen ökonomist. Olen töötanud linnavalitsuses bürokraadina ja kinnisvarafirmas spetsialistina. Mu tulek ajakirjandusse on olnud hobi korras. See on mu lugu.»

Olgu, kui elulugu on olnud igav, siis ise on ta vähemasti lõbus. Ei mäletagi viimastest aastatest usutletavat, kes vestluse käigus nii nakatavalt naeraks. See kõlab ehk magedalt, aga kui keegi paluks iseloomustada Saart ühe sõnaga, siis ütleks: naerukajakas.
Või püüab Saar (42) naeruga elu lõbusamaks kütta? Sest vestluse lõpus tunnistab ta, et… ei hakka seda siin reetma.

Kuid vähemasti jõuludeni peab ta püsima optimistlikul ja positiivsel lainel. Koos ajakirjanik Margit Kilumetsaga on Saare juhtida «Jõulutunnel», mis läheb eetrisse juba kümnendat puhku. Seekord on kogutav raha mõeldud Haapsalu neuroloogilisele rehabilitatsioonikeskusele, kuhu on plaan rajada Balti riikides ainulaadne kliinilise kõnni- ja liikumisanalüüsi labor.

«Tantsud tähtedega», mis ei olnud niivõrd heategevus- kui meelelahutussaade, kogus
600 000 krooni. «Jõulutunnel» tõi ülemöödunud aastal annetustena kokku 3,1 ja eelmisel aastal 2,9 miljonit krooni. Nüüd on aeg, teadagi, rahaliselt kitsam kui varem.

Ja Saarest, tema tujust – nakatavast tujust! – oleneb, kas tänavu kogutav summa jõuab mullusele lähedale või mitte. Pärast seda ehk, võib-olla, saab ta äkki pühenduda pisutki sellele, millest ta kõige rohkem unistab. Ja mida alles usutluse lõpus tunnistab.

Millal ise viimati annetasite?

Sellest ei taha rääkida, mida sa enda arust elus head oled teinud, see oleks imelik. Aga «Jõulutunnelisse» on ise ka helistatud, et kontrollida, kas süsteemid on korras, ja rahaseeme sisse pannud.

TV 3 laulusaate võitjad annetasid tennisistidele, mis mu meelest on niigi rikaste inimeste ala. Kellele teie annetaksite?

See oleneb inimese huvialadest ja mis ringkonnas ta käib. Mu õde käis näiteks paar korda loomade varjupaigas – rohkem ei tahtnud ta sinna minna, sest süda tõmbas kokku. Eks ma toetaks ka oma lastega või lemmikloomadega seotud tegevust.

Mis on hoidnud teid teles nii kaua tegutsemas, kas selle eest saadav tasu või ka missioonitunne?

Ei, missioonitunne see ei ole. Pigem huvitunne. Tulin esimest korda teleekraanile 1992, kuid televisioonis olen palgalisena töötanud kuus aastat. Enne seda olin ametis hobi korras. Alustasin programmi diktorina. Kui vanasti küsiti, mida ma teen, siis ütlesin, et käin pühapäeviti, kui teised lähevad kalale, televisioonis.

Televisioonitöö on töö nagu iga teinegi, aga see võimaldab jutustada lugusid. Ja mulle on meeldinud inimestega kohtuda. Tasuta kaasaanne on see, et näed Eestit igast nurgast ja satud kohtadesse, kuhu muidu viiakse raha eest. Saad nagu ekskursiooni – ei, peaks kuidagi ilusamini ütlema: saad teha asju, mille kohta teised peavad lugema lehest või vaatama telekast.

Millist Eestit te enda arvates meile näitate?

Minu arust ei ole see glamuuri-Eesti, aga see ei ole ka lumpen-Eesti.
Mulle on palju rõõmu pakkunud kohtumised kohaliku tähtsusega luuletajatega, kohaliku tähtsusega rahvamajajuhtidega, kes on oma väikses kogukonnas olulised inimesed,
aga kel on üht-teist ka laiemalt öelda. Et välja murda kergesti kättesaadavate inimeste ringist, kes hea meelega tulevad alati televisiooni või raadiosse midagi ütlema.

