Klassivanem Maripuu mängimata jäänud vemp

Alo Lõhmus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

On üheksakümnendate algus, suvi. Tallinna 49. keskkooli kunstikallakuga klassi õpilased peavad Kaberneemes maalilaagrit.

 Rannal ringi lonkides avastavad nad liivalt naljaka asja – suure ümmarguse puuketta. Mõeldud-tehtud: värske leid on otsekui parveks loodud, see lohistataksegi merre ning järgnevalt lustivad õpilased ketta otsas lainetel turnida. Kui parvesõit ära tüütab, jäetakse alus merre ulpima ning hiljem tuleb sellest omajagu õiendamist: selgub, et tegemist oli spordibaasi kuulitõukesektoriga.



«Aga ei, Maret Maripuu parve peale ei mahtunud. Tema hoidis sellistest asjadest eemale,» püüab meenutada Paul Mänd, tänase ministri klassivend. «Ma isegi ei mäleta, kas Maret oli tookord maalilaagris kaasas… Vaat oligi selline inimene, et kui hakkad mõtlema, siis üsna selline… ma ei taha öelda, et silmapaistmatu, aga ei tea tast palju. Kambaüritustes ta kaasa ei löönud.»



Maret Maripuu oli kooli ajal väga hea õpilane, kinnitavad kõik klassikaaslased, kes nõustuvad Postimehega oma mälestusi jagama. Teistest lastest eristus ta aga teatava täiskasvanuliku tõsimeelsuse poolest.



«Ta oli täiskasvanum ja küpsem kui ülejäänud,» kinnitab ka lõpuklassi-aegne klassijuhataja ja kunstiõpetaja Oivi Tulve. «Seda isegi välimuselt: täissale, mitte kleenuke nagu koolilõpetajad tavaliselt. Ja väga meeldiv ja väga suhtlemisaldis, kindla sõnaga ning väga konkreetne. Mitte mingi udutaja, absoluutselt mitte!»



Tulve mäletab ühist ekskursiooni Peterburi, millest võtsid osa ainult kunstiõpetajad ja kunstiajaloolased. Maret Maripuu oli ainus kooliõpilane, kes kaasa sõitis.


«Mina ööbisin temaga ühes toas. Mitte mingit vanusevahet ma ei tajunud, Maret oli tõesti väga arenenud, ilmselt suure lugemusega noor ning jättis igapidi väga positiivse mulje,» kiidab õpetaja.



Kes tahab saada klassivanemaks? On loomulik, et selliste omadustega õpilase valisid klassikaaslased endale klassivanemaks.


«Kuna tema oli asjalik ja meil oli kunstiklass, siis ega keegi teine seda vastutust võtta ei tahtnud,» sõnab klassiõde Kristi Paap. «Maret oli juba keskkooli ajal seotud Res Publica noorteühendusega. Ja eks see klassivanem oli ju tegelikult ainult nimi. Mina isegi ei saanud aru, mida ta teeb. Klassis ei olnud kedagi teist, kes oleks tahtnud klassivanem olla, ja miks mitte, kui keegi on sellega nõus ja tal on organiseerimisoskused ja -huvid.»



Paul Mänd kinnitab samuti, et Maret klassivanemaks ei trüginud, vaid lihtsalt leppis selle ametiga. «Niisugune ta kindlasti ei olnud, et kui hakati valima klassivanemat, siis oli tal käsi püsti. Seda kindlasti mitte. Ta oli pigem ikka tagasihoidlik, vastas ettekujutusele oivikust. Õpetajad olid ka tema peale kindlad – kui oli vaja mingi asi korda ajada, siis ikka Maret oli see, kellele see ülesanne enamasti anti. Maret pidi olema [klassivanem], meil lihtsalt ei olnud kedagi teist.»



«Minul oli mulje, et ta oli nagu mõtetega veidi oma ajast eest,» arvab klassivend Jaan Punisson. «Seepärast oli ta ka klassivanem. Oli selles poliitikukutse eelaimus või mitte, seda ma ei tea, kuid arvan, et juhiks oleks ta saanud nii või teisiti.»



Oivi Tulve sai klassi klassijuhatajaks keset viimast kooliaastat, mil endine klassijuhataja suundus lapseootuspuhkusele. Tulveni on jõudnud legend, et kooli direktsioon lasi lastel endil uue klassijuhataja välja valida ja valik langes talle.



«Vähemalt nii on Maret mulle seda valgustanud,» nõustub Tulve järeldusega, et Maripuu juhitud lapsed määrasid endale ise õpetaja.



Paul Mänd: «Maretil oli alati õpitud. Ma ei tea kordagi, mil tal oleks õppimata olnud. Hinded olid head. Ta oli klassivanem, ja nagu ikka sellistel puhkudel, teistest selle võrra natuke eraldi seisev ja erinev. Meil oli kunstikallakuga klass, ülejäänud olid rohkem boheemlased, tema kohta on täiskasvanulik aga kõige õigem sõna. Võib-olla ta oli natuke kinnine ka, ei oskagi ta kohta midagi väga rohkem öelda, kui et oli püüdlik.»



