Kalamajast Eurovisiooni tegevprodutsendiks

Foto: Priit Simson

Kas teadsite, et Moskva Eurovisiooni tegevprodutsent on Eestis sündinud? Kui ei, siis saage tuttavaks: Venemaa Pervõi Kanali muusikasaadete direktsiooni direktor Juri Viktorovitš Aksjuta!

Hoolikalt miilitsatest turvatud sissepääsuga Ostankino telekeskuse üheksas korrus on suures osas juhtkonna päralt – nimesildid ustel kannavad reeglina ka ametinimetusi ning need kuuluvad enamjaolt direktoritele. Isegi direktsiooni direktoritele, kui koomiliselt see meie kontekstis ka ei kõlaks.

Juri Aksjuta kabinetti on tund pärast keskpäeva kogunenud viis alluvat, kes kõik ootavad ülemuse saabumist, et siis koosolekuga alustada. Möödub umbes tund, kui Aksjuta tulebki. Ise telefoniga kõneldes, heidab meile rõõmsalt eestikeelse «Tere!» ja sulgub alluvatega nõupidamisruumi.

Kuigi Aksjuta saab peatselt viiekümneseks, kõneleb tema trendikas rõivastus ja nooruslik olek vägagi nooruslikust hingest. Sekretär pakub meile aja parajaks tegemiseks kohvi ning Karu Päntajala ja trühvlikomme.

Lõpuks saab koosolek läbi, Aksjuta lülitab telefoni välja ja teatab laia naeratusega, et nüüd on ta tervenisti oma kunagiste kaasmaalaste päralt.

Suurlinn imas endasse. «Nii võib vist öelda küll,» vastab ta naerdes küsimusele, kas teda võiks ka Eesti, see tähendab, meie meheks kutsuda, mis sest, et eesti keelt ta enam ei mäleta.

«Kasvasin üles Vana-Kalamajas,» jutustab mees, kes tihti Tallinnas elaval emal külas käib. Aksjuta meenutab heldinult tema kodu lähedal asunud Lembitu kino, jalutuskäike Toompeal ja muidugi vanalinna. «Ilu ja keskkonna säilimise poolest ei leidu Tallinna vanalinnale kogu Euroopas vastast,» on ta veendunud. «See on linn nagu filmistuudio!»

Keskkooli järel tahtis noor Aksjuta näitlejaks saada. Õppis aastakese Tallinna Vene Teatri noortestuudios ja otsustas siis Moskvas

GITISes edasi pürgida. «Oli aasta 1976, ja sellest ajast elangi Moskvas,» räägib ta. «Uskusin, et näitlejana on siin suuremad võimalused. Asuvad ju Moskvas filmistuudiod ja suur hulk teatreid. Memmepoeg, nagu ma olin, igatsesin küll Tallinna tagasi, aga sukeldusin siis boheemlikku ellu – saate ju aru, filmide esilinastused, suhtlusringkonnas tõeliselt suured näitlejad... See kõik lausa tõmbas mind endasse.

Tunnetasin, et olen osake suurest ja tähtsast maailmast.» Pealegi ei uskunud Aksjuta, et Tallinna ainsas kutselises venekeelses teatris teda kannatamatusega oodatakse, et talle seal rolle jagub – temasarnaseid noori edasipürgijaid oli ju teisigi. Ehk siis – kartis konkurentsi.

«Lõppkokkuvõttes läks mu näitlejakarjäär ikkagi nihu,» tunnistab mees, kes lühikest aega mängis Moskva Kesk-Lasteteatris. Teda rakendati peaasjalikult massistseenides, ja etenduses «Alpi ballaad» õnnestus temal kui ebatüüpilise slaavi välimusega näitlejal fašisti kehastada. «See oli sõnadeta roll, ja pärast löödi mind maha,» naerab Aksjuta.

Uueks väljakutseks sai raadiotöö. Alguses diktorina Üleliidulises Raadios, kolleegideks legendaarsed Juri Levitan ja Olga Võssotskaja, keda Aksjuta nimetab oma õpetajateks. Perestroika saabudes maandus mees aga kommertsraadios Europa Plus, oli seal programmijuht ning sai, muide, Venemaa esimeseks raadio-DJks. Televisioon tuli hiljem.

Nagu orav rattas. «Minu elulugu on lihtne, aga see-eest järjepidev,» muigab Aksjuta, kes töötab Pervõi Kanalis viimased kuus aastat. «Vastutan kõigi muusikasaadete eest, mida meie kanalis toodetakse.» Ta lükkab kategooriliselt ümber kõlakad, mille kohaselt peavad artistid isegi Venemaa riigitelevisiooni eetrisse pääsemiseks üüratuid summasid maksma.

«Nii oli 90ndate alguses, kui seda üritati,» möönab ta, «aga mina olen saanud kooli Vene-Prantsuse raadiojaamast, kus oli kogu aeg välistatud, et raha ja eetrisse pääsemine oleksid omavahel seotud. Vastupidi, Pervõi Kanal maksab artistidele esinemise eest honorari. Sedagi vaid siis, kui näiteks tuntud laulja saatejuhina üles astub. Ja muusika, mida saadetesse valime, on vaid selline, mis huvitab vaatajat.»

Lähenev Eurovisioon on Aksjuta elu juba praegu pea peale pööranud. Ta tunnistab, et keerleb nagu orav rattas. «Nii kui Venemaa võitis, mõistsin: kätte on jõudnud rasked ajad,» tõdeb tegevprodutsent.

«Mulle isiklikult oli võitu väga vaja, sest keda kõiki me varem polnud Eurovisioonile saatnud: Pugatšova, Kirkorov, Tatu... Vaja sellepärast, et see on nagu hinnang minu ja mu meeskonna tööle. Pealegi pole Eurovisioonile kogu maailmas analoogi. Need on nagu väikesed olümpiamängud!»