Kust leiate jõudu teha päevast päeva ja aastast aastasse põhimõtteliselt ühte ja sama asja?

Ei ole nii, et teen ühte ja sama asja. Esiteks, saadete formaadid on muutunud. On olnud aegu, kui olen teleekraanil basseinis ujunud, aga olen olnud ka frakis. Vaatajad on mind näinud igas asendis. Ma ei pea olema iga kord ilus, sest nad on mind näinud nii ilusa kui ka koledana. Mul on olnud õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. See mind väga ei morjenda, kui mõni ütleb halvasti, sest tean, et hästi on ka läinud.

Teiseks, olen teinud teles eri saateid ja mul on olnud ka eri ülesanded. Kui teen lastesaadete programmiga kaadri taga toimetajatööd, siis otsin külalisi, suhtlen stsenaristidega, hoian rahaasjad korras. Olen õppinud juhtimisteooriat ja see hoiab mu vana oskust soojana.

Miks saite just teie selleks sügiseks ETV 2 sisuliseks juhiks?

Sest see oli lasteprogramm ja kuna olin lastesaadete juhi kohusetäitja – ja kohusetäitja sellepärast, et meil ei ole väga palju lastesaateid, mida juhtida, sest rahaline ressurss on nii väike, mida juhtida, ja sellest on muidugi kahju, nii et olnuks häbiväärne lasta end juhi nimetusega tituleerida. Aga see selleks. Sealt see välja kasvaski. Tegelesin saatekava sisu planeerimisega, mulle anti üsna vabad käed. Kui kasutada suurustlevat vahurkersnalikku väljendit, siis oli sügisene ETV 2 kava ikka väga Margus Saare nägu.

Mida ETV 2 käivitades enim pelgasite?

Esines sellist suhtumist, et mis kuradi kanal see selline on. Ütlesin, et otsi üles ja vaata. Ja kuna mõni telesignaalioperaator ei kanna ETV 2 üle, ei saanud me sinna midagi parata, aga sõim tuli ikkagi programmi tootjate peale. Või mõni ütles, et mis lastekanal! Aga kui sulle antud eluetapil lapsed korda ei lähe, siis ära pahanda selle peale, vaid vaata muid kanaleid.

Kus te enda lapsepõlv möödus?

Tallinnas. Suved Pärnus.

Olite koolis korralik õpilane?

Olin küll. Meil oli tavaline Eesti kool Tallinnas, kus mul oli kerge saada neljasid ja viisi – 8. keskkool, praegune Sõle gümnaasium. Olen Carmen Mikiveri, Neeme Raua ja teiste toredate inimeste koolikaaslane. Meil oli keskkoolis tore kamp, tegime kooliraadiot, natuke meelelahutust koolipidudel. Mul ei ole koolipõlvele küll midagi ette heita, oli väga äge.

Kust tuli mõtte minna TPIsse tööstuse planeerimist õppima?

Ma käisin Tartus ka lahtiste uste päeval, aga Tartu tundus mulle… ilus kevadine päev oli… kuidagi tolmune. Vastus on ka selles, et ma ei tahtnud ennast Tallinnast lahti lasta. Polnud vajadust ega kiusatust, et mind ootab ees vabanemine ja tahan omaette olla.

Aga miks valisite majanduse?

Majandus oli kõige humanitaarsem teaduskond TPIs. Seal oli geograafiat, majandusajalugu, psühholoogiat, juhtimispsühholoogiat. See oli Raoul Üksvärava kateeder: ta oli käinud Ameerikas ja avastanud, kuidas kapitalismis juhitakse. Toredad ideed olid õhus. Ja seal olid toredad inimesed: Uno Mereste pidas loenguid, assistent oli Hannes Tamjärv. Väga tore aeg oli.

Kas töökoha Tallinna linnavalitsuses saite suunamisega?

Jah. Olin nimekirjas üsna eesotsas. Need, kes minust eespool olid, eelistasid tööstusettevõtteid.

Praegu tahaksite linnavalitsuses töötada?

Tollal juhtus see, et oleksin pidanud jääma pikaks ajaks ühele ametikohale. Kuna sain kiiresti osakonnajuhatajaks, oli minu ülemuseks abilinnapea. Järsku avastasin, et sel kohal lõppes karjäär ära ja töö ammendab ennast, edasi polnud kuhugi minna. Järgmine oli abilinnapea, mis on poliitiline koht.

Mis kinnisvaraäri te vahepeal ajasite?

Olin pärast linnavalitsust Mendelson & Co-s spetsialist. Ehitasime üles kinnisvarafirma struktuuri ja hiljem hakkasime andma erialast koolitust. Olen töötanud ka Delfis ja Microlinkis, aga lühemat aega.

Mis on te varjatud anded?

Neid ei ole üldse. Eesti Televisiooni laululahingu koori ma end kirja ei pannud, sest laulda ma ei oska. Ma ei ole olnud kõva spordipoiss ega viinamees ega lauluhuviline.

Kuidas on laste sünd teid muutnud?

Lastega inimesed on rohkem paiksed. Ega õhtul nii palju väljas enam ei käi. Tore on see, et teise lapse sünd ei ole esimese lapse meeleolu rikkunud, vaid ta on protsessi osaline.

Kas teisel lapsel on samuti kaks nime nagu esimesel, Sofia Margaretil?

Anna Magdaleena. Oleksime võib-olla ühe nime jätnud, aga teisel on kaks nime. Tahtsime, et üks oleks pikk ja teine lühike nimi. Mõtlesime, et nimi võiks olla ka selline, mis nagu kaitseb.

Kas isapuhkust võtate?

Võib-olla sügisel oleks võinud võtta, aga see ei oleks tähendanud, et ma tööd ei oleks teinud, nii et ei olnud mõtet seda vormistada. Sügisel tuli ETV 2 samal ajal kui lapse sünd.

Olete mõelnud, mis oleks varuvariant, kui televisioon teid ühel päeval enam ei vaja?
Ma ei taha ära sõnada, aga arvan, et mul oleks, kuhu tööle minna.

Nii et kui öeldaks, et laseme kitsal ajal Saare lahti, siis te jänni ei jääks?

Loodan, et ei jää. Kuigi paljusid, kes on telest ära läinud, ei võeta enam tõsiselt. Küsitakse, et mida ta tegelikult oskab. Seepärast olen püüdnud teles ka muid asju teha.
Olen püüdnud kaitsta end selle jama eest, mis televisiooni ümber keerleb, sellega, et mulle meeldib televisiooni teha. Ma ei armasta Raagi, Ruussaart ja Allikmaad. Ma armastan televisiooni.

Kuidas te tunnetate, kes te eesti rahvale olete?

(Naerab laginal.) Televisioonitöötaja. Peksukott. Ihalusobjekt.
Nii kaua kui inimene vaatab asja, kus ta ei ole tegijast targem, vaatab ta neutraalselt ja positiivselt. Aga kõigil ei ole võimalik kõigest kõike teada. Sõnumi ekraanile tooja saab pahameele osaliseks, ja sellega olen arvestanud.

Aga kui võõrad inimesed teid tänaval näevad, siis mida arvate, kelleks nad teid peavad?

«See on see sealt televisioonist!» Tänapäeval lähevad noored inimesed mööda ja ütlevad: «Margus Saar, see on sealt ETVst – tervitus, Eesti Televisioon!»
Need ajad, kui Alice Talvikut tänaval nähti ja n-ö põlvili langeti, on möödas. Televisiooni pääseb nüüd igaüks. Mine «Tõehetke» ja sa saad üleöö kuulsaks.

Millist telesaadet te mingil juhul ei juhiks?