Jaan Punisson: «Maretil oli selline keskendunud näoilme alati, tal oli hea reaalsustaju, kuid fantaasialend ei olnud eriti suur. Aga eks see oli omane paljudele tolle aja kooliõpilastele. Enne keskkooli oli ta väga pikka aega põhiliselt ainult viieline tüdruk, kuid keskkoolis tulid vahele ka mõned muud hinded. Ta oli selle peale alati veidi pahane ja üritas esimesel võimalusel asja parandada.»



Maripuu kui kunstnik. Kristi Paap, kelle koolipink oli Mareti omaga kõrvuti, mäletab siiski ka Mareti lõbusamat külge: «Temaga oli lõbus ja tore aega veeta ja asju arutada. Rääkisime kunstiteemal, noored ju ikka avastavad maailma ja uurivad asju. Ka raamatutest, muusikast, puhtalt kultuurilistel teemadel kõnelesime. Mäletan jutte Pariisist.»



Paap lisab, et Mareti täiskasvanulikkus väljendus lihtsalt selles, et noortel oli aru peas ning ükski temp ei läinud n-ö üle võlli.



«Ega me väga tempe ei teinudki. Katsusime intelligentselt käituda. Isegi kui sai kusagil joodud klaasike vahuveini või midagi säärast… Aga see ei muutunud kunagi mingiks «asjaks». Kooliga seotud hulluseid ei olnud, kõik jäi mõistlikkuse piiridesse.»



Silmatorkavalt paljud omaaegse kunstiklassi õpilased on nüüd täisverd kunstnikud või teenivad leiba kunstiga seonduvates valdkondades. Kas Maret Maripuu oleks võinud samuti soovi korral valida kunstnikutee?



«Pigem mitte,» arvab Paul Mänd. «Võib-olla jäi tal puudu just sellisest… tõsise ilme vahepeal maha viskamisest. Ta oli kogu aeg väga tõsise ilmega ja väga korralik.»


«Maretil oli pigem kunstiajaloo huvi,» lisab Kristi Paap. «Ilmselt oli poliitika aktuaalsem, huvitavam ja kättesaadavam kui kunstimaailm. Kunstiteadlasena oleks ta võinud ennast teostada küll, kunstnikuna vaevalt. Kunstiklassis õppimise idee oli ehk ka ennast kultuuriliselt harida, mitte et päris kunstnikuks saada.»



Jaan Punisson: «Kunstnikutee? Ärge tehke nalja. See polnud tema jaoks.»


Ka  õpetaja Oivi Tulvele ei jätnud Maret muljet tulevasest kunstnikust, kuid see-eest näisid tüdrukule lahti olevat kõik muud teed. «Maret oli edukas kõigis ainetes. See, mis tema ümber praegu toimub, on mulle täiesti suur üllatus. Kui ta ministriks sai, siis ma arvasin, et see on igati õnnestunud valik.»



Õpetaja usub, et taevani tõusnud jama tegelikud süüdlased on veel varjus. «Olla selline parteisõdur… Minu meelest paneb meie poliitikale ja tervele elule pitseri see kohutav erakonnastumine. Minu meelest on kurja juur siin. Sest kui palju nad [ministrid] saavad oma mõistuse ja oma tahtega asju teoks teha? Ma arvan, et nende käed on üsna seotud just partei poolt.»


***


Juba praeguse kabineti ametisse astumise ajal sosistati poliitringkondades, et Maripuu pole sotsiaalministri portfellist tegelikult kuigi vaimustatud. Sosistajate jutt leidis kinnitust, kui Maripuu esines ootamatult loiult uue töölepinguseaduse kaitsmisel ning hoopis justiitsminister pidi Maripuu suuvoodrina asju seletama. Ent kui Maripuu tõesti lihtsalt p a n d i ministriks, nii nagu ta kunagi pandi klassivanemaks, siis on tulemus ootuspärane.



Ükski inimene ei suuda olla edukas valdkonnas, mis teda sisimas ei huvita. Kohusetundliku inimesena – oivikuna – ei pidanud Maripuu nähtavasti mõeldavaks talle pandud kohustusest keelduda. Praegu ei luba korraliku klassivanema kohusetunne toimida nii, nagu oleks antud hetkel ainuõige: lüüa kõigele käega, öelda välja oma arvamus kõige ja kõigi kohta (kaasa arvatud need Reformierakonna juhtfiguurid, kes ta vastu tema enda tahtmist tõukasid ebakompetentsuse tasemele) ning astuda kõrvale. Klassivanem Maripuu, mängige kordki elus õpetajatele üks korralik vemp!



CV Maret Maripuu


•    Lõpetas 1992. aastal Tallinna 49. keskkooli ja õppis siis Akadeemias Nord õigusteadust. Kaitses 2004. aastal magistrikraadi.


•    Tema lõpetamata doktoritöö teemaks on «Normatiivakti selgus kui õiguskeeleline probleem».


•    Esimene töökoht oli Maripuul Statoili müügiesindaja. Aastail 1994–1999  pidas riigikogu liberaalide (Reformierakonna) fraktsiooni nõuniku ja Reformierakonna kantselei juhataja ametit.


•    1999. aastal valiti esimest korda riigikokku, 2006–2007 oli riigikogu aseesimees.


•    1999–2005 kuulus ka Tallinna linnavolikokku, olles aastaid selle esimees.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles