Hukkunud tütarde isa: tuled tulid otse peale

Eile põlesid Elva gümnaasiumis teadetetahvli ees küünlad. Täna pannakse Aare Andersoni sõnul üles ka tema hukkunud tütarde Elina (vasakul) ja Kirsti fotod. Foto: Margus Ansu / Orkut

Üleeile oli tavaline pühapäev. Üks pere tuli Rootsi-reisilt, neile sõitis maanteel vastu kristlikus noortelaagris olnud seltskond. Veidi enne kella nelja juhtus midagi, mis hävitas mitme pere õnne. Mis juhtus?

Järvamaal Ussisoo lähedal põrkasid kokku Tallinna poolt tulnud hall Renault Laguna, kus istusid perepuhkuselt naasvad ema, isa ja kaks last ning Tartu poolt tulnud sinine Peugeot 206, kus istus seltskond kristlikke noori.

Esimeses autos hukkusid pere mõlemad lapsed, Elva gümnaasiumi õpilastest õed Kirsti (15) ja Elina (13) Anderson. Teises autos nooruke juht, lootustandev korvpallur Jürgen Lahesalu (19) ning juhi kõrval istunud Tallinna Ülikooli matemaatikatudeng Liis Kohv (20).

Ühe hetkega maanteel mõlemad tütred kaotanud Aare Anderson on endale esimesest avariijärgsest silmapilgust selgeks teinud, et peab tugev olema, ja seda on ta seni ka suutnud.

Mida ta praegu tunneb? «Seda on väga raske kirjeldada,» lausub Luunja vallavanema ametit pidav mees, lisades hiljem, et esimene reaktsioon pärast pauku oli vaadata, kas käed-jalad on terved ja siis autost välja hüpata, et teisi välja aitama hakata.

Tema kõrvalistmel olnud abikaasal Siiril on põlve- ja vaagnavigastused, tagaistmel istunud tütarde Kirsti ja Elina seisukorrast pärast õnnetust ei paindu isa keel rääkima. «Elustamine käis, kiirabi tuli …, meie pääsesime naisega üsna kergelt, aga ... nende jaoks … asi lõppes meiega võrreldes üsna teistmoodi.»

Hiljem tunnistab isa, et ei oska siiamaani seletada, kuidas tagaistmel turvavööga kinnitatult istunud lapsed nii ränga hoobi said, sest tegelikult oli auto tagaosa esimesega võrreldes üsna heas korras.

Andersoni pere sõitis möödunud pühapäeva pärastlõunal koju Elvasse, seljataga meeleolukas nädalavahetus. «Käisime lastega Rootsi-reisil,» kirjeldas Anderson, «rääkisime autos omavahel vaikselt juttu.»

Keegi peale juhi ei märganud

Ilm oli hämar ja sompus, tee märg, aga mitte libe – sadas väga vähe –, liiklemist see Andersoni hinnangul ei seganud. Kiirus võis olla 80 ja 90 vahel. «Selline lõik, tasa sõitsime,» mainis Anderson.

Ja siis tulid tuled. Otse, üle telgjoone Andersoni auto peale. Seda, et vastusõitev auto ei järgnenud kuulekalt varem möödunutele, vaid tuleb otse tema peale, taipas Anderson vaid sekundi murdosa enne pauku.

«Ainus, mis ma nägin, olid tuled, mis tulid läbi hämaruse,» meenutas Anderson. Ta ei jõudnud enam midagi teha, kusagile pöörata. «See ei olnud libisemise moodi, ta kaldus lihtsalt meile peale, väga ootamatult ja järsult,» kirjeldas Anderson. «Peale minu ei märganud autos seda keegi, ka naine mitte, ma ei jõudnud midagi öelda.»

Pauk oli tohutult tugev, löögi jõud kirjeldamatu, on Andersonil meeles. Edasi toimis ta juba masinlikult, tegutses.

Eile Anderson rooli istuda ei suutnud, teda sõidutasid vajalike asjade ajamisel sõbrad. «Ei ole väga tahtmist sõita, jah,» mainis ta.

Oma hukkunud lastest midagi rääkida? «Nad olid minu jaoks maailma parimad lapsed.»

Teises autos, Tartu poolt tulnud Peugeot 206s istus viis noort inimest, kes naasid nädalavahetusel korraldatud kristlikust noortelaagrist. Vahtralehemärgiga autot juhtis Tiit Soku korvpallikooli kasvandik, noorteklassi Eesti koondise kandidaat Jürgen Lahesalu. Juttu vestsid õed Liis ja Iiris (18) Kohv, 14-aastane Janet Vavilov ning 18-aastane Mart Pöör.

Esialgsetel andmetel sattus vastassuunavööndisse just nende auto, kuid miks, pole veel teada. «Nad kõik olid omavahel väga head sõbrad,» nendib Janeti isa, dirigent Toomas Vavilov.

Ei saa sellest kunagi üle

Jürgen hukkus õnnetuses kohapeal, Liis suri õhtul haiglas. Jätkuvalt on ülikriitilises seisundis Liisi õde Iiris, kel on selgroomurd. Mart ja Janet pääsesid kergemalt, nende elu ohus pole.

«Ma ei oska kellelegi midagi ette heita,» ütleb lastehaiglas toibuva Janeti isa. Kuidas kõik juhtus, ta veel ei tea, šokis tütart selliste küsimustega väsitada ei taha. «Jürgen oli hea ja kindla käega juht, seda ma

tean. Ta ei olnud mingi rullnokk, kes maanteel ralliks,» räägib Vavilov ja nendib, et mitte keegi ei lähe ju kedagi surnuks sõitma.

«Olin just oma lapse juures haiglas. Janet ütles mulle, et issi, mina saan küll terveks, aga ma kaotasin oma kohutavalt head sõbrad, ma ei saa sellest kunagi üle. Füüsiliselt saab temaga küll kõik korda, aga...,» muretseb isa.

Tänulik on mees nii lastehaiglale kui kõigile tütre sõpradele, kes Janetit toetavad. «Tal on sadu sõpru, see on uskumatu. Ma teadsin, et tal on suur sõpruskond, kuid polnud kunagi mõelnud, et nii suur. Tänu sellele toetusele, ma loodan, taastub ta hästi.»

Sõprade  hüvastijätte on täis ka Elina Andersoni leht Orkuti suhtlusportaalis. Õnnetuse uskumatust ja surmaga leppimatust väljendavaid kommentaare on sinna jätnud kümned sõbrad ja tuttavad.

«Mitte miski ei too Teid kahte imearmsat ja tarka tüdrukut tagasi! Pidage alati meeles – olite, olete ja jääte igaveseks meie südametesse!:’( »