Ütleme, et saadet, mis ei ole Eesti Televisioonis.

Nii et ETVst te ei lahku?

Teise kanalisse küll mitte.

Aga kui Kanal 2 ja TV 3 tulevad hea ettepanekuga?

Miks nad peaksid? Nad teavad, et mul on liiga teise kanali imidž.

Mida järgmine aasta tahaksite teha?

Tahaksin teha veel midagi ETV ekraanil, mis ei oleks «Aktuaalne kaamera». Mõtteid on, aga paljud formaadid on täis või ei ole nende jaoks raha. Meie ülesanne on teha olemasolevate ressurssidega rohkem ja paremaid saateid, aga ma ei tea, kuidas see oleks võimalik.

Aga mõni kaugem plaan?

Puudu on formaate, kus inimesed räägivad oma saatusest või oma õppetundidest. Põhjamaade televisioonis need kannavad ja neil on ka vaatajaid. Vaatamata sellele, et teles peab kõik vilkuma ja sähvima ja läbi jooksma, on huvitav lugeda inimese nägu ka teleekraanil. Kõik jutusaated ei pea olema raadios.
Puudu on ka üks tore kogu pere meelelahutussaade.

Soovid väljaspool televisiooni?

Tahaksin puhata. Mingil hetkel peavad inimesed ringi käima. Mind ajas hirmsasti närvi näitlejate reiside kritiseerimine kulka protsessis. Inimesed ei saa aru, et näitlejad töötavad ennast tühjaks. Nad peavad saama ekstreemseid elamusi.

Mul on väga hea meel, kui on võimalus käia oma tavapärasest keskkonnast ära. Pead saama kuskilt uusi elamusi. Need elamused puhastavad su aju ja annavad uusi ideid. Ma ei näe vajadust, et peaksin palju magama või et puhkus oleks selles, et kamina ees raamatut lugeda. Seiklusi oleks vaja.

CV Margus Saar

Sündinud 20. aprillil 1966
Tallinnas.
Õppis Tallinna 8. keskkoolis (nüüd Sõle gümnaasium).
Lõpetanud TPI tööstuse
planeerimise eriala.
Töötanud Tallinna linnavalitsuses, kinnisvarafirmas Mendelson & Co, samuti Delfis ja MicroLinkis.
Alustas teletööd 1992
ETV diktorina.
«Aktuaalse kaamera» saatejuht-toimetaja ja ETV 2 käivitaja.
Teinud lastesaateid, majandussaateid, saateid «Tähelaev», «Päris maalased», «Jõulutunnel», «Hommiku TV» jpt.
Juhtinud ja toimetanud raadiosaateid.
Elukaaslane ajakirjanik Grete Lõbu.
Neljase Sofia Margareti ja kahekuuse Anna Magdaleena isa.

Teised  Margusest

Grete Lõbu
elukaaslane

Minu tutvus Margusega jääb kümne aasta tagusesse aega, kui üheskoos hakkasime tegema sotsiaalset saadet laste olukorrast Eestis – «Tunnel». Mulle oli see esimene tõsine ja suur saade toimetada, tema oli saatejuht. Saadet tehes selgus, et meil on väga sarnane sotsiaalne närv ja tundlikkus. See oli hea pinnas, mille pealt sai edasi suhelda.
Margus on minu jaoks Mees minu elus. Väga tähtis. Väga armastatud.

Arvan, et tema väärtus minu silmis on aastatega muutunud. Kui lapsed on «mängus», siis asjad paratamatult muutuvad.
Mitte paremaks ega halvemaks, vaid teistsuguseks. Kuna lapsed ongi praegu minu elu peamised määrajad, siis kipun kõiki sellest vaatepunktist hindama. Paraku läheb mulle vähem korda, milline tubli töötaja ta on – kuigi elan tema tegemistele sel rindel tugevalt kaasa – ning rohkem hindan tema isaksolemise aega.
Veel meeldib mulle tema jätkuv uudishimu maailma ja elu vastu.